MAAL ON MAASTIK

Maal on maastik. Elatakse selles seda enamasti märkamata.

Vahel mu maalid kujutavadki maastikku. Iga kord mu maalid on ise maastikud, kuhu ma lasen värvid hulkuma. Osad kogunevad karja, teised jäävad eraldi ja mõned lähevad hoopis ära.

Seesama maastik, kus me oleme, on ka meie sees.

Minu tööd on katkendid sellest maastikust. See pole kaevamine mälus - ma lihtsalt vaatan endast välja.

Iseenesest kujuneva puhul ei saa öelda, et midagi on valesti või vales kohas.

On ainult püsimatud, olematud reeglid - ja needki üksnes minu omad. See on hea tunne.

Minu töid tuleks enam tunda kui vaadata.

Vahendades iseenda kujutlusi teistele, pean kuskile joone tõmbama - piirama ja lõpetama, alati millestki loobuma. Seepärast tahan jälle uuesti alustada, et edasi vaadata. Ei usu, et ma eales kõigeni jõuaksin.

Vahel tundub pärast, nagu oleks välk mulle märkamata pilti sisse löönud.

Ma ei taha, et aeg takerduks mu töödes.