KUNSTIKESKUS | lastekunst | childrens' art

Sally Stuudio varasemad PROJEKTID

PINTSLIDIPLOMAATIA. Puhas vesi | FEELING AT HOME

PINTSLIDIPLOMAATIA. Puhas vesi (2004)

Pintslidiplomaatia on kahtlemata üks mõnusamaid ja inimlikumaid diplomaatia vorme – vähem keerutamist ja seletamist, rohkem ilusaid värve ja hoogsaid pintslilööke! Tegelikult pintslidiplomaatia toimub ja toimibki juba alates aastast 1975 – nimelt siis algatasid Char ja Rudy Pribuss San Mateos (California, USA) rahvusvahelise laste kunstivahetuse Paintbrush Diplomacy, mis tänaseks hõlmab juba kümme tuhat last sajast riigist.

Idee on väga lihtne – eri maade lapsed joonistavad-maalivad igal aastal ühel konkreetsel teemal. Kui pildid valmis, saadetakse need õpetajate ja lapsevanemate abiga pintslidiplomaatia peakorterisse. Seal omakorda jagatakse tööd ümber ja saadetakse mööda maailma laiali – ikka niimoodi, et lapsed saaksid näha oma eakaaslaste kunstitöid maailma eri nurkadest.

Tänavuses (2004) pildivahetuses osales Eestist Sally Stuudio ja diplomaatiline kunstipost tõi vastu pilte Ameerika Ühendriikidest, Zimbabwest, Tshehhist ja Taimaalt. Teemaks oli sedapuhku puhas vesi, inspireerituna ÜRO poolt väljakuulutatud rahvusvahelisest mageveeaastast (2003). Allpool näeb valikut nii meile saadetud kui eesti laste poolt loodud teostest. Eesti lapsed tegid oma tööd legendide-lugude põhjal – nii näemegi Lindasid järvetäit pisaraid nutmas ja Ülemiste vanakesi ähvardamas Tallinna veeuputusega... Projekti Eesti-osa elluviimist toetas Tallinna linna Kultuuriväärtuste amet.


Kimberly Cortes (USA)	Beatriz Luna (USA)


Eliisa Ülevain (Eesti)	Iris Helina Fjuk (Eesti)


Philuni Tutisani (Zimbabwe)	Thanat Hasitinon (Tai)

FEELING AT HOME (2001-2002)

...ehk KODUTUNNE on rahvusvaheline koostööprojekt, mille peateemaks lapse kodu kui ajas muutuv, eriline ja väärtuslik keskkond. Lapsed pildistasid, kujutasid ja kirjeldasid oma kodu, lähedasi inimesi, mänguasju ja koduloomi.

2001. aasta kevadel alanud projektis osales 7 tunnustatud laste loovuse arendamisega tegelevat organisatsiooni Euroopast, Lähis-Idast ja Lõuna-Aafrikast: RASA (Belgia), BOOMERANG THEATRE COMPANY (Iirimaa), LA MAISON DES ENFANTS (Prantsusmaa), CHILDREN'S ART CENTRE (Poola), THEATRE DAY PRODUCTIONS (Ida-Jeruusalemm, Palestiina), CDPT (Lõuna-Aafrika) ja SALLY STUUDIO (Eesti). Projekti algatajaks oli RASA, idee autoriks Gerd Dierckx ja koordinaatoriks Danny Van Rumste. Projekti Eesti-osa elluviimist toetas Tallinna Kultuuriväärtuste amet. Projekti kokkuvõttena ilmus raamat, mis jaguneb alateemadeks INIMESED, KODUD, KOHAD, LOOMAD, ASJAD, LOODUS, MÄNGUD ja KODU KAOTUS. Valitud pilte ja tekste saate näha siinsamas.

INIMESED


Palestiinas	Eestis

Minu nimi on Triin Loosaar. Mul on noorem õde. Ma elan Tallinnas. Minu isale meeldib olla arvuti taga ja mängida kitarri. Emale meeldib koristada. Minu õe nimi on Mari-Ann. Mari-Ann tahab saada õpetajaks. Mul on kaks vanaema. Milvi oli kokk. Aga Sirja on raamatupidaja. Mul on ainult üks vanaisa. Valdur oli metsamees. Mina olen punaste juustega tüdruk. Mulle meeldib joonistada, laulda ja ujuda. Meil on maal valge kass Paula. Minu jaoks on kodu see, kus on minu pere ja kus ma tunnen ennast rahulikult. Mina tahaksin saada filmikunstnikuks. Minu kodu tunne on see, kui kõik mu pere liikmed on sellised, nagu nad on. Mulle ei meeldi koolis käia. Ma tahaksin väga maale minna. Maal on Paula ja Kutt. Kutt on koer. Mulle meeldib kodus olla.
Triin Loosaar (Eesti)

Matumelo Monametsi (Lõuna-Aafrika)

Minu tädi peab kõrtsi. Ma lähen magama oma vanaema voodisse ja me jätame võtme tädi kätte, et ta saaks veel õhtul hilja äri ajada… Inimesed joovad seal kell 10-ni õhtul ja laupäeviti ja pühapäeviti kella 12-ni. Minu tädile meeldib see töö ja vahel ta jääb klientide juurde ja viskab nalja nendega koos. Vahel nad tülitsevad, aga mu tädi kutsub nad korrale. Tädi teeb palju raha, kui on palju külastajaid, aga teinekord ta ostab palju kaupa ja kliente ei ole ja siis tal ei ole raha. Minu tädi õpetab ka mulle, kuidas äri ajada.
Sarah Maake (Lõuna-Aafrika)

KODUD


Unistuste maja. Elias (Prantsusmaa)	Üks täiesti tavaline maja Lõuna-Aafrikas

Minu unistuste maja on suur ja ümmargune nagu torn. See asub Kuubal. ma ei tunne Kuubat, aga ma olen näinud pilte ja mulle meeldib see loodus. Ma võtaksin sinna kaasa oma voodi, oma kassi ja kaisuloomad, kellega ma magan. Ma ei võta arvutit. Samuti ma ei vaja nuge, kahvleid ja lusikaid seepärast, et minu unistuste majas me sööme kätega.
Delphine (Prantsusmaa)

KOHAD


Gillian Fenton Leogue (Iirimaa)	Radoslaw Padurski (Poola)

Kõige mugavam koht on kiiktool, sest see on üks õnnelik koht. Ma istun seal ja jälgin linde. Ma olen õnnelik, kui isa toob mulle kingitusi. Ja see, kui ema tõi kooki. Öösel ma vaatan kuud ja magan selles (kiiktoolis).
Nedal Moshtaha (Palestiina)

LOOMAD


Moonika Maidre (Eesti)	Kärt ja Vorstik

...peale selle on mul kodus veel Vorstik. Vorstik on jaapani hiir ja ta on nii armas, et ma kohe suren ära suurest armsusest. Lisaks sellele, et ta nii armas on, on ta ka hästi pehme ja mõnus, aga kui ma ta kätte võtan, siis hakkab ta natukese aja pärast kakama igale poole ja see pole üldse armas.
Kärt Hammer (Eesti)

ASJAD


Koduarvuti Palestiinas	Barbinukud Belgias

Arvuti. Ilus arvuti, ta meeldib mulle väga. Jah, selle kena väljanägemise pärast ma ostsin arvuti. Ma pidin palju tööd tegema, et seda saada, sest ma tunnen end mugavalt ja õnnelikult oma arvutiga koos. Ja isegi kui mul on kõht tühi, tunnen ma end õnnelikuna, sest arvuti viib mind kultuuri ja teaduse progressi kõrgemale tasemele. Ta meeldib mulle väga. Ta meeldib mulle nii palju nagu mu ema ja isa.
Mohammed Moshtaha (Palestiina)

Mis meie kodus on oluline – see on olla koos. Me ajame juttu ja oleme lihtsalt mõnusad. Vahetevahel meie televiisor ei tööta, aga rääkida on nii tore ja me isegi ei mäleta enam, et meil on televiisor.
Thembi Morwenyane (Lõuna-Aafrika)

LOODUS


Sefic Amir (Belgia)	Ania Wlazlo (Poola)

Elas ükskord tüdruk nimega Sabrine, kellele meeldis istuda katusel. Talle meeldis katusel ja talle meeldis kuu. Ja ta rääkis öösel kuuga ja tähtedega. Nendel on kombeks öelda: "Kuidas käsi käib, Sabrine?" ja mina vastan ikka "hamdallila" ja küsin kuidas kuul läheb ja hakkan temaga rääkima. (Selgitus: "hamdallila" on igapäevane ütlemine, mis tähendab "tänu Jumalale!").
Sabrine (Palestiina)

MÄNGUD

Me mängime kriketit ja vahel me mängime isegi kaarte. Mulle meeldib toitu valmistada. Mulle meeldib teha riisi ja salateid. Me mängime maraba raba. Selleks peab olema erinevat sorti õllepudelikorke, mõned Castle omad ja teised nagu Lion. Siis lihtsalt tõmbad joonistad mängulaua pappkastile ja pead reeglitest kinni. Minu vanaema õpetas mind, kuidas mängida maraba raba.
Sarah Maake (Lõuna-Aafrika)

KODU KAOTUS

Minu nimi on Diana. Ma olen Groznõist, Tshetsheenia pealinnast. Ma tahan, et maailmas oleks rahu, sest ma tean, mida tähendab elada maal, mis on sõjas. Ma ei saanud juua vett, sest see oli surnukehadest saastatud. Ma ei saanud vaadata televiisorit, sest elektrit ei olnud. Ma ei saanud minna kooli, sest klassil ei olnud uksi ega aknaid. Ma ei saanud jalutada tänaval, sest kogu aeg pommitati ja tänavatel olid snaiprid.
Mul oli kass, kes kartis lennukeid. Kui pommitamine algas, peitis ta ennast voodi alla ja hakkas näuguma. Inimesed ei suuda kaitsta loomi selliste kohutavate asjade eest.
Ma sooviksin, et igal pool maailmas saaksid elada oma elu ilma sõjata, et neil oleks kodu ja õnnelik perekond. Ma tahan, et mul oleks kodu, kuhu ma saan alati minna, kui ma tahan. Oma endisesse koju ei saa ma tagasi pöörduda, sest pommid tegid selle maatasa.
Ma tahan saada psühholoogiks, et aidata inimestel leida tee uude ellu.
Diana Barachoyeva (Belgia) (põgenik Tshetsheeniast)

Internetis aadressil www.kunstikeskus.ee leiduvate mistahes algupäraste tekstide, tõlgete, terviklike info- ja lingikogumite ning pildimaterjali reprodutseerimine ainult KUNSTIKESKUS.EE ja/või nende autori(te) ja/või nende valdajate nõusolekul. Originaalteoste ja viidatud materjalide copyright kuulub üldjuhul nende autoritele ja/või valdajatele. Kontakt: info@kunstikeskus.ee