Sally
Sally Stuudio on oma nime saanud sõbraliku dogi Sally (30.
03. 1991 - 22. 09. 2002) järele, kes kord kutsikana stuudiole aluse
pani ja nüüd endiselt vapiloomana ja mälestusena oma sõprade
südametes edasi elab :) Loe Sally lugu
|
|
 |
 |
 |
 |
 |
Elas kord kutsikas, kelle nimi oli Sally. Talle meeldis lastega mängida ja käia kunstinäitustel. Seepärast hakkas ta lastele kunsti õpetama ja nii sündis aastal 1991 Sally Stuudio. Siinkohal abistasid Sallyt Annely ja Vano.
Nojah, ega koer ju päriselt õpilastele näidata ega seletada ei saanud, kuidas üht või teist asja joonistada. Aga see polegi nii tähtis! Kui Sally oli kohal, tegi ta oma päikeselise iseloomu ja vallatu käitumisega kõigile hea tuju ja inspireeris neid tegema kunsti JULGELT ja RÕÕMSALT. Ja see tähtis põhimõte kehtib Sally Stuudios tänase päevani.
Samuti õpetas Sally lastele HOOLSAT ringikäimist töövahenditega - ikka nii, et haaras ripakile jäänud värvipliiatsi või vahakriidi suhu ja näris puruks. Eriti maitsvad Stockmari meevahakriidid aga pistis päris pintslisse!
Lapsi ei hammustanud Sally küll kunagi ega isegi urisenud nende peale. Vastupidi, talle meeldis hästi pärikarva PAITAMINE ja kõrva tagant ja lõua alt sügamine. Ja seda lapsed juba oskasid! Ja kuna neid oli palju, sai teinekord ka paitamist nii palju, et Sally pidi viimaks laua alla peitu minema...
Muuseas, Sally päris ametlik passi-nimi oli tegelikult Springsally ehk Kevadesally. Veel uhkemaid nimesid kandsid aga tema vanemad: isa Calvados Mystic de la Gardie ja ema Soldi Shella Chanel.
Sally võib-olla kõige suuremaks nõrkuseks olid DIIVANID. Kus ta vähegi pehmet sohvat või suuremat tugitooli märkas, sinna ta peale hüppas ja ennast mõnusasti kõhutama või külitama sättis. Siinkohal tuleb meenutada, et tõu poolest oli Sally dogi. Ja koerteraamatus seisab kirjas, et tegu pole mitte karja- ega valvekoeraga, rääkimata päästekoerast - vaid kõige puhtakujulisema seltsikoeraga. Ja et väärt seltsiline olla ning head seltskonda nautida, tuleb ennast mõistagi esmalt ISE mugavalt sisse seada!
Eks dogid olegi üldiselt RAHULIKU loomuga. Kui vaja, püsivad kannatlikult tükk aega ühe koha peal ega aja teisi oma edasi-tagasi jooksmisega närvi. Esmalt pikutavad ja mõtlevad (vähemasti õnnestub neil sellist muljet jätta), alles seejärel tegutsevad. Ei tee tühjast tüli - hauguvad väga harva, aga siis ka sellise bassihäälega, mida on raske ignoreerida. Eks ole siin ju mõndagi ühist nende omadustega, mida eeldame igalt healt õpetajalt? :)
Dogide puhul on üks väga tähtis omadus muidugi see, et nad on SUURED. See tähendab, et kui koer on selliste mõõtmete juures tagatipuks ka tore ja sõbralik - nagu näiteks Sally - siis võib tema kohta öelda vabalt KÕIGE SUUREM SÕBER.
Aga seetõttu ei maksa veel arvata, nagu võiks üks dogi olla mingi igav kukupai, kes iial pahandust ei tee! Milline tuju koeral parajasti on, näitab hästi tema SABA. Ja dogil on see pikk ja tugev nagu piits. Nii ei maksa imestada, et ka Sally teinekord mõne klaasi puruks lõi või hea tujuga koguni terve laua asjadest sabaga puhtaks pühkis.
Jah, ka hästikasvatatud koer võib olla tormakas ja lärmakas, midagi suures rõõmustamise väes ära lõhkuda. Koer võib vahel olla natuke laisk ja lohakas, kergelt kurvameelne - ent ta pole kunagi õel ega pahatahtlik. Koer on alati LOOMULIK. Loomulikkus on aga samuti üks tähtis väärtus kunstis ja selle õppimise juures.
30. märtsil tähistame stuudios Sally Päeva - sest dogi Sally (30.03.1991-22.09.2002) on ikka meiega vahva vapiloomana ja innustab oma sõpru mõtlema julgeid kunstimõtteid!
Sally loo pani kirja Vano Allsalu 29. märtsil 2010