SALLY SABAS NÄITUSELE

SALLY SABAS – ühised näitusekülastused

Suur ja tark Sally-koer viib lapsed näitusele! Juba kolmandat hooaega külastame üheskoos põnevaid väljapanekuid galeriides ja muuseumides, arutleme kunsti üle ja kogume tarkust omaenda loomingu tarbeks. Kuidas asi käib? Kindlatel päevadel ja kellaaegadel (vt. allpool) saame kokku stuudio fuajees ja läheme siis Sally sabast hoides kunsti otsima. Mudilastel oleks soovitav kaasa võtta täiskasvanud saatja - aga teretulnud on ka suuremate laste vanemad ja vanaemad-isad. Stuudio õpilastele ostab näitusepileti Sally, suuremad (kaas)huvilised peavad enda oma ise lunastama. Vaata pilte! Kohtumiseni Sally sabas! :)

SALLY SABAS toimub 2010/2011 õppeaastal laupäeviti 11.40-12.40. Informatsioon konkreetsete kuupäevade ja külastatavate näituste kohta saadetakse õpilastele ja lapsevanematele neil meiliaadressidel, mis on stuudiosse registreerimisel kontaktandmetena esitatud.

Täiendavat informatsiooni saad Sally Stuudio telefonil 6418 518 / stuudios kohapeal.

Mõned näited SALLY SABAS ajaloost:
4. detsembril 2010 vaatasime Maarti Murka näitust "Tume Maa" Hobusepea galeriis
Näitus suhestub kunstilises vormis viimasel ajal palju kõneainet pakkunud projektiga "Talendid koju". Maarit Murka: "Minu esimene mõte on, et millegipärast on need inimesed - "talendid" - siit ära läinud, ja ei ole ise siiani tahtnud tagasi tulla. Kes on talent? Vot see huvitab mindki. Kas on äkki koostatud mõni test, mida tehes võiksid kõik end proovile panna ja näha kas nendes on talenti või mitte." Ning kunstnik jätkab: "Talent võiks olla kosmopoliitne. Talent peaks elama seal, kus ta end kõige mugavamalt ja paremini tunneb. Selle all pean ka silmas ebamugavust, mis teinekord vajalik, et teha oma tööd professionaalselt ja hästi."

20. novembril 2010 uudistasime Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis üheskoos rahvusvahelist köitekunstinäitust "Scripta manent IV" (lad. k. kirjutatu jääb).
galeriis
Eesti Köitekunstnike Ühenduse poolt koostöös EKA ja Nahakunstnike Liiduga korraldatav IV rahvusvaheline köitekunstinäitus-konkurss "Scripta manent" lähtub tavast, et kõik osavõtjad köidavad üht ja sama tekstikogumit. Tänavune näitus on pühendatud 80. juubelit tähistavale heliloojale Veljo Tormisele, kelle looming on saanud ainest soome-ugri rahvaste rikkalikust folkloorist ja loodusest. Köitekunsti võtmes loodud kunstiobjektid koosnevad Tormise loengutest ja arutlustest üldpealkirjaga "Lauldud sõna", mille on lindistuste ja intervjuude põhjal kokku seadnud Urve Lippus. Tormise ja eesti rahvalauluga haakus köitjaid 22 riigist üle maailma - teiste seas on esindatud näiteks Iirimaa, Hispaania, Island, Jaapan, Kanada, Läti, Austraalia ja Venemaa. Kuidas ikkagi on 171 eri rahvusest köitekunstnikku tunnetanud meie regilaulu olemust ja sisu sügavust, eestlase tagasihoidlikku, kuid samas erilist väge täis maailma oma muinasaja vaimuga, saavad näitusekülastajad kaeda kohapeal. Näituse kujundas Lennart Mänd ning selle meeskonda kuulusid veel Rene Haljasmäe, Tulvi Turo, Tiia Eikholm ja Sirje Kriisa; projekti valmistati ette 4 aasta jooksul entusiastide vabatahtliku tööna.

16. oktoobril 2010 külastasime Tallinna Kunstihoones Reet Varblase poolt kureeritud põnevat näitust „Personal is Political. Hannah Höch ja tema kunsti tõlgendus“.
Berliini dadaistide rühmituse ainuke naisliige Hannah Höch (1889-1978) oli üks esimesi, kes hakkas oma loomingus kasutama fotokollaazhitehnikat. Tema 1920. aastate üks meelisteemasid on seotud tollase moodsa naisetüübiga. Oma poliitilise tundlikkuse ja teravuse poolest tuntud ameerika feministlikult kunstnikult Martha Roslerilt on Kunstihoones väljas tema tuntud sarja "Tuues sõja koju" uuemad tööd, mis on seotud Iraagi sõjaga. Guerrilla Girls - mässumeelsed ameeriklannad, kes alustasid oma tegevust 1980. aastate algul - on esindatud 2005. aasta Veneetsia biennaali tarvis valminud sarjaga, mis võtab seisukohti naiskunstnike positsiooni ja tähenduse teemadel XXI sajandi algul - ajal, mil feministliku kunsti vanuseks võib lugeda juba 40 aastat. Kunstihoones käsitletakse ka islami naise argielu, mängitakse modernistlike progressiideedega ja loomulikult riivatakse mitmel erineval moel dadaistlikku pärandit. Eesti kunstnikest saab Hannah Höchi kontekstis vaadata meie ühe olulisema avangardistliku rühmituse, Ülo Soosteri ümber koondunud Tartu kunstnike Valve Janovi, Silvia Jõgeveri, Kaja Kärneri ja Helju Sarnet Zaurami peamiselt 1960ndail ja 70ndail valminud kollaazhe - neile sekundeerib oma töödega noor kunstnik Anna-Stina Treumund.

25. septembril 2010 vaatasime Sally Stuudio õppejõu Vano Allsalu näitust "Süütuse aeg" Hobusepea galeriis ja kohtusime ka kunstnikuga, kes meile oma näitusel selgitusi jagas.
Näitus puudutab nii kunstniku isikliku süütuse aega (60ndate lõpp - 80ndate keskpaik) kui omamoodi ühiskondlikku neitsilikkust tollases Nõukogude Eestis - vaadeldakse seda teatava esemekogumi, fotode ja dokumentide alusel. Vano Allsalu: "Tähtsad asjad ja suured sündmused ei ole ehk kaugeltki olulised. Kui mõtlen tagasi oma lapsepõlvele, mis minust üha kaugeneb, on selles hetki ja tundmusi ja puudutusi - ja meelteelamusi -, mis ei saa olla kuidagi tähtsad - ent ometi on need minus nagu ehituskivid. ... Minu meenutuste vallandajaks sai üks tänaseks peaaegu et haihtunud lõhn. Kui ma olin väike, peitus isa lauasahtlis - koos tööriistade, joonlaua, taskulambipatareide ja naelte-kruvidega - üks tilluke pudel pirniessentsiga. ... Täiesti juhuslikult avastasin, et see pudelike on veel alles - ja natuke lõhna selles. Ka minu mängukaru on alles ja roos, mille isa tõi emale minu sündimise puhul. Asjad on ootamatult pikaealised ja nende tähendused tihenevad ajas, kui unustame nad ära visata..."

Vanalinna jõudmiseks tuleb üle Sally saba hüpata

...ja siis läheb rongkäik juba rõõmsalt edasi muuseumi või galeriisse!

...

15. märtsil 2008 külastasime EKL aastanäitust "Vabaduse väljak" Tallinna Kunstihoones
Eesti Kunstnike Liidu korraline aastanäitus "Vabaduse väljak" esitab kunstnike uusimat loomingut ja kõnetab selliseid teemasid nagu Eesti omariiklus, võim riiklikul ja isiklikul tasandil, hingeline vabadus, kunstniku positsioon ühiskonnas, noortekultuur, kinnisvara ja perekond. Aastal 2008 on Vabaduse väljak massimeedias üks "tulisemaid kartuleid" - seoses Eesti Vabariigi 90. juubeli, Vabadussõja monumendi ja ümberkorralduste plaaniga. Näitus toob esile siiski väljaku metafoori pigem inimese tasandil.

Heie Treieri kureeritud ja Inessa Josingu kujundatud näitus avab end dialoogis kümne aasta taguse näitusega "Valiku vabadus", mille kuraatoriks oli siis Treieri kõrval veel Anu Liivak. Tookord oma roppude sõnadega kirjatud sini-must-valgetega meediaskandaali põhjustanud Raul Meel esitab oma uusimat loomingut nüüd samal seinal, kus kümme aastat tagasi. Mitmed kunstnikud toovad esile sügavalt isikliku suhte omariiklusse - nii jagab Signe Kivi Vabariigiga üht ja sama sünnikuupäeva, Eve Kask on aga loonud töö oma eesnimest, millesse tema vanemad kodeerisid 1958. aastal Eesti Vabariigi - E-Ve. Näitus tervikuna jaguneb mõtteliselt kaheks pooluseks - heledaks ja tumedaks, "teadvuseks" ja "alateadvuseks". Kahe pooluse vahelisele alale jääb akendest avanev panoraamvaade Vabaduse väljakule, mis on samuti näituse osa.

Näituse nimitööks on Liina Siibi video "Vabaduse väljak" (2008). Siib lähtub tänapäeva kunsti seisukohalt anakronistlikust meetodist - kunstnik istumas turvaliselt ateljees ja kujutamas aknast avanevat vaadet. 1930ndatel oli see aga väga armastatud võte, just nii maalis 1936. aastal Adamson-Eric triptühhoni Vabaduse väljakust. Kunstihoone oli selleks ajaks värskelt valminud (1934) ning siin said kunstnikud ateljee esindusväljaku äärde. "Vabaduse väljakul" on ka kaks külaliskuraatorit - Reet Varblane eksponeeris valiku soolisusega suhestuvaid töid, Jaan Elken valis osalema aga noori andekaid maalijaid Tartust.

16. veebruaril 2008 vaatasime Sally Stuudio õppejõu Jane Remmi näitust "Portree" Hobusepea galeriis
Kui tihtipeale tabab maalikunstnikke mingil ajahetkel vastupandamatu soov tegeleda foto- või videokunstiga, siis Jane Remm liigub vastupidises suunas. Jane enda sõnul sündis näituse idee videot monteerides ning lihtsast tõdemusest, et inimese näol peegelduva emotsiooni kestuseks on keskeltläbi 5 sekundit - millele videos vastab 120 kaadrit. Kui fotokaamerale poseerides üritab inimene "lukustada" end teadlikult nö. esinduspoosi, siis videofilmist kaadreid välja noppides võib tabada portreteeritava näol õige kummalisi ilmeid ning hetkeseisundeid. Maalid näitusel fikseerivadki neid ajahetki, mida meie silm ja teadvus muidu eraldiseisvana ei taju. Autori sõnul on tema väljapanek ajendatud peamiselt huvist aja, mälu, jääva ja kaduva suhte ning silmale tajumatu vastu.

26. jaanuaril 2008 käisime Tallinna Kunstihoone galeriis vaatamas Jüri Ojaveri ja Rein Kelpmani ühisnäitust "Vastutusrikas mäng puust raamis".
Tallinna Kunstihoone galeriis oli kahe tuntud, kuid esmapilgul teineteisele üsna kauge kunstilooja - Rein Kelpmani ja Jüri Ojaveri - ühisnäitus "Vastutusrikas mäng puust raamis". Esialgu kavatsesid maalikunstnik Kelpman ning installatsiooni-, video- ja performance'ikunstnik Ojaver harjumuspärased väljendusvahendid omavahel ära vahetada. Lõpptulemusena maalib Rein Kelpman endiselt. Tema tööde alateadvuslikke assotsiatsioone käivitavad nimetused - nagu "Minu mängus on äng" või "Hapukoore sinine lehekülg" - haakuvad sürrealismile omase automatistliku eneseväljendusega. Maalid ise jätkavad pigem II maailmasõja järgset Euroopa abstraktsionismi, mis oli küll seotub kunstniku sisemise vabadusega, kuid hoolis maalitraditsioonist ja esteetilistest väärtustest. Kelpmani võiks siinjuures nimetada metafooride loojaks, seda nii maalilises kui ka verbaalses mõttes. Jüri Ojaver on aga oma lubadust pidanud. Tema ruumiillusioone loov mäng toimub tõepoolest kahemõõtmelisel, raamiga piiratud väljal. Valminud töid võiks nimetada ka akendeks - mõnest vaatab külastaja sisse, mõnest aga välja.