SALLY SABAS NÄITUSELE

SALLY SABAS – ühised näitusekülastused

Suur ja tark Sally-koer viib lapsed näitusele! Juba kolmandat hooaega külastame üheskoos põnevaid väljapanekuid galeriides ja muuseumides, arutleme kunsti üle ja kogume tarkust omaenda loomingu tarbeks. Kuidas asi käib? Kindlatel päevadel ja kellaaegadel (vt. allpool) saame kokku stuudio fuajees ja läheme siis Sally sabast hoides kunsti otsima. Mudilastel oleks soovitav kaasa võtta täiskasvanud saatja - aga teretulnud on ka suuremate laste vanemad ja vanaemad-isad. Stuudio õpilastele ostab näitusepileti Sally, suuremad (kaas)huvilised peavad enda oma ise lunastama. Vaata pilte! Kohtumiseni Sally sabas! :)

SALLY SABAS toimub 2010/2011 õppeaastal laupäeviti 11.40-12.40 järgmistel kuupäevadel: sügissemestril 25. september, 16. oktoober, 20. november ja 4. detsember.

Täiendavat informatsiooni saad Sally Stuudio teadete tahvlilt / telefonil 6418 518 / stuudios kohapeal.

Mõned näited SALLY SABAS ajaloost:
15. märtsil 2008 külastasime EKL aastanäitust "Vabaduse väljak" Tallinna Kunstihoones
Eesti Kunstnike Liidu korraline aastanäitus "Vabaduse väljak" esitab kunstnike uusimat loomingut ja kõnetab selliseid teemasid nagu Eesti omariiklus, võim riiklikul ja isiklikul tasandil, hingeline vabadus, kunstniku positsioon ühiskonnas, noortekultuur, kinnisvara ja perekond. Aastal 2008 on Vabaduse väljak massimeedias üks "tulisemaid kartuleid" - seoses Eesti Vabariigi 90. juubeli, Vabadussõja monumendi ja ümberkorralduste plaaniga. Näitus toob esile siiski väljaku metafoori pigem inimese tasandil.

Heie Treieri kureeritud ja Inessa Josingu kujundatud näitus avab end dialoogis kümne aasta taguse näitusega "Valiku vabadus", mille kuraatoriks oli siis Treieri kõrval veel Anu Liivak. Tookord oma roppude sõnadega kirjatud sini-must-valgetega meediaskandaali põhjustanud Raul Meel esitab oma uusimat loomingut nüüd samal seinal, kus kümme aastat tagasi. Mitmed kunstnikud toovad esile sügavalt isikliku suhte omariiklusse - nii jagab Signe Kivi Vabariigiga üht ja sama sünnikuupäeva, Eve Kask on aga loonud töö oma eesnimest, millesse tema vanemad kodeerisid 1958. aastal Eesti Vabariigi - E-Ve. Näitus tervikuna jaguneb mõtteliselt kaheks pooluseks - heledaks ja tumedaks, "teadvuseks" ja "alateadvuseks". Kahe pooluse vahelisele alale jääb akendest avanev panoraamvaade Vabaduse väljakule, mis on samuti näituse osa.

Näituse nimitööks on Liina Siibi video "Vabaduse väljak" (2008). Siib lähtub tänapäeva kunsti seisukohalt anakronistlikust meetodist - kunstnik istumas turvaliselt ateljees ja kujutamas aknast avanevat vaadet. 1930ndatel oli see aga väga armastatud võte, just nii maalis 1936. aastal Adamson-Eric triptühhoni Vabaduse väljakust. Kunstihoone oli selleks ajaks värskelt valminud (1934) ning siin said kunstnikud ateljee esindusväljaku äärde. "Vabaduse väljakul" on ka kaks külaliskuraatorit - Reet Varblane eksponeeris valiku soolisusega suhestuvaid töid, Jaan Elken valis osalema aga noori andekaid maalijaid Tartust.

16. veebruaril 2008 vaatasime Sally Stuudio õppejõu Jane Remmi näitust "Portree" Hobusepea galeriis
Kui tihtipeale tabab maalikunstnikke mingil ajahetkel vastupandamatu soov tegeleda foto- või videokunstiga, siis Jane Remm liigub vastupidises suunas. Jane enda sõnul sündis näituse idee videot monteerides ning lihtsast tõdemusest, et inimese näol peegelduva emotsiooni kestuseks on keskeltläbi 5 sekundit - millele videos vastab 120 kaadrit. Kui fotokaamerale poseerides üritab inimene "lukustada" end teadlikult nö. esinduspoosi, siis videofilmist kaadreid välja noppides võib tabada portreteeritava näol õige kummalisi ilmeid ning hetkeseisundeid. Maalid näitusel fikseerivadki neid ajahetki, mida meie silm ja teadvus muidu eraldiseisvana ei taju. Autori sõnul on tema väljapanek ajendatud peamiselt huvist aja, mälu, jääva ja kaduva suhte ning silmale tajumatu vastu.

26. jaanuaril 2008 käisime Tallinna Kunstihoone galeriis vaatamas Jüri Ojaveri ja Rein Kelpmani ühisnäitust "Vastutusrikas mäng puust raamis".
Tallinna Kunstihoone galeriis oli kahe tuntud, kuid esmapilgul teineteisele üsna kauge kunstilooja - Rein Kelpmani ja Jüri Ojaveri - ühisnäitus "Vastutusrikas mäng puust raamis". Esialgu kavatsesid maalikunstnik Kelpman ning installatsiooni-, video- ja performance'ikunstnik Ojaver harjumuspärased väljendusvahendid omavahel ära vahetada. Lõpptulemusena maalib Rein Kelpman endiselt. Tema tööde alateadvuslikke assotsiatsioone käivitavad nimetused - nagu "Minu mängus on äng" või "Hapukoore sinine lehekülg" - haakuvad sürrealismile omase automatistliku eneseväljendusega. Maalid ise jätkavad pigem II maailmasõja järgset Euroopa abstraktsionismi, mis oli küll seotub kunstniku sisemise vabadusega, kuid hoolis maalitraditsioonist ja esteetilistest väärtustest. Kelpmani võiks siinjuures nimetada metafooride loojaks, seda nii maalilises kui ka verbaalses mõttes. Jüri Ojaver on aga oma lubadust pidanud. Tema ruumiillusioone loov mäng toimub tõepoolest kahemõõtmelisel, raamiga piiratud väljal. Valminud töid võiks nimetada ka akendeks - mõnest vaatab külastaja sisse, mõnest aga välja.

8. detsembril 2007 käisime mudilastega (3-6) uudistamas jõuluvana esi-isa püha Nikolause koda - Niguliste kirikut; koolilastega (7-10) vaatasime Anu Põdra installatsioone näitusel "Küllusemaa" Tallinna Kunstihoone galeriis.
Skulptoriharidusega Anu Põder on eesti kunstis tegev olnud üle kolmkümne aasta, ent tema isikupärast loomingut oleks raske siduda mõne formaalse stiili või trendiga. Anu Põder on filosoofiline kunstnik - ent seejuures ei mängi ta keerulistele diskursustele ega tsiteeri tuntud klassikuid - pigem seisneb filosoofilisus tema enese elutunnetuses ja -kogemuses. Oma loomingus on ta kasutanud kõikvõimalikke materjale - sageli selliseid, millel pole traditsioonilise skulptuuriga midagi pistmist... Ent samas pole materjal Anu Põdrale efekti või atraktiivsuse loomise vahend - ta lihtsalt mõtleb materjalis ja materjali kaudu.

24. novembril 2007 külastasime mudilastega Anu Kalmu näitust "Itinerarium" Draakoni galeriis; koolilastega uudistasime jõuluvana esi-isa püha Nikolause koda - Niguliste kirikut -, vaatasime pühakute pilte ja rääkisime lugusid.
Anu Kalmu näitus "Itinerarium" Draakoni galeriis on ühe sügise ja talve lugu ning räägib kunstniku elamisest New Yorgis. Tegemist pole aga urbanistliku keskkonna ülistamise või kriitikaga, vaid pigem isikliku mõtisklusega aja ja reisimise teemadel. Ja eks elugi ole nagu reis... Vabagraafiku ja raamatuillustraatorina tegutsev Kalm on oma näituseprojektis tõukunud märksõnadest itineraarium (ladina keeles tee, teekond) ja itineraar, mis varasematel aegadel tähendas matkajuhti või -kaarti. Ning pole vist üllatuseks, et kunstnikule on juba ammu meeldinud reisikirju lugeda ja neid illustreerivaid jooniseid ja visandeid uurida...

20. oktoobril 2007 külastasime Nikolai Kormashovi näitust "Tuttavad näod" Haus galeriis.
Nikolai Kormashov (1929) on üks 60ndate kunstiuuenduse eestvedajaid - tema nimega seostatakse eelkõige nn. karmi stiili tulekut eesti kunsti. Suurem osa näitusel "Tuttavad näod" eksponeeritud maalidest on loodud 60. aastatel, esindatud on ka vanameistri 70ndate ja 90ndate portreed. Jäädvustatud on nii reisidel kohatud anonüümseid isikuid kui kunstniku sõpru ja lähedasi - nende hulgas nimekaid kultuuriinimesi. Kunstnik ise on öelnud, et portree kui iseseisev zhanr köitis teda peaasjalikult 1960ndatel aastatel. Hilisematel aegadel on ta portree-etüüde kasutanud suuremate teoste ettevalmistamisel ja üha enam suhtunud portreesse kui kunstilisse üldistusse.