Minu maalil Püha Jüri ei võida lohet, ta kaotab. Tänapäeval on puhtale ja siirale usule vähe kohta. Kapitalistlik maailm, mida sümboliseerib lohe, võtab oma enesekesksete väärtushinnangute ja usuleigusega ringi koomale. Tänapäeva linnakodanikud ei saadaks usku lohe vastu, nad kutsuks ta linna ja paneks ta seda valitsema kõige ilusamast ja kallimast majast, mis nad suudavad ehitada. Puhast usku, mis võidaks halva ja näitaks inimestele õiget teed ei kasutataks.

Lohe on ka loogiline kiskja, ta ründab hobust, kes on suurem ja tundub talle endale ohtlikuma, alles siis pöördub ta Jüri poole, kes hobuse seljast heidetuna ei haara relva vaid risti - ususümboli, aga seekord ei ole tal linnatäie värskete uskujate jõudu seljataga. Inimesed on oma usu pannud lohesse - raha ja rikkuse kokkukuhjamisse, patule ja kirele järeleandmisesse. Tänapäeva inimene ei tahagi, et Jüri võidaks.

Inimene, kes võib küll teada üldjoontes Püha Jüri legendi, kuid ei ole eneses kindel võib koguni arvata, et minu ümberjutustus ongi õige legend. Tänapäeva inimesele ei ole igapäevaselt vajalik tunda piiblit ja pühakulugusid. Ning inimene, kes ei ole kunstiajaloo või üldiselt kultuuri ning kristlusega kursis võibki arvata, et nii surigi Püha Jüri ja sai märtriks. Püha Jüri ei olnud märter.