Kunsti köögipoolele kiigates oleme üheskoos teinud näiteks:

...paberit
Keskkonnasõbralik töötuba, kus andsime Annely Kösteri juhendamisel vanapaberile uue elu - valmistades sellest ise käsitsi uut paberit. Paber on materjal, mis tänapäeval tundub enesestmõistetav ja tavaline. Ometi on paberi ajalugu väga pikk ja täis saladusi. Vastupidiselt laialt levinud arvamusele ei olnud jaapanlased esimesed, kes paberit tegema hakkasid. Enam kui 5 tuhat aastat tagasi hakati Egiptuses Niiluse jõe kallastel kasvanud papüürusetaime (Cyperus papyrus, tavaliselt 2-3 m kõrguseks (max 5 m) kasvav kolmnurkse varreläbilõikega pilliroosarnane taim) kiududest valmistama materjali, mille peale sai kirjutada ja joonistada. Ribadeks lõigatud algmaterjalist sündis kahe kihina kokkupressitud papüürus, tänase paberi eelkäija ja nimeandja (ingl. k. paper, sks. k. papier; papüürus on kreeka keeles papyros). Taimne pind muudeti kirjutatavaks peale selle katmist "liimiga", mis saadi jahust, veest ja äädikast. Kuni keskajani konkureeris papüürus kõige õilsama ja kauakestvama "kirjakandjaga" - pärgamendiga.

Täiesti värske paber!

...vilditud vilju
Töötuba juhendas Liina Veskimägi-Iliste, kes on vildiga tegelenud juba kümme aastat. Viltimist on ta õppinud Soomes Heinola Käsitöö- ja Kunstikolledzhis ning mitmetel erikursustel. Eelmisel aastal ilmus Liina Veskimägi-Iliste ja Maaja Kalle koostöös esimene vildiraamat Eestis. Oma igapäevast tööd teeb vildikunstnik vanalinnas Müürivahe tänaval asuvas Vildikojas. "Villa võlu vildiks muutumisel on lummav - kes sellele sõrme andnud, annab varsti ka käe," ütleb juhendaja.

...no kes oleks arvanud, et nii hästi õnnestub! Foto: Annely Köster

Tööhoos – viljad valmivad. Foto: Jane Remm

...disaini
Programmi "Disain tuleb külla" raames ja koostöös EKA Disainiinnovatsioonikeskusega toimus Sally Stuudios eelkõige lastele-noortele mõeldud DISAINITÖÖTUBA. Räägiti sellest, mis on disain ja kes on disainer ning kust ta ideid saab. Üheskoos mõeldi, mis kõik peaks olema ühel ideaalsel laste mänguväljakul, visandati oma ideid ning meisterdati grupitööna makette. Juhendasid Tallinna Ülikooli kunstiõpetuse tudengid Kudrun Vungi ja Laura Mägi.

Maketitegu võtab hoogu. Foto: Jane Remm

Sarja TEEME ISE! raames oleme samuti valmistanud ise värve - nagu tegid meistrid möödunud sajanditel - ja maalinud nendega seejärel toredaid pilte. Programm tekitas elevust ja tõi kohale hulganisti julgeid katsetajaid - ning võib arvata, et osavõtjad saavutasid senisest palju lähedasema ning emotsionaalsema suhte kunstiga. Värvisegamise-töötubasid juhendas Annely Köster ning nende raames tehti näiteks:

...õlivärve
Õlivärvide saamiseks segatakse värvipigmente õliga (traditsiooniliselt on selleks linaõli). Maalile kantud värvist kuivab õli välja ning tulemuseks on tugev ja püsiv pildipind, mis tagab värvierksuse paljudeks aastakümneteks, ideaaljuhul lausa sajanditeks. Kaasaegse õlimaalitehnika alusepanijaks loetakse Jan van Eycki ja selle sünniaastaks 1410. Kui õlivärve hakkasid kunstnikud laiemalt kasutama juba 15. sajandil, siis järgnevatel aastasadadel saavutasid need suure populaarsuse Madalmaade, Itaalia ja viimaks kogu tsiviliseeritud maailma kunstnike seas. Ehkki olemuselt kattevärv, leidub õlivärvide seas hulganisti ka laseerivaid värve. Vanemad õlimaalid koosnevadki enamasti väga paljudest värvi-, õli- ja lakikihtidest, mis annavad tööle sügavuse ja läbikumavuse - ning ühte tööd võis kunstnik maalida vabalt mitu aastat. Keskajal olid maalijate tsunfti meistrieksamil ühtmoodi olulised nii maalitöö ise kui värvide tegemise ja maalitava pinna ettevalmistamise oskus.

Enne 1840. aastaid ja metalltuubide kasutuselevõttu värvide säilitamiseks valmistasid kunstnikud endale maalivärvid ise, vajadusel lausa iga päev. Ehkki otsene praktiline vajadus on kadunud, on värvide valmistamine endiselt loomulik osa maalimisest kui tervikprotsessist. Nende ise tegemine loob vahetu suhte materjaliga ning aitab ka paremini mõista, kuidas konkreetne värv maalimisel käitub ning milline on lõpptulemus.

...akvarellvärve
Kui vana tehnika on akvarellmaal? Kui võtta aluseks akvarellvärvide koostis, siis juba 2 tuhat aastat e. Kr. pressiti vanas Hiinas ja Jaapanis värvipigment kalaliimiga "koogiks" ning seda hiljem veega lahjendades maaliti siidile või riisipaberile maastikke. Euroopa kunstnikud avastasid akvarellmaali enese jaoks "suurte reiside" (loe lisaks) ajajärgul ehk 18. sajandi keskel - esmalt kasutati seda mitte iseseisva tehnikana, vaid litograafiliselt paljundatud maastikuvaadete jm. reisipiltide koloreerimiseks. Ehkki "näitusekunstis" on akrüül tõrjunud teised värvid suuresti tagaplaanile, jääb akvarell endiselt võluvalt elegantseks tehnikaks, mille teostamine nõuab vaatamata lõpptulemuse õhulisele ja kergele muljele vaeva ja kogemust.

...munatemperat
Tempera on üldnimi kõigile veepõhistele värvidele, mille sideainena kasutatakse loomse või taimse päritoluga liimi. Munatemperavärvid võeti kasutusele juba enne meie ajaarvamist ning kuni õlivärvide sünnini 15. sajandil valitsesid nad maalikunsti ja on kasutusel tänapäevani: Vana-Egiptuse hauakambrite seinamaalidest Bütsantsi ikoonideni, keskaegsete manuskriptide illustratsioonidest Estonia teatri ovaalse laemaalini.

Värvide valmistamist juhendavad Annely ja Margareth. Foto: Marge Monko

Kogu-pere-kunstitegemine Sally Stuudios. Foto: Annely Köster

Oma kätega valmistatud õlivärvidega maalida on uhke tunne! Foto: Annely Köster