Sally Stuudio mõttekoda MINU EESTI mõttetalgutel

Minu Eesti mõttetalgutel toimus paljude teiste seas ka Sally Stuudio mõttekoda, mille kokkuvõtteid saad lugeda allpool. Osales paarkümmend mitmesuguses vanuses ja erineva taustaga inimest - kooliõpilastest erinevate elualade professionaalideni (kunst, muusika, meedia, reaalteadused, inseneritarkused). Keskenduti kahele suurele teemale: esiteks haridus ja elukestev õpe ning kunstihariduse roll üldhariduses, teiseks loovus, avatus ja uuendusmeelsus; usk endasse, usaldus ja positiivsus.

Haridus ja elukestev õpe. Kunstihariduse roll üldhariduses.

Kuidas vähendada õpilaste õppekoormust ja muuta õppimine efektiivsemaks? Kuidas seostada erinevaid õppeaineid omavahel paremini, et õpilastel tekiks seostatud arusaamine maailmast ja väärtushinnangud faktide tuupimise asemel?
Muuta õppekava paindlikumaks ja õppekava kohustuslik maht seejuures väiksemaks. Õppekava üldosasse kirjutada sisse vajadus õpilaste ja õpetajate 3-4 põhioskuse arendamiseks erinevate õppeainete kaudu.
Vähendada õppeinete mahtu sisus kaotamata ja kasutada efektiivsemaid õppemeetodeid nagu allpool loetletud.
Viia sisse tsükliõpe, millega kaasneks pikem tunniaeg ja võimalus ühele ainele pikemalt keskenduda.
Kasutada rohkem erinevaid (aktiivsemaid) õppemeetodeid - rühmatöö, individuaalne uurimus, arutelu, filmide vaatamine koos aruteluga, internetimaterjalid, multimeediavahendid. Ühistööd arendaksid ka õpilaste sotsiaalseid oskusi.
Viia sisse kohustuslike ja valikainete süsteem, kus oleks valik kohustuslikke baasaineid ning valik lisaaineid, et õpilased saaksid enam süvitsi tegeleda aladega, mis neid huvitavad. Samuti saavad siis õpetajad keskenduda rohkem ainetele ja teemadele, mis neid ennast huvitavad ning õpetades silma särama löövad, muutes seeläbi õpetuse atraktiivsemaks.
Haarata õppesse kõiki meeli (nt ajaloo tunnis kuulatakse ka vastava ajastu muusikat).
Viia sisse uue õppeainena üldine kultuurilugu, mis seostaks erinevaid aineid. Peaks käsitlema ka 20. sajandi ja kaasaegset kultuurilugu.
Viia õpikud internetti, mis võimaldaks materjale ajakohastada, linkida lisamaterjaliga ja luua lihtsal viisil seoseid ning oleks keskkonnasäästlikum. See eeldaks, et nii õpilastel kui õpetajal oleks klassis oma arvuti. Arvutid ei pea olema kõige kaasaegsemad ning suurte võimalustega. Selleks, et koole ja õpilasi-õpetajaid arvutitega varustada, võiks korraldada vanade arvutite vahendamispunkti internetis. Õpetajatele kaasneks vajadusel e-koolitus.

Kuidas muuta kunstiõpetus atraktiivsemaks?
Kunstihariduse atraktiivsemaks muutmiseks tuleks rohkem tutvustada "elavat kunsti" - käia näitustel, kohtuda kunstnikega jne. See aitaks samas kaasa ka kunsti populaarsuse suurenemisele.
Kasutada ära kunstiõpetuse võimalusi suhtlusoskuste arendamisel, läbi viia arutelusid, väitlusi, ühistöid.

Kuidas ületada haridusametnike vastumeelsust (eelmainitud) uuendustele?
Moodustada üleriiklik nõukogu ja algatada avalik diskussioon teles, raadios jm. Kindlasti tuleks kaasata diskussiooni ka õpilasi, ka neid, kes ei ole kõige parema õppeedukusega.

Loovus, avatus ja uuendusmeelsus. Usk endasse, usaldus ja positiivsus

Kuidas saavutada senisest parem koostöö humanitaar- ja reaalvaldkonna, kunsti ning teaduse-tehnika vahel?
Läbi interdistsiplinaarsete kunstide. Alustada tuleks maast-madalast (lasteaiast). Selleks tuleks luua:
1. Temaatilis-mängulisi huviringe lastele (mis ei keskenduks ühele kitsale valdkonnale).
2. Võimalikult paljudes paikades väikesi Ahhaa-keskuse taolisi ettevõtmisi, kus saaks ära kasutada ka kunsti võimalusi.
Eesti ühiskond vajab sotsiaalset kokkulepet tunnustamaks kultuuri rolli ühiskonna üldises (sh majanduslikus) arengus.

Kuidas panna haridus keskenduma teadmiste talletamise asemel rohkem "operatiivmälule" ja koostööle ehk oskusele teadmisi hankida ja rakendada?
Et toimuks märgatav nihe, on vajalik senisest palju tugevam ühiskondlik surve s.h. õpilaste-õpetajate demonstratsioonid. Kui olukord on selline, et enamus soovib muutusi (nagu näitavad ka uuringud), aga neid ei toimu, tuleb midagi ette võtta. Õpilane ei vaja kala, vaid õnge!

Kuidas suurendada eneseusaldust?
Enese loovuse märkamise kaudu, see tagab ka eduelamuse.
Sarnaselt edukalt toimund Disainiaastaga vajaks Eesti ka Loovuseaasta kampaaniat, mis läheneks loovusele laiapõhjaliselt, hõlmates erinevaid valdkondi ja kaasates laia spektri sihtrühmi.
Et loovust ja kodanikualgatust edendavaid projekte üha edukamalt läbi viia, tuleks tegeleda esmalt potentsiaalsete eestvedajatega - "julgustada julgustajaid" (vrd. "koolitajate koolitamine").

Kuidas häid ideid paremini realiseerida ning aju- ja ideepotentsiaali ära kasutada?
Eestimaa "kadunud ajude" ülesleidmiseks algatada "peaküttide" tegevus, mida juhiks riik ja kolmas sektor.
Majanduslikult rasketel aegadel, kui sponsorlus ärisektori poolt kultuurile ja haridusele on kokku kuivad, võiksid erinevate valdkondade spetsialistid ometi tegutseda "loovsponsorite" ja "mõttedoonoritena". Näiteks selle asemel, et toetada lasteasutust tuhande krooniga, võiks kinkida sellele tasuta koolituse projektikirjutamise alal.
Heade ideede ja nende rakendusvõimaluste märkamiseks on vaja värsket pilku. Linna- ja maarahvas ei suhtle peaaegu üldse. Võiks käivitada "Loovuse omnibussi" (vrd. "Looduse omnibuss"), mis tooks ärksamaid maainimesi linna värske pilguga ringi vaatama ja linnainimestele nõu andma - ning viiks asjast huvitatud linnainimesi samal eesmärgil maale.

Rohkem tuleks rakendada vanema generatsiooni (eelkõige pensioneerunud spetsialistide) teadmisi-oskusi, samuti kuulata noorte häält, sest nemad kujundavad tegeliku tuleviku. Vanema generatsioonini jõudmiseks (kes ei kasuta aktiivselt internetti), nende huvide ja potentsiaali kaardistamiseks võiks kasutada rahvaloenduse läbiviimisel selleks koostatavat spetsiaalset lisaküsimustikku. See annaks huvilistele võimaluse arendada võrgustikutegevust.
Et ideed ei läheks raisku, võiks tegutseda sarnaselt kasutatud asjade taaskasutuskeskustega ka ideede taaskasutuskeskused, kus inimesed saaksid ideid vahetada - oma ülearuse idee ära anda ja leida asemel vajaliku. Ehk teisisõnu saaks keskuse kaudu neid ideid, mida autor ei soovi/taha/saa ellu viia, rakendada keegi teine.

Protokollisid: Jane Remm ja Vano Allsalu
Kui sul on küsimusi: Jane Remm, Sally Stuudio mõttekoja kojavanem, jane[at]kunstikeskus.ee, 6418518 / 56735497