28. jaanuar kuni 3. veebruar 2012

Ootused ja lootused Eesti Kunstiakadeemias
Eesti Kunstiakadeemias peeti 2. ja 3. veebruaril kunstihariduskonverentsi "Avalikud ootused / Public Expectations". Muuhulgas arutleti selle üle, millist rolli võiks ja peaks kaasaegne kunst ühiskonnas täita, millised on nii ühiskonna kui kunstitegijate ootused ja lootused - samuti millist haridust tuleks anda kunstikõrgkoolis ning kuidas arendada senisest tõhusamat koostööd üldhariduskoolidega. Konverentsil osales ligemale kakssada kunstiõpetajat, haritlast, professionaalset kunstnikku ja haridusametnikku Eestist ja välisriikidest.

Peaesinejatena kõnelesid Kopenhaageni Kuningliku Kunstiakadeemia rektor ja kunstikriitik professor Mikkel Bogh, Vilniuse Kunstiakadeemia skulptuuri professor Henrik B. Andersen, Aalto Ülikooli vabade kunstide professor Teemu Mäki, Maribori Ülikooli pedagoogika professor Tomaz Zupancic ja Tallinna Ülikooli emeriitprofessor kasvatusteaduste alal Viive-Riina Ruus. Oma laiema nägemuse kunstihariduse problemaatikast esitas haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo. Konverentsi moderaatoritena astusid üles EKA vabade kunstide dekaan professor Andres Tali ja kunstipedagoogika õppetooli juhataja dotsent Annely Köster.

Ettekandeid täiendanud ümarlauavestlustest käsitles "Miks ja kuidas kunsti õpetada ja õppida?" kunstiõpetajate magistriõppe arendamist kui üht olulist tegurit kaasaegse kunstihariduse edendamisel, pealkirja all "What M stands for in MA?" arutleti aga kunsti magistriõppe arendamise üle. Ümarlauavestlustes käsitleti lähemalt veelt selliseid teemasid nagu "Ülikoolilt koolile" ja "Kunsti(hariduse) positsioon ühiskonnas".

"Situatsioonis, kus kaasaegne kunst peab oma põhiliseks ülesandeks teda ümbritseva sotsiaalse keskkonna kriitilist peegeldamist ja analüüsi, on - vähemalt Eestis - tekkinud situatsioon, kus kunstiakadeemia peab oma põhiülesannete läbiviimiseks pidevalt tõestama oma olemasolu vajalikkust ja olulisust. On tekkimas teatud polariseerumine - osa publikust (ja ka paljud ühiskonna otsustajad) on asumas seisukohale, et taolisel kujul ei vasta kaasaegne kunst (ja sellega koos ka kunstiõppeasutused) enam oma aastakümnete jooksul väljakujunenud eesmärkidele. Need tendentsid ei väljendu küll veel ametlikes avaldustes, kuid on jälgitavad meedias avaldatud märkustes ja kommentaariumides - ja igal tasandil. Seda on tunda ka avalikku ruumi ilmestavate kunstiteoste tellimisel, kus konkurssidel võidutsevad populistlikud tendentsid ning spetsialistide hinnangutele eelistatakse n-ö rahva arvamust," kommenteerib konverentsi üks eestvedajaid, Andres Tali.

"Kahtlemata on kujutav kunst aastakümnetega muutunud. Eriti teravalt on seda muutust tunda Eestis, kus 1980-90ndate vahetusel muutus kogu kujutava kunsti paradigma. Selle muutuse järelmõjudes liigume praegugi. Tänased otsustajad ja valdav enamik kunsti tarbijad on oma kunstitarbimise eelistused välja kujundanud 30-40 aastat tagasi, hoopis teises kultuurisituatsioonis. Samas on noorem põlvkond üha rohkem suundunud kommertskultuuri tarbimisele. On tekkinud teatav vaakum, kus ühed ei taha ja teised ei oska tahta. Teisalt on loomulik, et ühiskonnal on kunsti suhtes (ja sealhulgas ka kunstiõppeasutuste suhtes) teatavad ootused, mida nimelt ja kuidas peaks kunstis käsitlema. Kuid ka kunstnikkonna erinevad põlvkonnad pole antud küsimuses ühel meelel."

Eesti algvorm Kelomehe luubi all
Vaal galeriis saab veebruarikuu lõpuni näha Raivo Kelomehe näitust "Eesti algvorm". Meie üht juhtivat meediakunstnikku ja -teoreetikut huvitab küsimus eesti kunsti algkujundist, -mateeriast ja -mõjust ilma kultuurilise ja ajaloolise ladestuseta. Nii ongi näituse keskmes kunstlik ja olematu objekt, millest on aga tehtud käegakatsutav 3D-väljatrükk ja selle vaadetest omakorda joonistused. Kunstniku taotluseks on siduda algseimat visuaalvormi kaasaegseimaga, ürgset ja vahetut keerulise ja transdistsiplinaarsega. Kogu protseduuri tuumaks on "kultuurimõjutuste mahakoorimise autistlik meditatsioon".

"Proovides ette kujutada, et Eesti pinnal ei oleks 5000-aastast inimtegevuse ajalugu või meile teadaolevat kunstilugu, et rahva teadvus ja mälu poleks mõjutatud arusaamadest varasema kohta, püüab kunstnik leida vastuseid mitmetele küsimustele. Mis oleks algseim reaalsus, mida võiks pidada kujutava mõtlemise aluseks? Missugune näeks välja tsivilisatsiooni- ja mõjutuste-eelne ning sootsiumi tegevust mittepeegeldav kujutav kunst? Missugune on minevik enne minevikku?" - nii kaardistavad näituse korraldajad Kelomehe tegevusvälja.

Tüpograafia ajalugu Saki käsitluses
2. veebruaril esitles Ivar Sakk Rotermanni Soolalaos oma monograafiat "Aa kuni Zz. Tüpograafia ülevaatlik ajalugu". Äsjailmunud 448-leheküljeline raamat on osa meie ühe tunnustatuima graafilise disaineri ja EKA graafilise disaini professori doktoritööst ning räägib kirjatüüpidest ehk fontidest. Autori poolt fotodega illustreeritud ja kujundatud teos näitab kirjade välimuse kujunemist antiikaja raidkirjadest kuni tänaste digitaalsete fontideni, sisaldades ligemale kuuesaja shrifti jooniseid, nende autorite ning päritolu kirjeldusi. Eraldi peatükid on pühendatud Eesti kirjakasutuse ja -kunstnike ajaloole ja tänapäevale.

Doktoritöö juhendaja professor Mart Kalmu sõnul avaneb nüüd meil kõigil võimalus teada saada, kust tähed tulevad ja miks nad on sellised. Kirjastajal ja toimetajal on siitkaudu aga võimalus hakata paremini mõistma kujundaja ja kunstniku tööd.

Ivar Sakk on rahvusvahelise tuntuse saavutanud eelkõige plakatikunstnikuna. Tema eelnevatest väljaannetest võib nimetada koduloolise ja arhitektuuriajaloolise temaatikaga reisijuhte "Eesti mõisad" (2002), "Estonian manors" (2004) ja "Läti mõisad" (2007). Samuti algatas ta kümnekonna aasta eest graafilisele disainile pühendatud eriväljaanded ajakirja kunst.ee koosseisus ning pani aluse Eesti Kunstiakadeemia poolt publitseeritavale Disainiraamatu sarjale.

Tegova kolm perioodi
Tartu Kunstimuuseumis avati 3. veebruaril "Enn Tegova kolmmitmus". Tegemist on retrospektiiviga, mis vaatleb kolme eriilmelist perioodi kunstniku varasemas loomingus - Visarite aega, hüperrealismi ja neosürrealismi. Enn Tegova tulek kunstiellu 1960. aastate teisel poolel seostub Tartu Ülikooli kunstikabineti ja kunstirühmitusega Visarid, mille eesotsas oli legendaarne Kaljo Põllu. Just tolleaegsest kunstikabinetist kujunes kunstikõrghariduse kaotanud Tartus uute kunstiideede taimelava. Tegova varases loomingus segunevad pop ja abstraktne lähenemine sürrealismihõngulise ready-made´iga.

Andrus Kasemaa aegadel kujunes kunstikabinetist teine hüperrealismi keskus Tallinna kõrval. Ka Tegova hakkas 1970. aastate teisel poolel maalima suureformaadilisi, fotol põhinevaid töid, kuigi tartlastest mõttekaaslastest erinevalt ei tegelenud ta nõukogude tegelikkuse ega sõpruskonna bravuurika argipäeva jäädvustamisega, vaid kujutas pigem sürrealistlikke situatsioone ja kasutas sageli postmodernistlikku tsiteerimist.

Kolmas kannapööre leidis aset 1980. aastate lõpus ja oli seotud sürrealistide rühmituse Para 89 loomisega. Tegovale juba varem omane kalduvus metafüüsikasse suundus nüüd kindlasse, kunstniku loomuga kõige enam sobivasse kanalisse ja arenes sügavuti. Neil aastail täiendas Tegova õlimaali kummastavat pildiruumi sageli puidust või kunstmaterjalist panustega, saavutades installatsioonidena käsitletavaid lahendusi. Tegova loominguline tegevus on peaaegu eranditult seotud Tartuga. Kunstnikutöö kõrval on ta aastast 1978 tänaseni õpetanud Tartu Lastekunstikoolis ning olnud pikka aega ka selle direktoriks.

Mahetoodang loomemajanduses
Tallinna Linnagaleriis on 4. märtsini üleval Sirami näitus "Mahetoodang loomemajanduses / Culture feat. Nature". Kriitiku, kuraatori ja kunstnikuna tuntud Siram on saanud oma projektiks inspiratisooni EL direktiivist 92/43/EEC, poststrukturalistlikust paradigmanihkest keskkonnaeetikas ja Ivan Sussanini logistilistest avastustest. Näituse eesmärk on juhtida tähelepanu asjaolule, et keskkonnakaitse temaatika avalikus teadvuses on oma algsetest eesmärkidest ohtlikult võõrandunud.

Kunstnik eksponeerib maalidest, videotest, fotodest ja publiku paratamatust osalusest koosnevat installatsiooni, mis sisaldab realistliku vabaõhumaali võtmes jäädvustusi konkreetsetest Eestimaa paikadedest, sarnaste maastikumotiivide videosalvestisi ning foto- ja videodokumentatsiooni samade maalide esitlemisest metsas loomadeks maskeeritud linnainimestele. "Selles kummalises, südamlikult iroonilises karnevalilikus situatsioonis võib näha eelkõige urbanismiga seostatava nüüdiskunstniku ambivalentset, isegi ennastõigustavat positsiooni," nendib galerii kuraator Reet Varblane.

"Normaalne praegusaegne kunstnik, kui välja arvata mõned hullud soomlased, loodustemaatikaga ei tegele. Nüüdiskunst ja probleemid, millega see tegeleb, asuvad linnas. Mõned kunstnikud kolivad maale ja hakkavad ajama mingit romantilist joga sulnitest päikeseloojangutest ning kargetest talvehommikutest, need visatakse enamasti nüüdiskunstnike kambast välja," tunnistab kunstnik ise. Ka näituse ideelist lähtekohta avades on autor üpriski selgesõnaline: "Säästev areng, mahetoodang, taaskasutus ja muud nn. rohelised argumendid on muutunud suvaliseks turundusmulaks, mida osavam osa elanikkonnast kasutab lihtsalt selleks, et luua endale võimalus veel rohkem tarbida. Sellise mentaliteedi vastu aitab kõige paremini reaalne kontakt selle osaga keskkonnast, mis ei ole tehiskeskkond. Teiste sõnadega: minge metsa!"

Sirami väljapanek juhatab sisse teema "Roheline planeet" - ühe Linnagalerii tänavustest programmidest, mis käsitleb meie ühiskodu planeedi Maa praegust olukorda. Kuid kunstnikud ei esita kriitilisi küsimusi mitte ainult tegeliku olukorra, vaid ka selle lahendamiseks vastu võetud otsuste, direktiivide, lõputute, sageli mitte kuhugi viivate diskussioonide ning neile vaatamata siiski ületarbimise jätkumise kohta.

Joonistamisest napilt ja sisukalt
Pärnu Linnagalerii Raekojas (Uus tn 4) demonstreerib 25. veebruarini joonistustenäitust "Napp". Margot Kase kureeritud väljapanekul osalevad veel Anu Purre, Evelyn Müürsepp ja John Grzinich, Indrek Tali, Jaanika Peerna, Joonmeedia, Kadi Pajupuu ja Marilyn Piirsalu, Kaija Kesa, Kaili-Angela Konno, Laura Põld, Laura Pählapuu, Lembe Ruben, Liisa Kruusmägi, Pastacas ja Piia Ruber.

"Näitus käsitleb mälu ja kujutlusvõime suhteid nähtavaga, valdkondadeüleseid tõlkeid ja tõlgendusi, ülestähendatu vormi ja tähenduste töötlust, kujutamise protsessi ja vahendi väljenduslikke võimalusi napi ja tiheda, subjektiivse ja objektiivse ning isikliku ja avaliku telgedel," selgitavad korraldajad. Vahendite poolest kasutatakse nii klassikalisi kui kaasaegseid joonistusvahendeid söest ja paberist seina, põranda, performantsi ja animeeritud videoni.

Näitused Tallinnas
Draakoni galeriis näitab pealkirja all "Sa pead minuga abielluma!" 11. veebruarini oma töid Andro Kööp. Näitus on hommage ühele mullu lahkunud staarile - nimelt eksponeerib Kööp post-popilikke õlimaale, mis kujutavad Hollywoodi 20. sajandi üht kõige ikoonilisemat filmitähte leedi Elizabeth Taylorit (1932-2011) ajakirjade esikaantel. Andro Kööp (1967) alustas näitusetegevust 1980. aastate teises pooles, olles edaspidi aktiivne küll sisekujundajana, küll moe- ja tarbekunstnikuna, ent pälvides varakult tähelepanu ka kujutava kunsti valdkonnas. Antud projekti puhul huvitab kunstnikku tema enda sõnul meedia loodud kuvandite suvalisus ja meedia-kuulsus kui kiiresti kaduv seisund. Kööbi glamuursetele maalidele sekundeerivad väikesed väljatrükid Taylori osatäitmistest nii kinos kui ka teles, sekka on pikitud "säravamaid" esikaanehüüatusi maailma meediast Liz'i lugematute armusuhete, sassis pereelu ja ekstravagantsuste kohta.

Hobusepea galeriis on 13. veebruarini Sven Parkeri "Platvorm" - näitus noore inimese identiteedist, mis "püsib pidevas nomaadses ja lenduvas olekus tänu finantskapitali liikumisele, tehnoloogia arengule, alailma kaasajale jalgu jäävale haridussüsteemile ja popkultuuri tarbimisele nüüdisaegses globaliseerunud informatsiooniühiskonnas". Esitletavad taiesed on eelkõige rekvisiitide ja butafooria rollis, et autor saaks püstitada nende taustal küsimusi kohaspetsiifika, ideologiseerimise ja kultuurilise müstifitseerimise teemadel. "Näitusel, kus grafiti egalitaarne esteetika kohtub "valge kuubi" elitaarse esteetikaga, "orientaalne" Pärsia vaip "euroopalike" kunstpalmidega, autori sõbrad, maalitudengid, fotorobotiga ning Ian Curtis Werner Herzogi ja Iggy Popiga, satub noore Eesti kunstiharitlase identiteedi-problemaatika keskmesse paratamatult lava ise - autoripositsioon kui lähteplatvorm, galerii kui avalikkuse kõnetamisplatvorm, näitus kui platvorm," kommenteerib kunstiteadlane Andreas Trossek.

Mujal Eestis
Raplamaa Kaasaegse Kunsti Keskuses (Raplas, Tallinna mnt 3b) on 19. veebruarini eksponeeritud näitus "Kroonlühter", kus 14 kunstnikku esitlevad verivärskeid, spetsiaalselt selleks näituseks valminud klaasist valgusinstallatsioone. Oma loominguga on esindatud Sofi Arshas, Piret Ellamaa, Erki Kannus, Kati Kerstna, Anneliis Leht, Herbert Orgusaar, Kairi Orgusaar, Birgit Pählapuu, Kateriin Rikken, Kristi Ringkjob, Kalli Sein, Valev Sein, Eili Soon ja Raili Velt. Loomulikult ei maksa näituselt otsida tavapäraseid kroonlühtreid - pigem ikka selle idee tõlgendusi ja erinevaid kunstnikunägemusi. Osalejate sõnul on "Kroonlühter" pühendatud eelkõige valgusele ja valguse võidule pimeduse üle.

Toimub
Pühapäeval, 5. veebruaril kell 12 räägitakse lastele Kumus pereprogrammi "Kukesammud" raames Kristjan Raua tuntud maali "Kosjasõit" lugu, mis on "salapärane, õpetlik ja pisut hirmutav". Loomulikult vaadatakse veel teisigi kunstiteoseid ja tehakse kunstiateljees ka ise loovtööd. "Kukesamme" tehakse Kumu kunstimuuseumis iga kuu esimesel pühapäeval ning nende raames toimuvad lihtsas vormis vestlused kunstist ja kunstiajaloost - teemade kaupa võetakse vaatluse alla värvikamad teosed Eesti kunstiklassikast. Eelkõige on osalema oodatud lapsed vanuses 5-11 aastat ja nende saatjad. Programmis osalemiseks piisab muuseumipileti soetamisest.