|
THINK
WITH THE SENSES – FEEL WITH THE MIND. Art in the Present
Tense. Sellise pika, kuid parasjagu intrigeeriva ning
meeldivalt inimliku üleskutse järgi on 52. Veneetsia
kunstibiennaali kuraator Robert Storr koondanud ja joondanud
mõndagi põnevat kunstimaailma siit ja sealt
nurgast ning keskpõrandalt ka. Nagu ikka, lisaks rahvuslikele
väljapanekutele Giardini riiklikes paviljonides ja näitusepaikades
üle terve linna kuraatorinäitus Arsenale näitusekompleksis
ja Giardini vanas Itaalia paviljonis. Kokku osaleb üle
viiesaja kunstniku 106 riigist. Esimest korda on esindatud
näiteks sellised maad nagu Moldova, Aserbaidzhaan ja
Liibanon. Allpool KUNSTIKESKUS.EE toimetaja Vano
Allsalu põgus subjektiivne ülevaade sellest,
mis silma jäi.
|
| |
| Giardini
|
|
Hispaania
paviljon koondas mitme autori loomingut nimel all Broken
Paradise. Silma jäid Manuel Vilarino varjumetamorfoosid
- fookusest väljas, justkui eimillestki tekkivad ja taas
olematuks kaduvad (inim)kujud. Midagi sarnast on nähtud
trendikates jaapani õudusfilmides.
Et
väga lihtne, lausa primitiivne varjuteater võib
väga mõjus olla, demonstreeris Alzheeria päritolu
Adel Abdessemed oma kolmele ekraanile paigutatud videojutustusega
Itaalia paviljoni kuraatoriekspositsioonis. Ei puudunud selles
neegripoisist, tema emast ja valgest mehest, elust ja surmast
rääkivas loos isegi jala mahasaagimine, ent efekt
ei rajanenud mitte shokil... Mingil ainukordsel moel suutis
Abdessemed oma käärilõikeliste siluettidega
(mida liigutati varjamatu kohmakusega) ja sugestiivse muusikaga
luua südant puudutava terviku.
|
| |
|
Manuel
Vilarino. Metamorphosis of Shadow (2002) |
Adel
Abdessemed |
| |
|
|
| Hollandi
paviljoni sisustas Aernout Mik ja tema projekt Citizens and
Subjects. Mitmetel paarisekraanidel (üldse näib
videoprojekti esitamine vähemalt kahel-kolmel ekraanil
olevat muutunud peaaegu et normiks) näidati erinevaid olukordi
inimeste ja "süsteemi" suhetes. Miki seab problemaatika
keskmesse küsimuse "kodanikust" kui olulisi õigusi
ja privileege nautivast inimesest ning "subjektist",
kes on teatud põhjustel (näiteks põgenikuna)
riigi ja selle institutsioonide meelevallas. Näeme läbiotsimisi,
ootamist teadmatuses, võimustruktuuride esindajaid oma
tööks harjutamas... ning peaaegu et tunneme saapaviksi,
odavate sigarettide, uriini ja tont teab veel mille aroome.
Ja vaataja rõõmustab, et võib vabana paviljonist
väljuda ja päikesepaistesse astuda. Ühesõnaga
- mitte moe pärast, vaid asjalik ja tugeva tundega tehtud
sotsiaalne videokunst. |
| |
|
Aernout
Mik. Convergencies (2007) |
|
| |
|
|
| Üheks
Itaalia paviljoni segaekspositsiooni mõjukamateks töödeks
olid tänavu lahkunud vanameistri Sol LeWitti kaks hiiglaslikku
"kritseldust" - Light to dark ja Dark to
light. Ere näide sellest, kuidas printsiip "tee
midagi väga lihtsat, aga tee seda suurelt" elab ja
õitseb. |
| |
|
Sol
LeWitt.
Light to dark (2005) |
Sol
LeWitt.
Dark to light (2005) |
| |
|
|
| Oma
kindel osa oli tavapäraselt ka puhastatud ja minimalistlikul
kunstil. Esindas seda suundumust näiteks Brasiilia kunstnik
Iran Do Espirito Santo oma põrandale laotatud graniidilõigete
ning seinale joonistatud võrkaiaga. Ning loomulikult
ameerika kunstniklassik Ellsworth Kelly oma lihtsate geomeetriliste
kujunditega kergelt kolmemõõtmeliseks muudetud
maalidel. Maalikunsti maalilisemat (mida iganes see sõna
tänapäeval ei tähendaks) poolt avas kuulus isand
Gerhard Richter Saksamaalt oma piltidega, millel värv ühemõtteliselt
ja ühes suunas laiali pühitud ehk kraabitud. |
| |
|
|
Iran
Do Espirito Santo.
Single Act (2007) |
Iran
Do Espirito Santo.
Untitled (Fence) (2007) |
|
| |
|
|
Ellsworth
Kelly
(2007) |
Gerhard
Richter. Cage (2006) |
| |
|
|
|
| Ameerika
Ühendriikide rahvuspaviljoni oli hõivanud Felix
Gonzalez-Torres. Tema töödest vahest vaimukaim oli
tuhandetest lagritsakommidest põrandale laotatud Untitled
(Public opinion). Printsiipi "midagi ühesugust
väga-väga palju" esindas ka Põhjamaade
paviljonis eksponeeritud Rootsi kunstniku Jacob Dahlgreni noolemängusein.
Esiteks pakuti publikule võimalust nooli loopides natuke
võimelda ja kangeks jäänud selga sirutada.
Teiseks oli päris huvitav jälgida, kuidas mõned
märklauad kujunesid väga populaarseks, aga mõned
jäid täiesti tühjaks. Kolmandaks tuli iga natukese
aja tagant tütarlaps rehaga ja kiskus tülpinud ilmel
kõik nooled jälle seinalt alla. |
| |
|
Felix
Gonzalez-Torres.
Untitled (Public opinion) (1991) |
Jacob
Dahlgren.
I, the world, things, life (2004) |
| |
|
|
| Millegi
paljusust ja korduse rakendamist leidis ka Venemaa paviljonis,
ent kuidagi dünaamilisemas ja lahedamas vormis - nimelt
Andrey Bartenevi töö Field of lonely hearts juures,
kus kunstnik oli suutnud luua pimeduse, värvilise valguse
ja lõpmatusse kaugusse kadumise efektiga mõjusa
installatsiooni. Üldse oli venelaste ekspositsioon tugev
- ja mis eriti tore, et põnev ilma verevaese intellektuaalitsemiseta.
Näiteks Alexander Ponomarevi ja Arseny Mescheryakovi Shower
- videokunsti "esi-isale" Nam June Paikile pühendatud
installatsioon, kus lõputu liikuvate piltide voog justkui
voolas alla mööda "videodushikabiini" seinu. |
| |
|
Andrey
Bartenev.
Field of lonely hearts (2007) |
Alexander
Ponomarev, Arseny Mescheryakov. Shower (2007) |
| |
|
|
| Ilmselt
üks tänavuse biennaali mõjusamaid videoteoseid
(ja kindlasti publiku lemmikuid) oli rühmituse AES+F
(Tatiana Arzamasova, Lev Evzovich, Evgeny Svyatsky + Vladimir
Fridkes) 3 ekraanilt jooksev eriskummalise fiilinguga, sürreaalne
ja ulmeline, samas sensuaalselt realistlik ja arvutimängulik,
pidulikku imperiaalsust ja elegantset koreograafiat ühendav
Last
riot. Tõepoolest, kui palju on va biennaalil
üleüldse teoseid, mis kätkevad endas midagi ootamatut
ja salapärast? |
| |
|
AES+F.
Last riot (2005-2007) |
|
| |
|
|
| Tore
oli ka Julia Milneri interaktiivne Click I hope (toimiv
samuti netiprojektina).
Puutetundliku ekraani abiga sai "püüda"
möödalibisevaid sõnu, mis paljudes maailma
keeltes ütlesid ühte ja sedasama - "ma loodan"
- ning näha seda, kui paljud enne sind on seda juba teinud.
Näiteks peatanud sulaselges eesti keeles üle ekraani
liugleva sõna "ma loodan". Tekkis kuidagi selline
rahvaste sõpruse tunne, kusjuures ilma naljata. |
| |
|
Julia
Milner.
Click I hope (2007) |
|
| |
|
|
|
|
| |
|
Arsenale
|
|
Kui
võrrelda, siis Giardinis nähtu oli ehk ajatum,
Arsenale väljapanek tervikuna aktuaalsem ja igapäevaste
poliitiliste ning sotsiaalsete teemadega enam suhestuv. Otse
loomulikult sai näha terrorismihõngulisi taieseid
nagu ameerikalse Charles Gainesi justkui New Yorgi kaksiktornide
hävitamist ette kuulutav Airplane Crash Clock.
India kunstniku Riyas Komu Petro Angel ei ole siiski pühendatud
mõnele eriti karmile naisenesetaputerroristile. Inspiratsioon
pärineb hoopiski Iraani rezhissööri Jafar Panahi
filmis "Ring" kujutatud naisest, kes üritab
ühiskonda mõjutada hoopiski rahumeelsemate vahenditega.
|
| |
|
Charles
Gaines.
Airplane Crash Clock (1997) |
Riyas Komu. Designated March by a "Petro Angel"
(2006) |
| |
|
|
| Sõja
ebahumaansust ja traagikat käsitleb tervatalt Iisraeli
autor Tomer Ganihar, kelle nukkudel läbiviidud verised
haiglastseenid mõjuvad kaasaegse meedia ja filmikunsti
poolt karastatud närvidega vaatajale ehk heidutavamaltki
kui oleks seda suutnud realistlikud reportaazhfotod päriselt
juhtunust. Hoopis teistlaadi läheneb asjale Emily Prince,
kes oma töös American
Servicemen and Women Who Have Died in Iraq and Afghanistan
on üles joonistanud viimase kui kui ühe Iraagis ja
Afganistanis hukkunud ameerika sõjaväelastest. Siin
võimendab joonistuste taotluslik kohmakus kummalisel
kombel selle "pabermemoriaali" monumentaalsust. |
| |
|
Tomer
Ganihar.
Hospital Party (2006) |
Emily Prince. American Servicemen and Women Who Have
Died in Iraq and Afghanistan (2001-2007)
|
| |
|
|
| Tugeva
võõristustunde tekitavad Jan Christiaan Brauni
fotod - jäädvustused Ameerika surnuaedadest, täpsemalt
tähtpäevade puhul ehitud haudadest. Plastmassist ja
täispuhutavad kaunistused (südamed ja muu säärane,
isegi üks elektritrell) ning muu vohav kitsh loob tõelise
absurdiõhkkonna ning justkui nihutab reaalsuse paigast.
Efekt on mingis mõttes sarnane Tomer Ganihari töödega,
ehkki siinkohal pole neile vastupidiselt midagi lavastatud.
Tegelikult nihestab ju reaalsust ka Yang
Zhenzhong, kes oma Veneetsias eksponeeritud videoinstallatsioonis
I will die paneb väga erirnevaid inimesi maailma
eri paigus kaamera ees ütlema sõnu "Ma suren".
Näeme kohmetust, edvistamist, kartust, tõsidust
ja kurbust. Iseenesest ju väga lihtne võte, ent
tulemuseks meie eksistentsi ja teadvuse vahekordi sügavuti
avav teos. |
| |
|
Jan
Christiaan Braun.
Happy Together. New York and The Other World
(2006) |
Yang Zhenzhong. I will die (2007) |
| |
|
|
| Arsenale
väljapanekus leidus muidugi taieseid ka vormisõpradele.
Näiteks austerlase Franz Westi objektid The Fragile
on Its Cloak - lohakalt värvitud papjeemasheest ja
alumiiniumist objektid, mis muuhulgas kujutavad pikka saia ja
kakajunni. Arsenales (taas)avatud Itaalia paviljonis olid demokraatia
ja manipulatsiooni teemasid käsitleva Francesco Vezzoli
videoloomingu kõrval eksponeeritud Arte Povera
nimeka esindaja Giuseppe Penone "lümfiskulptuurid".
Ehkki loomanahkadega tapetseeritud suur ruum pidi vaatajale
paratamatult mõjuma, puudutasid enamgi Penone hiiglaslikud,
tolmunud muljega, nahaga kaetud vanad puutüved. Mõeldud,
nagu võib arvata, tooma esile tahke inimese ja looduse
vahelistes suhetes. |
| |
|
Franz
West.
The Fragile on Its Cloak (2007) |
|
| |
|
Giuseppe
Penone.
Lymph Sculptures (2007) |
|
| |
|
|
|
Nigeeria
skulptuuriprofessori El
Anatsui tuhandetest, et mitte arvata miljonitest pisipakenditest
ja pudelikorkidest koostatud kaks hiigelvaipa mõjusid
mõnusa hullusena vahelduseks mistahes minimalismile.
Üldse paistis Must Manner päris kenasti silma. Aafrika
paviljonis esitasid kuraatorid Fernando Alvim ja Simon Njami
nime Luanda Pop all kolmekümne kunstniku loomingut rõhutades,
et imporditud kontseptsioonide lihtne taastootmine ei saa
olla kaasaegse Aafrika kunsti jaoks piisav - vaja on dekonstrueerida
kogemusi ja taasavastada iseennast. Ekspositsiooni pingestasid
sellised nimed nagu Jean Michel Basquiat, Chris Ofili ja koguni
Andy Warhol. Allpool leiab ühe näitena Ghada Ameri
Not about orange - päris originaalsel viisil lõuendile
õmmeldud abstraktse pildi.
Sugugi
mitte vähem hullumeelsed kui El Anatsui hiigelvaip polnud
ka Ameerika kunstniku Angelo Filomeno tumedale siidkangale
tikitud ja sätendavate pärlitega kaunistatud kummastavalt
sünged ja samas jaburalt lõbusad motiivid nõidade
ja luukeredega. Olles õppinud juba poisikesena Lõuna-Itaalias
õmblustöö kenasti selgeks, esmalt oma ema
käest ja seejäral rätsepaabilisena, hakkas
vahepeal "korralikult" skulptuuri ja installatsiooniga
tegelenud kunstnik ühel hetkel oma näputööoskust
ära kasutama juba suure kunsti hüvanguks. Ja väga
edukalt.
|
| |
|
|
|
El Anatsui.
Dusasa I (2007)
|
| |
|
Ghada
Amer.
Not about orange (2007) |
Angelo
Filomeno. My Love Sings When the Flower is Near
(The Philosopher and the Woman) (2007)
(detail) |
| |
|
|
| Siinkohal
võikski otsad kokku tõmmata kirjutaja lemmikveendumusega,
mis leidis kinnitust ka aastal 2007 Veneetsias. Nimelt et kunstis
pole tõepoolest oluline, mida teha - kui seda hästi
teha, tõepoolest südamega, mõistusega, kirega,
hullusega, nukrusega - millega iganes - on ka tulemus kõnekas
ja vaataja saab rahuldatud. Vastasel juhul aga oleks võinud
kõik see vaev ja vaimupingutus olemata olla. Ei aita
siis kuitahes peen kuraatoritöö või kaval marketing.
Aga õnneks oli 52. Veneetsia biennaalil väga head,
head ja enam-vähem head kunsti tubli pool ekspositsioonist
- nii et tasus minna mitte üksnes vaporettosõidu
ja muude võlude pärast, mida kanalite linn meile
pakub. |
| |
52. Veneetsia biennaali kohta vaata ka ülevaadet portaalis
Universes
in Universe |
tagasi
