WHAT KEEPS MANKIND ALIVE? See küsimus - 11. Istanbuli rahvusvahelise biennaali peateema - oma relvitukstegeva eksistentsiaalse tõsidusega, millele lisatud maitseks veel naiivsust, traagikat, poliitikat ja teaduslikku huvi, kumas ekspositsioonist läbi küll. Ning arvestades, et nii autorite päritolu kui käsiteldavad teemad puudutasid valdavalt selliseid regioone nagu Lähis-Ida ning Balkani poolsaar, pole selles ka midagi imelikku - ainuüksi viimased paar aastakümmet kubisevad siin etnilistest ja religioossetest konfliktidest, rääkimata nende lugude pikkadest ajaloolistest juurtest ja omajagu segastest seostest. Ent seejuures tuleks üldmeeleolult üsnagi tumedatoonilisest biennaalist rääkides rõhutada märksõna "elu" - justnimelt selle saladuse otsinguid, mis sunnib sellel vägivalla ja masenduse maastikul ikka rohelise rohulible end kivide vahelt taeva poole sirutama. Omamoodi oli biennaal täpselt nagu Istanbuli linn - ühe jalaga Euroopas, teisega Aasias. Ühest küljest korralik rahvusvaheline kunstisündmus nagu iga teinegi - teisalt siiski oma isevärki aura ja atmosfääriga. Seejuures toitis visuaalselt sombusevõitu meeleolu ilmselt ka näitustele jõudnud arvestatav kogus materjali 1970. aastatest - mis parata, aja möödudes tuhmuvad värvid ning mõni asi läheb lihtsalt moest. Allpool KUNSTIKESKUS.EE toimetaja Vano Allsalu subjektiivne ringvaade teostest ja autoritest, kelle sõnum korda läks.

Minu jaoks andis ekspositsiooni avalöögi Antrepo nr. 3, üks biennaali kolmest näitusepaigast - otse mere ääres, esindusliku muuseumi Istanbul Modern kõrval paiknev endine laohoone. Jah, natuke mereõhku ja kajakakisa oli rahustavaks eelhäälestuseks enne näitusele sisenemist - on ju Istanbul muidu üks üsnagi intensiivse moega hiigellinn 13 miljoni elaniku ja asjakohase lärmi, tossu ja sigina-saginaga.

Esimeseks pilgupüüdjaks näitusele sisenedes oli Canan Senoli video piima tilkuvatest lopsakatest rindadest. Esmamulje põhjal järeldasin, et see töö andis petliku signaali - sest biennaal tervikuna keerles rohkem kalashnikovide ja poliitplakatite kui dekolteede ümber. Aga veidi maalähedasemalt mõeldes sain aru, et eks tulevased mässajad ja enesetaputerroristidki on emapiima peal kasvanud... Öeldavasti viitab feministlikku positsiooni esindav Senol siin nii Duchampi kuulsale pissuaarile (Fountain) kui ühele Bruce Naumani teosele (Self-Portrait as a Fountain).

Igatahes järgmisena mässis oma kõhedusttekitava meeleoluga mind endasse Marko Peljhani projekt, mille aluseks kunstniku kauaagne uurimistöö kaasaegse Euroopa ühe häbipleki, nn. Jugoslaavia sõdade kohta - eriti aga 1995. aasta juulis toimunud Srebrenica massimõrva kohta, milles kaotas oma elu üle 8 tuhande süütu inimese. Tema installatsioon hõlmas mitmesuguseid pimedas ruumis rippuvaid ja kummituslikult helendavaid militaarskeeme ja -kaarte, taustaks sõjaväelaste kõneluste salvestused. Peljhan on tõsine uurija ja süsteemne looja, kelle pühendumus ja südamevalu ei jää vaataja eest varjule.

Üsnagi klassikalises formaadis, ent sisukate videotöödega esines Jeruusalemmas elav Jumana Emil Abboud. Tema Pomegranate kujutas sümboolselt oma kodudest lahkuma sunnitud inimeste saatust - seda, kui raske on taastada esialgset, loomulikku olukorda. Samas kunstilise võttena polnud seemnete tagasitoppimine granaatõuna ehk kuigi originaalne. Hoopis värskemana mõjus Abboudi Smuggling Lemons (2006) - videodokumentatsioon sellest, kuidas kunstnik smuugeldab läbi kontrollpunktide Jeruusalemma ja Ramallahi vahel ükshaaval terve sidrunipuu viljad oma koduaiast.

Puhta dokumentatsiooni vallast torkas sellel näitusel silma veel saksa kunstniku Hans-Peter Feldmanni Portrait. 50 Years of a Woman - seinatäis mustvalgeid pilte kodusest fotoalbumist, mis oma sõnatul moel jutustasid - ütleksin, et veidi nagu vastu ootusi - tõepoolest kõneka loo ühe naise elust.

Ajas tagasi vaatas ka hariva iseloomuga projekt Museum of American Art - nimelt keskendudes ajajärgule, mil ameerika kunst tüüris end rahvusvahelise kunstielu lipulaevaks. Berliinis tegutsev Museum of American Art on haridusinstitutsioon, mis pühendunud 20. sajandi modernismi uurimisele ja tutvustamisele. Täpsemalt oli Istanbulis vaatluse all omaaegne rändnäituste formaat, millega New Yorgi kuulus Museum of Modern Art (MoMA) tutvustas Euroopas uuenduslikku ameerika kunsti. Muuhulgas aitasid tollased rändnäitused kujundada sõjajärgset kultuuriidentiteeti, mille alustaladeks kujunesid individualism, rahvusvahelisus ning modernism. Biennaalil esitletud dokumentaalse koega projekt avaldus nii omaaegsete maalide taasmaalimises (nüüd juba mustvalgena) kui tollast kunstielu kajastavate fotode ja ajakirjakaante taasesitamises lõuendil.

Päris mitme põhjaliku sotsiaalpoliitilisi asju käsitleva uurimustöö hulgast jäi silma Catisma Belirtileri Graphic Chronologies. Täpsemalt tõi see installatsioon vaataja ette kunstniku projekti Signs of Conflict: Political Posters of Lebanon's Civil War, mis avab Liibanoni traagilise ja ohvriterohke kodusõja (1975–1990) vastuolusid ja meeleolusid läbi erinevate parteide ja rühmituste poolt üllitatud poliitplakatite.

Kui eelnimetatud töö oli kuivavõitu ja mõjus eelkõige mõistusele, siis Canan Senoli huvitava esteetikaga Examplary rääkis filmikeeles ühe türgi naise (elu)loo riigis, mis on ametlikult ilmalik ja kohati vägagi edumeelne, ent mille elanikke piiravad traditsioonid ja eelarvamused. Kahtlemata ka üheks biennaali publikumagnetiks olnud videoteos oli ühtaegu nii inimlikul-eksistentsiaalsel pinnal puudutav, kultuurilist silmaringi avardav kui visuaalselt huvitavalt teostatud, miksides dokumentaalseid elemente nii rohmakavõitu joonistuse kui traditsioonilise kalligraafia- ja miniatuurikunstiga. Stoori peategelane tuleb Türgi kaguosast - just sealt, kust konservatiivsed ja sageli ka harimatud ning vaesed "maakad" Istanbuli õnne otsima saabuvad. Filmidest oli mõjuv veel Mohammed Ossama Step by Step (1977), mis vaatles lihtsate maainimeste eksistentsi 70. aastate Süürias ning võimustruktuuride mõju pereelule. Muuseas, tegu on Ossama kunagise diplomiprojektiga - aga filmikunsti õppis mees Moskvas, VGIKis.

Siinkohal oleks ilmselt asjakohane rõhutada, et ehkki Türgi on põhiseaduslikult ilmalik ja põhiolemuselt ka üsna moodne riik, asub sündsuse piir seal kahtlemata hoopis teises kohas kui läänelikus ilmalikus kultuurikontekstis näiteks Berliinis või Londonis. Võrreldes kasvõi Veneetsia biennaaliga, rääkimata radikaalsematest üritustest, nägi Istanbuli biennaalil minimaalselt katmata inimkeha - ning sedagi siis pigem poeetilis-kohmakas vormis, oma julguse pärast veidi häbelikul ja murelikul moel. Igatahes ei mingeid alasti kunstnikke keti otsas haukumas, ei mingit arvestatavat sodoomiat ega sadomasohhismi.

Minu kõhutunne ütles, et biennaali ühed julgeimad tööd (kui mitte puhtalt Türgi, siis laiemalt Lähis-Ida ja islamimaailma kontekstis raudkindlalt) olid Inci Furni joonistused. Formaadilt ja teostuselt tagasihoidlikud, olid need ometi laetud ängist, irooniast ja ehk lausa vihast. Kindlasti ei osanud ma kaugelt Põhjamaalt tulnud "paganana" tajuda ega aimata pooltki neist tähendustest, mis neisse piltidesse olid kätketud. Kindlasti jõudis kogu laeng kohale aga kohalikele näitusevaatajatele, keda - eriti just naisi, nii pearättides kui ilma - nägi Furni tööde ees pikemalt peatumas ja elavalt arutlemas.