Virge Jõekalda TÕUS JA MÕÕN (20.01.-31.03.2010)
Meri hingab omas rahus, see on imeliselt ilus, see lihtne paratamatus. See annab mulle hingerahu. Need olid kunstniku enese sõnad. Kõlab romantiliselt, kas pole? Selles mõtteavalduses polegi mingit intellektuaalset meeleheidet, sotsiaalset vemmeldust ega teaduslikku analüüsi. Midagi, mis seostuks "objektiivse tegelikkusega", mida oleme harjunud uuriva kunsti vahendusel kogema. Seega peab tegemist olema "kunstilise tegelikkusega". Tõepoolest, Virge Jõekalda näeb ja vahendab merd kuidagi hoopis teisiti kui see paistaks kriitilise vaatega fotol või videos... Ning ta on oma arusaamise, õieti oma kogemuse või äratundmise – ei, lausa veendumuse sellest stiihiast kraapinud vaskplaatidele. Ning paitanud neile peale sinist värvi ja trükkinud valgele paberile. Tuleb tunnistada, et see kunstnik tegeleb oma töödes (elu)filosoofilise ja esteetilise problemaatikaga, rakendades seejuures jõulist kunstilist üldistust ja tehnilist meisterlikkust. Ja see kokku on tänases kunstisituatsioonis paratamatult radikaalne, isegi veidi skandaalne. Sest ilu, härrased vannutatud mehed, see ikkagi ON ju nüüdiskunstis patt, ehk isegi perverssus? Vähemasti juhul, kui sellesse pole üldsegi nõrutatud iroonia sappi või vastupidi, vürtsitatud seda kommertsi pahelise glamuuriga. Ehk siis on midagi lihtsalt ilusat lihtsalt liiga igav maailmas, kus inimeste elud näivad pürgivat selle poole, mida kõige paremini kirjeldab mõiste "sündmus" – loteriivõit mulle, maavärin neile, tulumaks teile, nali meile kõigile, kui keegi piilukaamerasaates lolliks tehakse?

Ent mina luban endale veidi nostalgiat, vähemasti siin ja praegu! Ja arvan, et ilu elus seisneb selles, kui näiteks ilusasti oma vana armsa jalgrattaga sõita mööda suvist põlluvaheteed, juuksed tuules lehvimas, kruus rataste all krigisemas ja soe tuuleõhk nägu paitamas. Ei ole tarvis mängida surmtõsisel ilmel seltskondlikku mängu, et me lakkamatult peame leiutama üha uusi jalgrattaid – sest vastasel juhul variseks maailm kokku. Vahepeal tunduski juba, et progressi-usk vangub, et lõputult kasvava heaolu ideega looritatud püramiidskeem on mullina lõhki läinud – ent ei, augud on lapitud, karavan läheb edasi ja koerad hauguvad. Homme-ülehomme kasseerime ehk oma väikese kasugi sellest veel kõik. Selles kontekstis pole meri muidugi midagi, mille kaldal niisama istuda ja sellest õnnelik olla. Meri on see, kuhu kaugetelt meredelt seilanud roostelaigulised tankerid tühjendavad oma pilsivee, meri tähendab kahanevaid kalavarusid ja kasvavaid kaubavooge, kruiisilaevu ja konverentsiturismi .

Midagi olulist on Virge Jõekalda loomingus kestvalt sama. Ja jumal tänatud! Seetõttu kordan lõpetuseks ka oma varasemaid sõnu. Vahel öeldakse, et kõik hea on tegelikult väga lihtne. Ehk siis paistab lihtne ja loomulik ka siis, kui on tegelikult raske ja keeruline. Luua suureformaadilist trükigraafikat pole ei kerge ega lihtne. Kuid hoopis olulisem on suuta loobuda – ebaolulisest, eksitavast, segavast. Virge Jõekalda teeb seda. Ta keskendub, pühendub ega jäta poolel teel järele. Tema tööde vaatamine on nagu tunne, kui suruda sõrmeots ettevaatlikult vastu klaasikillu teravat nurka. Ja teinekord vastu lilleõie siidpehmet kroonlehte. Ta puudutab olemise, elus olemise tunnet.

Virge Jõekalda (s. 1963) on Eesti graafikas üks kõige jõulisema (ja samas õrnema) käega kunstnikest. Lemmiktehnikaks tugeva joonistusliku sisuga kuivnõel. Virge Jõekalda töid leiab peale Eesti muuseumide veel arvukatest kunstikogudest mujal maailmas - nagu näiteks Tama Kunstiülikool (Jaapan), Felicien Ropsi muuseum ja Frans Masereeli keskus (Belgia), Caixanova kunstifond (Hispaania), Aalto Muuseum (Soome) ja National Centre of Fine Arts of Egypt. Võtnud 1983-2010 osa 95 rahvusvahelisest graafikanäitusest ja 70 grupinäitusest 35 riigis; lisaks 37 personaalnäitust aastatel 1990-2010. Eesti Vabagraafikute Ühenduse ja Eesti Kunstnike Liidu liige aastast 1992.

Valuaisting, initsiatsiooniriitus ja erootiline tähenduslikkus segunevad omavahel, üle kõige laotumas mingi traagiline alatoon. (Harry Liivrand)

Jõekalda autoripositsioon pole arsti ega kannataja oma. Tema tööd ei püüa ravida (ja kuidas ravidagi ravimatut?), kirjutada välja pille või vitamiine, kleepida plaastreid hüübimatule, panna diagnoose ning saata patsiente petlik-optimistliku naeratusega ukse taha. Jõekalda ei kannata, tema graafilised lehed ei kägardu agoonias või piinas. Valu on, aga valu on hea, hõrk, lummav… (Eero Epner)

Virge Jõekalda on visa, järjekindel, isegi põikpäine looja. Viimane väide on konstateeriv. Oma loomingus ei hooli kunstnik sotsiaalsest päevakajalisusest, kontseptuaalsest lõimelisusest, tänase maailma painete ja ängide peegeldamisest, rääkimata nüüdisaegsel tehnoloogial põhinevate väljendusvahendite kasutamisest. On napp, nagu isetekkeline vorm, diskreetne vihjelisus, on omanäoline seisundigraafika, tundeelamuslik kunst. Kuivnõelatehnika annab märku loomistöö spontaansusest, napp värvikasutus elavdab teoste emotsionaalset kudet, kuivnõelakimpude ümber jäetud vaba paberipind annab neile tausta ja markeerib eripärase keskkonna. (Jüri Hain)