Urmas Viik KÄRBES. ROOS. KÄRBES (31.03.-31.05.2010)
Intellektuaalne saab kunstis olla väga mitmel moel – nagu eluski. Pole siin ühtset retsepti ega kohustuslikku mõõdupuud. Urmas Viik on intellektuaalne talle üsnagi ainuomasel viisil, mis on eesti kunsti üldpildis üha selgemini määratlenud talle kuuluva koha – kui Viigi aia, kui tõmmata otsekoheselt sirge paralleel kunstnikku inspireerinud Jorge Luis Borgese teose "Hargnevate teede aed" (1941, eesti keeles 1972) juurde. Jah, mis asja õigupoolest ajab siis Urmas Viik oma valdustes? On ta nagu mõisnik, kes käib aeg-ajalt jalutuskepiga roosipuhmaid sasides oma iluaeda üle vaatamas, neid rohides roosiokkaga sõrmest vere välja torganud orjalaps või hoopis uudishimulik teadur, kes kirjeldab nähtut päevinäinud bloknoodis, mille vahel kasutab järjehoidjana vanu perekonnapilte? Kahtlemata on Viigil kui kunstnikul akadeemilisi kalduvusi – tema professoritöö võib siinjuures vast õli tulle valada. Sest, pangem tähele, talle ei meeldi mitte ainult uurida ja arutleda, vaid ka selgitada, kohati ehk lausa manitseda ja õpetada – mis ikkagi on põhimõtteline hoiak isegi siis, kui kõne all olev lammutub ennem küsimusteks kui valmis vastusteks. Samuti ütleksin, et temas on ühes isikus nii peremeest kui praktiseerivat aednikku – ta on mees, kes toimetab oma valdustes kindla käega ega jää kõrvaltvaatajaks ja kiibitsejaks. Kui vaja, kastab, kui vaja, lõikab tagasi – aga võib lahke väetamise järel vaese taime ka juuripidi välja kiskuda. Ja teeb vahel ka senitundmata hookuspookust, ristates ja pookides kokku eripalgelisi asju, mis esmapilgul üksteisele päris võõrad on. Omajuurset ja võõrapärast, ürgtungidest kantut ja moepärast edevat. Ja mulle tundub, et klassikalised muinasjutud on talle lähedased ehk palju sügavamal moel kui üksnes narratiiviallikana – Viik käitub paljuski iseteadva muinasjutuvestjana, kes isalikult ja loomupärase üleolekuga, ent siiski mitte ilma headuseta oma tegelastega ümber käib.

Kui sageli tuuakse kaasaegsemat kunsti iseloomustades esile asjaolu, et see esitab pigem küsimusi kui annab vastuseid, siis Viik minu arvates ei püstita küsimusi ega paku ka vastuseid – tema annab lugusid. Lugusid, mis võivad, aga ei pruugi tekitada küsimusi või vastata mingitele küsimustele. Ning ehkki see võib autori avada mõnevõrra kaitsetumana kriitikale (küsija suu peale ei lööda, aga jutustajat võib küll trahvida), on see – olles Viigi puhul olemuslikult seotud veel traditsiooniliselt mõistetud kunsti oskamisega – mõneski mõttes irriteerivam ja vaatajale-lugejale ka huvitavam. Minul enesel hargneb ainuüksi pealkirjast kohe kaks seost – esimene neist David Cronenbergi filmi "Kärbes" ("The Fly") ja teine filmi "Roosi nimi" manu ("Der Name der Rose"), mille autoriks Jean-Jacques Annaud. Ja kummaline küll, aga mõlemad filmid on valminud samal, 1986. aastal. Aga minu jaoks olulisemgi on see, et Kloster Eberbach – "Roosi nime" üks võttepaiku – toodab minu lemmikveini, üht teatavat robustsevõitu rislingut. Oli üks neid võrratuid, siinsele sügisele iseloomulikke päikesekullaseid septembripäevi Reini jõe orus, kui seda veini esmakordselt maitsesin. Ahjaa, "Roosi nimi" on ju tegelikult Umberto Eco raamat. Ja Eco aiad hargnevad ka päris tugevasti... Mõtlen praegu, kas ehk Sean Connery, selle filmi peaosatäitja, on ikkagi olnud läbi aegade kõige stiilsem James Bond... Ei, mulle tundub, et Pierce Brosnan suutis teda kohati oma arrogantsiga ületada, jäädes samas näitlejana papa Conneryle ilmselt alla. Jah, siit edasi võiksid mõtted üha hargneda ja hargneda ja hargneda...

Viimasel viiel aastal on Urmas Viik vabagraafika kõrval olnud aktiivselt tegev ka raamatukujunduse ning illustratsiooni valdkonnas – asjaolu, mis on ilmsesti ka käesolevat näitust mõjutanud. Alljärgnev on õigupoolest üks osa – peatatud hetk või staadium – pikemast projektist, või isegi pigem paralleelsete protsesside kimbust, mis on ennast ilmutanud juba nii näituseruumides kui paberile trükituna. Nüüd siis vahemäng veebis.

Urmas Viik (s. 1961) on tuntumaid Eesti graafikuid - ja kindlasti üks kõige jõulisem. Lõpetanud kunstiakadeemia 1991, EKA professor aastast 2005. Eesti Kunstnike Liidu ja Eesti Vabagraafikute Ühenduse liige. Pälvinud Kristjan Raua nimelise ja mitmeid teisi preemiaid ning esinenud paljudel näitustel nii Eestis kui raja taga. Kujundanud ja illustreerinud, sealhulgas lasteraamatuid. Esmalt tuntuks saanud arhailis-robustsete uusmütoloogiliste figuuridega oma suurtel graafilistel lehtedel, on Viik hiljem sisenenud installatsiooni-ilma ning näib nüüd liikuvat eelkõige uurimuslik-iroonilisi radu.

Seekord on Viik inspiratsiooni ammutanud kirjandusest, sidudes oma visuaalsed kujundid nii argentiina klassiku - Jorge Luis Borgese fantastilis-intellektuaalsetest novellidest kui ka muinasjutumaailmast - "Pöial-Liisist" ja "Okasroosikesest" - võetud tsitaatide või märksõnadega. Eksponeeritu tähendusväljad on filosoofiliselt avarad, ulatudes aja tajumise problemaatikast mälu-une-unustuse kategooriateni.

Kõnelema hakkavad näituse nimikujundite sümboolsed tähendused. Kärbes kui kurjuse ja katku kandja kristlikus sümboolikas ja tavamõistes lihtsalt ebameeldiv putukas ning roos, kehastamas armastust ja ilu. Kõrvuti ilus ja inetu, kõrge ja madal. Viigi eesmärk pole aga kaugeltki tavaarusaamu illustreerida. Tema kujunditemaailm ning nende eksponeerimise kontekst annab põhjust rääkida dekonstruktsioonidest, millest on eemaldatud traditsiooniliste tähenduste pidepunktid. Tähendusvõrgustikega manipuleerimine ongi selle näituse tuum ja enamasti opereerib autor nendega polaarsel skaalal.

Väljakujunenud arusaamade ümberlükkajana esineb Viik ka lapsepõlve teemat käsitledes, lahates selle sisu, nagu tema fotodel on lahatud kaisukaru.

(Reeli Kõiv. Urmas Viigi pahupidi pööratud maailm. EE 23.10.2009)

Borgese puhul on Viiki tema enda sõnul võlunudki see, kuidas ta manipuleerib lugejaga, meelitab teda lootusega, et kusagil on kood, õige võti aja mõistmiseks ja haldamiseks.

Urmas Viigil on pidevalt asja oma lapsepõlvega. Midagi on talle sügavalt alateadvusse talletunud - olgu need rõõmud või ängid. Siis veel muinasjutud vendadest Grimmidest kuni Andersenini. Meie lapsepõlves ilmusid need lood ilusas realistlikus laadis illustratsioonidega (enamasti Siima Shkopilt). Kuigi need lõppesid ju hästi, oli seal pilte, mida ma teist korda vaadata ei julgenud. Ei tea, kuidas need võib-olla kogu eluks on psüühikat mõjutanud.

Kolmas teema on kärbes ja roos. Siingi on vastandus hea ja kurja, ilusa ja inetu vahel - umbes nagu muinasjutus "Kaunitar ja koletis".

Viik armastab postmodernistlikku ambivalentsi või nagu kirjutab näituse kuraator Reeli Kõiv: "Autor näib borgeslikult tõdevat, et kõik võib olla ühes ja üks kõiges, iga maailma asja võib võrrelda igaühega."

(Ants Juske. Urmas Viigi äraspidine maailm a la Borges. EPL 30.09.2009)

Psühhoanalüütikud ongi käsitlenud julmuse ja seksuaalsete motiivide rohkust muinasjuttudes kui kultuuri represseeritud psühholoogiliste konfliktide väljendust ning sellest lähtuvalt väitnud muinasjuttudel olevat teraapilise mõju. Viigi tähendusmasinasse tuleb muinasjuttudest motiivide arhetüüpsus ning annus groteski ja veidrust, ent vahest olulisemaks võib pidada muinasjuttudele iseloomulikku rütmilist struktuuri ja tsüklilist ajakäsitlust, mis on sillaks Borgese juurde.

Nõnda võibki öelda, et Viigi ekspositsioon koosneb läbipõimunult sirutuvatest kultuurilistest võrsetest; muinasjutud ja Borges on selle alguse ja lõputa tähendusliku vohavuse mootorid. Gilles Deleuze ja Felix Guattari laenasid sellise struktuuri kirjeldamiseks botaanikast risoomi mõiste. Risoomilist mudelit iseloomustab paljusus, ühenduvus ja heterogeensus; see on hierarhiata horisontaalne struktuur, millel puudub kese, algus ja lõpp ning mille iga punkti saab ühendada iga teise punktiga. Oleks huvitav teada, kas on juhus, et Viigi "Kärbes. Roos. Kärbes" sarnaneb vägagi Deleuze'i ja Guattari selles seoses kasutatud orhidee ja herilase metafooriga. Igatahes on seoste hulk, mida Viigi näitus suudab vaatajas tekitada, märkimisväärne.

(Tõnis Tatar. Roos on roos on kärbes. Sirp 9.10.2009)