Ulvi Haagensen NEXT / JÄRGMINE (5.02.-31.03.2012)
Ulvi Haagensen on karmi käega minimalistlik romantik. Ning vaatamata – aga võib-olla just tänu – nende omaduste mõningale vastuokslikkusele omanäoline ja selgesti välja joonistuva positsiooniga kunstnik. Haagensen kujutab valdavalt täiesti triviaalseid esemeid, ent ei kavatsegi lahata nende banaalsust, pilgata väikekodanlikku tarbijat asjade taga või muud säärast. Tõsi, mingit leebet irooniat võib ju aimata, ent eelkõige näib kunstnik siin püüdlevat esemete idee analüüsimise ja kirjeldamise poole – tehes seda haikulikult nappide visuaalsete vahenditega. Kaanega karp võib muidugi peita vanu postkaarte, arstirohtusid või lausa tühja-tähja, ent eemaldudes igapäevaelulisest märkame, et laeka tähendusväli nii hommiku- kui õhtumaises kultuuriruumis on täiesti põhjapanev. Seaduserullid, kroonijuveelid, salaprotokollid ja mürgiampullid sunnivad vaatama neid ümbritsevale ja varjavale kestale hoopis suurema aukartusega. Sarnane lugu on tooliga – koduse söögilaua tagasihoidlik kaaslane talletab sellel istunute mured ja rõõmud, mõnele on tool piinapingiks ja teisele võimu atribuudiks...

Haagenseni traadiga "joonistatud" esemekujutuses on ühekorraga kohal asi iseeneses ning seda ümbritsev ruum, mis täitub kergesti seostega vaataja mõtteist. Dekonstruktsioon ja rekonstruktsioon käivad käsikäes ning täiendavad teineteist potentsiaalselt lõputus protsessis, mis üha naaseb enese juurde. Skulptuuride vaatlemine ringiratast, nende jäädvustamine konkreetse pikkusega filmilõigule annab meile võrreldes fotojäädvustusega palju enam informatsiooni – ent piirab samas fantaasialendu, aitab vaataja suhet objektiga reguleerida – kujutatav esitab vaid ühe "tantsunumbri", seda vaadeldakse justnimelt sellise, mitte teistsuguse nurga all lõputust hulgast võimalikest. Õigupoolest moodustab objekti ja video vahekord selles mängus omaette tasandi, kus kerkib nii tõsiseid kunstiküsimusi (näiteks see, kas skulptuur võiks muutuda pelgaks ettekäändeks filmile) kui lõbusamaid assotsiatsioone tarbeesemete inimlikustamise pinnal. Ning kui mitte enne, siis lõpuks pealkirju lugedes märkame ka seda, et autor pole kaugeltki kiretu minimalist, vaid vaatleb asjade impeeriumi sõbraliku muigega. Nii ei saa vaataja lõpuks milleski päris kindel olla ning jääb pendeldama tooli kergelt purjakil jalakeerutuse ja esmapilgul kasuliku tarbeasjana paistva, ent butafoorseks fassaadiks osutuva pooliku karbi vahele. Mis aga ongi lõbus ning motiveerib ootama Ulvi Haagenseni järgmist kübaratrikki. Ehk tõmbab ta ühel heal päeval traadist kaabust välja traadist jänese, keda seal üleüldse ei tundunud olevat?

Nimetan ennast joonistavaks skulptoriks, sest kõik saab alguse joonistusest ja siis kas traadi, paberi, tushi või kollaazhi vahendusel üritan kujutada oma nägemusi ja luua lugusid argipäevast. Kõige rohkem huvi pakub mäng kahe- ja kolmemõõtmeliste väljendusvormidega ja selleks kasutan enamasti terastraati.

Mis on skulptuuri eripära? See, et selle vaatamine toimub ajas ja ruumis. Tunnen, et minu tööd on vaatamisega tugevasti seotud. Foto skulptuurist on paratamatult absurdne, sest iga erineva nurga alt vaadates skulptuur muutub. Ja võimalikke vaatenurki on lõputult.

Suvel ostsin uue kaamera ja lastega koos hakkasime lihtsaid animatsioone tegema. Mu mõte polnud seejuures otseselt filme teha - nägin selles lihtsalt head võimalust kasutada niimoodi ära e-näituse võimalusi. Animatsiooni kaudu tekkis võimalus kontrollida vaataja "ringkäiku" ümber teose ja panna teda asja vaatama just nii, nagu soovin. Ehk kokkuvõttes hea võimalus skulptuure liikuma panna ja luua lugusid.

Ulvi Haagensen (1964) on sündinud Sydneys, Austraalias ning elab ja töötab nüüd Tallinnas. Lõpetanud Sydneys City Art Institute'i, Randwicki Tehnika-ja Jätkuõppekolledzhi ja Kaunite Kunstide Kolledzhi New South Walesi Ülikooli juures. Eesti Kunstnike Liidu liige. Töötanud mitu aastat õppejõuna Eesti Kunstiakadeemias.

Ta on kõige õhulisem kujur, keda ma iial olen näinud. […] Haagensenile meeldib traadiga õhku kontuure joonistada, kutsudes vaatajat tekkinud tühikuid täitma oma nägemustega. Haagensen vangerdab […] aine ja ruumi asukohti, kuid teeb seda higistamata ja elegantselt.
Johannes Saar (2002)

[Haagensen] tahab panna meid uskuma eseme immateriaalsusse. […] Õhus seismise illusioon on täiuslik, kuid vormi tasandil pakutakse uut, vaimukat ja disaineri mõttest lähtuvat varianti hüperrealismist. Aga ka kindlasti ka feministlikust kogemusest ja mõningaist kihtidest veel.
Harri Liivrand (2003)

Haagenseni loomingu kirjeldamiseks ei olegi õieti vormelit. Ta on erandlik. Harry Liivrand on Haagenseni loomelaadi nimetanud traadist hüperrealismiks. Ent seal on veel midagi... […] Nägemuslikkus. Vaatad, et on justkui tass, ent kätte võtta ei saa. Tabamatu fiktiivne illusoorsus. Midagi justkui on ja ei ole ka. […] Ja tööde esteetiline kvaliteet. Öelda nii vähesega nii palju - see on meisterlikkus.
Kadri Mälk (2008)

Ulvi Haagensen on jutuvestja. […] Joonistuse ja skulptuuri vahel balansseerivad objektid võistlevad neist joonistuvate varjudega, hajutades nõnda niigi hägusat piiri meediumite vahel. […] Vastupidiselt eelarvamusele terasest kui külmast ja isikupäratust materjalist on terase selge konkreetne joon Haagenseni töödes alati soe ja sõbralik.
Merle Kasonen (2008)