Tõnis Saadoja MAALID (10.09.-31.10.2010)
Iseenesest ei ole ju ühelgi asjal tähendust, tähendused tekivad seostamise ning konteksti, lihtsustatult võrdluste abil. Kunstilt eeldan ma äratundmist, arusaamist ning vähem või rohkem vastuseid püstitatud küsimustele. Seega oleks hea kunstiteose eelduseks võrdlusmomendi olemasolu ning eesmärgiks arusaadava kujundi loomine.

Kuigi valdava enamiku minu loomingust moodustavad maalid, tundub mulle, et tegelen maalimisega mingis mõttes sekundaarsetel põhjustel – ei pea esmatähtsaks subjektiivset intuitsiooni ega värvi- või pintslikäsitlust, millest maalikunstis esimesena rääkima kiputakse, vaid lähtun alati pigem kontseptuaalsest algest. Viimane tähendaks siis maalimise sidumist pigem objektiivsete kui subjektiivsete suurustega.

Minu piltides on ruumi ka eelpool nimetatutele, aga mitte kunagi peategelastena, vaid paratamatute detailide või üldise tervikliku kuvandi jaoks vajaliku esteetika näol. Ma pean oluliseks eelkõige kujundlike olukordade tekitamist, realistlike võrrandite kirjutamist, milles maalikunst on fikseeritud suurus teiste muutujatega seoses. Ainult nii on mul olnud võimalik maalikunsti kohta midagi öelda. Maalikunst on minu jaoks vormistamise küsimus, filter, mille teostamisel saavad ideed vajaliku kaalu ning tõestuse.

Minu töödes puudub kindel läbiv temaatika, kuid kordub tööde ülesehituse loogika. Fotorealistlik maal tundub kinnistunud meetodile vaatamata endiselt kõige neutraalsem ja objektiivsem vorm, sest fotolik reaalsus on igapäevasele reaalsusele pildikunstis lähim vaste.

Kui laenata muusika sõnavara, siis meeldib mulle maalikunsti sound, mis tekib detailse käsitöö ja tehnilise spetsiifika kombinatsioonis ning muutub eriti huvitavaks maalikunsti kohtumisel väljaspool teda asuvate reaalsustega. Samuti meeldib mulle tähenduslikus plaanis maalikunsti pikast traditsioonist ja tohutust pagasist tingitud ülitihe asustus, mis sunnib meelega otsima erandlikke olukordi, veel läbimängimata kombinatsioone ning asustamata äärealasid, et täita lõputuid valgeid laike juba mitu korda lõpetatuks peetud mängus.

Tõnis Saadoja (s. 1980) on õppinud maali Tartu Ülikoolis (1999-2000), Eesti Kunstiakadeemias (2000-2004, BA) ning Ida-Londoni Ülikoolis (University of East London, 2005-2006, MA). Alates 2006. aastast EKA maaliosakonna õppejõud. 18 ühis- ja 7 isikunäitust, mille hulgas koostööd Maarit Murka ("Eesti Poiss. Eesti tüdruk" 2003) ja Flo Kasearuga (nimetu maaliprojekt 2008) ning foto- ja videoinstallatsioon "21.05.09 /14.06.09" (2010). Eesti Kultuurkapitali Kujutava- ja Rakenduskunsti sihtkapitali aastapreemiad 2006 ja 2008. Hetkel elab ja töötab Tallinnas.

Harjutus (2004/2010)
Õli lõuendil, grafiit, aerosool

Viie esimese maali ja neist moodustuva ruumiinstallatsiooni näol on ametlikult tegemist minu BA lõputööga EKA maaliosakonnas 2004. aastal. Algupärane idee oli maalida pildid, mis kujutaksid protsessina iseenda maalimist, oleksid nö. live ja dokumentatsioon. Siin ja praegu. Ma tahtsin teha midagi imelihtsat ja loogilist, umbes nagu muusikaakadeemia lõpetanu mängiks lõpueksamil heliredelit. Maalida pigem mustrit ja materjali kui ruumilisust, pigem algosi ja konstruktsiooni kui teemaarendusi. Niisiis koosneb see sama plangumotiivi erinevatest valmidusastmetest, valgest joonistusega lõuendist valmis pildini, mille ma esitasin aga vaatena selle sama galerii seinal. Lõpuni maalitud planku galeriiseinal füüsiliselt polnudki, vaid pildina pildis. Täpselt niimoodi ma tavaliselt maalingi, jupp jupi kaupa, kas siis vasakult paremale või ülalt alla, olenevalt pindade ja kujundite jaotusest lõuendil. Selline making-of esitus võimaldas mul tutvustada oma backstage'i ning teisalt mängida mõttega, et valmis pilt kui eesmärk või ideaal on alati kuskil mujal, jääb eemale, kättesaamatuks. Nii et ühelt poolt kontroll, teisalt paratamatus.

2010. aasta variandis olid plangud seina laotud nagu pikk puidust sein, mis järgis sama gradatsiooni loogikat, mis 2004. aastalgi, aga kogu ekspositsioon lähtus pigem kamuflaaži ja ruumi neeldumise ideest. EKKM'i postindustriaalne keskkond ei toetanud algupäraseid minimalistlikke nõkse, mis white cube'i tüüpi Linnagaleriis hästi välja tulid, seega lisandus kohaspetsiifilise tööna sedapuhku ekspressiivsema keelega maal, mis kujutas taaskord sedasama ruumi, kus tööd eksponeeritud olid. Suur maal varjas enda taga akna, mis oli aga ruumivaatena lõuendil kujutatud, seejärel musta värviga kaetud ning värvi alt uuesti välja puhastatud, aimates vertikaalsete triipudena laudise või planguloogikat. Pildi vasaku osa serv oli visuaalselt fookusest välja viidud, et ei saaks täpselt aru, kus pilt lõppeb ja sein algab, parempoolne osa jäetud maalimata, nii et selle pinnalaotus ühtis teatud punktist vaatamisel parempoolse seina perspektiiviga. Parempoolsel osal oli ka perspektiivis pliiatsijoonistus esimesest valgest lõuendist pliiatsijoonistusega.

Mainstream (2005-2007)
Segatehnikas joonistused ja maalid paberil, papil ja lõuendil

Kokku 21 tööst koosnev seeria portreteerib saksa maalikunstnikku Gerhard Richterit ja kaardistab antud ajavahemikus minu maalitehnilise arsenali. Need on variatsioonid ühele motiivile, enamasti destruktiivsed ja häirivad žestid, mis kõik otsivad originaali tunnuseid oma materiaalses lahenduses, erinedes millegi poolest kõigist eelnevaist või järgnevaist maalidest samas seerias. Grafiit valgel paberil (1), valge kriit mustal paberil (2), poolik õlimaal (3), värviline õlimaal (4), udune õlimaal (5), läbitriibutatud õlimaal (6), kortsus kartongile maalitud õlimaal (7), ümbertrükitud õlimaal (8), pastoosne akrüülmaal (9), mahapühitud värviga õlimaal (10) jne.

Seeria prototüübiks võib pidada pilditöötlusprogrammi Photoshop, kus on võimalik ühe kujutise piires luua talle lõpmatuid variatsioone, muutes pikslite värvust, paiknevust, suurust, hulka jne jne. On oluline rõhutada, et maalimisele eelnes minimaalne eeltöötlus nimetatud programmis ning eesmärgiks oli ikkagi sarnase skeemi tõlkimine maalikunsti manuaalsetesse vahenditesse oma oskuste, fantaasia ja pinnalise käsitluse piires. Kõik pildid selles seerias on suuruses 55x70 cm, mis vastab Richteri maaliseeria "48 portreed" (1972) formaadile.

Kui Richteri seeria koosneb ühetaolistest ja võrdse käsitlusega maalitud entsüklopeediafotodest, siis minu sarjas on pildil kunstnik isiklikult, igal maalil pisut erinev kui eelmisel. Kogu Richteri looming põhineb maalikunsti ajalooliste motiivide najal erisuste ja sarnasuste võrdlemisel ning nende jätkuval paljundamisel. On absoluutselt võimatu maalida kahte täiesti identset pilti või maalida midagi, mis oleks absoluutselt identne fotoga. Küsimus on pigem vahekorras, millisest piirist alates ja milliste tunnuste alusel me kas üldistame või fokusseerime. Katkematu kordamine lõppeb alati kordumatusega, nii irooniline kui see ka ei ole. Erisused paljunevad lõpmatusse.

Tagasi aeda (1995-1997/2009)
Guašš paberil, õli lõuendil

Maaliseeria koosneb neljast paarist natüürmortidest, millest esimene pilt on ajavahemikus 1995-1997 laste kunstikoolis guaššvärvidega maalitud vaikelu ning teine 15 aastat hilisem rekonstruktsioon samast motiivist. Rekonstruktsioonide aluseks on algupärases keskkonnas (Tallinna Kunstikooli maaliklassis) pildistatud seadeldised, mis on uuesti kokku pandud säilinud originaalosade ja isikliku mälu mahus. Ruumi on jäetud ka spekulatsioonidele rõhutamaks meenutuste ja memuaaridega kaasnevat meeleheidet, sest erinevalt tänasest käsitlusest ei võimalda algupäraste maalide esteetika vaikelu dokumentaalset identifitseerimist. Viimastel aastatel üha populaarsemaks muutuvas retrokultuses, comeback'ide, memuaaride, kokkutulekute, remake'ide, remasterdamiste ja rekonstruktsioonide valjenevas laines ei ole midagi piinlikumat kui taaslavastada oma teismeliseeas maalitud pilte, mille valmimiseks langetatud otsustest ja valikutest ei mäleta ma üksikute eranditega mitte sekunditki.

15 aasta tagune reaalsustaju, mis otsis oma väljundit kobavas postimpressionismis on tänaseks asendunud kalkuleeriva fotorealismiga, mis räägib ehk laiemalt kohaliku kunstihariduse hierarhiast, kus esimesel astmel on tänase päevani vanamoeline natüürmort.

Uute piltide formaat on täpselt sama kui vanadel töödel, kuid kaadrid on kombineeritud nii, et maalidel asetsevad objektid vastaksid ühtaegu nii algupärasele kompositsioonile kui esemete elusuurusele reaalsuses. Samuti kaugeneb vaatepunkt vaikelule pöördvõrdeliselt säilinud esemete arvuga, nii et piltlikult öeldes mahub sama raami sisse järjest rohkem.

Tõnis Saadoja

Gerhard Richteri maaliseeria "48 portreed" kohta loe lähemalt:
http://www.gerhard-richter.com/exhibitions/detail.php?exID=581&paintID=5860&show_per_page=32&page_selected=1?lang=de ja
http://www.nationalgalleries.org/collection/ar_home/4:6685/4972/89104 (toim.)