Tiina Tammetalu EESTI MAASTIK. HIRVEPARGI SAVITEE PÄRAST VIHMA (30.11.2006-30.01.2007)
Kunstis on jõulist lähenemist ikka meeste pärusmaaks peetud - kui vähesed erandid ja viimased aastakümned välja arvata. Teisalt on tegelemine maalähedaste asjadega paljudes kultuurides jäetud naiste hooleks - ja naist ennastki seostatud maa, tumeda, passiivse ja seespoolsega - mehe olles teadagi hele, aktiivne ja särav (kuulsaim näide sellisest vastandamisest on muidugi yin-yang). Milleks selline sissejuhatus Tammetalu maaliloomingu juures, mis ei tegele kuidagi soo- ega muude sotsiaalsete küsimustega, olgu need nüüdiskunstis nii soositud kui tahes?

Aga sellepärast, et Tiina Tammetalu paneb, nii poolkogemata, pika puuga ära suurele osale eesti maali-isadest. Selles, kuidas naiskunstnik on võtnud oma õblukestele õlgadele Eesti maastiku raskuse mitte nii väga ülekantud tähenduses - maalides isamaa püha pinnase enesega - on midagi Koidulast ja teistest ärkamisaja suurtest naistest. Vahest on neis savi, mulla ja liiva ning värvi intiimses ühenduses sündinud piltides isegi midagi poliitilist? Ehk täpsemalt kunstniku seisukohavõtt kodanikuna - meeldetuletus meile kõigile, et kodune Eesti maastik ei ole meile niisama möödaminnes antud. Et see võib ükspäev kaotsi minna. Kasvõi kord elus võiks seda emmata, süleleda... viskuda kõhuli maha ja tunda oma südametukseid vastu põllukamarat. Rohumätast. Männiokastega kaetud metsaalust (nagu tundis üks mees Hemingway raamatus "Kellele lüüakse hingekella", või oli see mõnes teises loos). Ja olla olemas.

Tiina Tammetalu (s. 1961) on vabakutseline visuaal-, maali- ja raamatukunstnik, kelle tegevust markeerivad kuulumine kunagisse legendaarsesse kunstirühmitusse Rühm T, sadakond raamatukujundust, tegevus kuraatori ja õpetajana ning mõistagi viljaka ja aktiivse maalija staatus. EKL liige aastast 1992. Loe ka intervjuud Tiina Tammetaluga rubriigis ISIKSUS.

Tiina Tammetalu uued maalid G galerii kunstisaalis võiks olla julgustav hakatus realismimõiste avardamisel Eesti Kunstis. [...] Ta kujutab maad, mulda, savi, pinnast, põrmu. [...] Tammetalu läheb siit edasi ja lisab looduslikule rammule ka veidi värvi ilu. Mullakamakad saavad paksu kiirgava värvikuue ja ärkavad uuele elule esteetika võluriigis. Me võiks tulemusele peale lüüa "abstraktsionismi" templi ja asi ants. [...] Eestis on kosutav näha kunstnikku, kes ei tee suuri plaane ega sõnu, vaid teab juba algusest peale, kust iga tegelikkuse mõõt on võetud ja milleks see kunagi jälle saab. Mullast mullaks muidugi.

(Tammetalu maalib mulda ja savi. Johannes Saar, EPL 8.01.2003)