SOLVATES MEDUUSI. Eesti uuem naivism (15.10.-31.12.2008)
Kindlasti on siinse näituse vaatajad Eestis ringi liikudes kohtunud inimestega, kes maalivad, joonistavad, loovad skulptuure, ehitavad maju või kujundavad isiklikust elamisest keskkondliku kunstiteose. Nende erineva haridustaustaga külageeniuste eesmärk pole olnud teha kunsti ega imiteerida folkloori. Nad on ehitanud endale hingelähedase keskkonna või siis maalivad niisama "ilo pärast" nagu Põlva kandi mees Adelbert Juks. Nende loovust on peetud pigem südamest kui mõistusest lähtuvaks.

Kunstnikuvaistuga mehed või naised ei müü ega vii oma pilte ja kujusid näitustele, nende artefaktid jäävad sageli koduseintele või koduaeda (muidugi kui kunstikuraator neid näitusesaali ei vii). Viisteist aastat tagasi ma ei juurelnud selle üle, kuhu ametialase koolituseta inimeste looming peaks liigituma. Tundus, et tegemist on originaalse "vabas stiilis" kunstiga, mida varem tähele ei pandud.

Minu huvi keskendus esialgu harrastusarhitektuurile ja tagaaia-skulptuurile ning nähtusele, mida alates 1950. aastatest tuntakse naivismina. Seejärel hakkasin huvi tundma eraklikes oludes loodud kunsti vastu, mida mujal maailmas tuntakse juba aastakümneid nimetusega art brut või autsaiderkunst, kuid mille paralleelseks esilekerkimiseks Eestis on puudunud nii ajalooline kui ka kunstilooline taust ja kontekst. Eelmainitud teemade kõrval on mind paelunud rahvakultuuri suhted õpetatud (professionaalse) kultuuriga ning akadeemilise traditsiooni "nägemused" rahvakunstist.

Selge on aga see, et tänapäeva ühiskonnas on professionaalne kunst ja teised kunstitavad niivõrd põimunud, et range piiri tõmbamine "kunstiakadeemikute" ja amatööride vahele on muutunud kasutuks ja mõnel juhul ka võimatuks.

Näitus eesti külageeniuste loomingust on koostatud peatselt (novembris 2008) ilmuva raamatu "Solvates meduusi" põhjal. Tegemist on kunstiraamatuga, mis koosneb kahest iseseisvast osast: esimese moodustab minu 2007. aastal Eesti Kunstiakadeemias kunsti ja kultuuriantropoloogia (uues õppekavas rahvakunst ja kultuuriantropoloogia) alal kaitstud magistritöö "Modernismist lähtuvad rahvakunstid ja eesti külageeniused", teine osa koosneb eesti külageeniuste ja ebastandardse loovusega erakkunstnike teoste reproduktsioonidest ning "tervete" ja "probleemideta" kirjanike ja kunstist kirjutajate poeesiast ja tekstidest. Kirjanike inspiratsiooni lähtekohaks olid maalid ja joonistused, mida nad oma sõnadega illustreerima pidid.

2003. aastal kureerisin Tallinna Kunstihoones eesti kunstiloos esmakordselt rahvusvahelist art brut kunsti tutvustavat näitust "Solvates meduusi", kus esitleti autsaiderkunsti klassika kõrval veel eesti ja soome külageeniuste taiet. Näituse pealkirjaks andis idee üks raamatu autoritest, kirjanik Tarmo Teder. Sõnapaar "Solvates meduusi" osutus jätkusuutlikuks, ehib ka uue raamatu kaant ning andis nime käesolevale e-näitusele. Raamatus on ligi 200 lehekülge ja 99 illustratsiooni, selle väljandjateks on Tallinna Kunstihoone Fond ja Kaasaegse Rahvakunsti Keskus, kujundajaks Martin Pedanik.

Sigrid Saarep on tudeerinud kunstiajalugu Tartu Ülikoolis ja koolitunud magistriks Eesti Kunstiakadeemias (2004-2007, kunst ja kultuuriantropoloogia). Kureerinud ja kirjutanud nii professionaalsete kui asjaarmastajaist geeniuste loomingust. Igapäevast ametit peab Tallinna Kunstihoones.

Karla Krall
Kuusalust pärit ja aastaid Hiiumaal Käinas elav Karla Krall (s. 1931) on endine metsavaht ning sepa oskustega metallitööline, kes maalib portreesid, maastikke ja lihtsalt ilusaid inimesi. Tema tööd meenutavad jaapani puulõikekunsti ja popkunsti sulamit. Paljud Karla Kralli pildid on tehtud ajalehe- või ajakirjapiltide järgi. Kui inglise sildimaalijad maalisid XIX sajandil põllumajandusraamatute illustratsioonide järgi maamõisnike lemmikuid, pakse lehmi ja rammusaid lambaid, siis Krall eelistab kujutada jahiretkedel kohatud või ka raamatupiltidel nähtud metsloomi. Samuti on Kralli toaseintel kümneid (prügi hulgast leitud, taaskasutuses) vineeritükkidele maalitud pilte kaunitest naistest. Karla Krall on "nupumees", sest on vanadest firma "Singer" õmblusmasinatest loonud elektrimootoriga töötavad funktsionaalsed tööriistade lihvimise, teritamise ja saagimise masinad. Osava käsitöölisena on ta ehitanud majamaketi ja sepikojamaketi, teinud küünlajalgu ja muud taolist. "Vigurimees" Krall on puidust treinud kabenupud, mille ühel poolel kujutatakse svastikat ja teisel pentagrammi.

Sigrid Saarep (katkend raamatust "Solvates meduusi)

Elulugu
Olen sündinud 5. juunil 1937 Litu külas, Ridala vallas, Läänemaal talupoja peres. Kooliteed alustasin Kirimäe algkoolis. Hiljem jätkasin õpinguid Taebla 7-klassilises koolis. Töömeheteed alustasin varakult, jätsin kooli pooleli ja läksin traktoristide kursustele Taebla MTJ-is. Kevadel 1953 olin valmis traktorist ja alustasin tööd MTJ-s. Hiljem lisandus õppimine Vana-Vigalas kombainerite koolis ja Tallinna Autokoolis. Kuna haridustee jäi puudulikuks, siis püüdsin töö kõrvalt haridust täiendada. Lõpetasin Taebla Maanoorte koolis 8 klassi ja hiljem jätkasin õpinguid Haapsalu II Keskkoolis kaugõppes, mille lõpetasin 1969. a. Edasi suundusin Luua Sohvoostehnikumi kaugõppeosakonda, kuid kahjuks jäi riigieksam tegemata ja kutse saamata. Alates 1996. aastast pidasin Pärnu Kommunaali haljastusosakonnas puusepa ja haljastustöölise ametit kuni pensionile minekuni 1999. aastal. Olen abielus. Mind huvitavad poliitlised sündmused. Hobideks on mul puidu treimine, kollaazhide valmistamine ja käsitöö. Talvel harrastan kalapüüki tirgutiga.

Heino Lillepuu, Ernst-Heinrichi poeg

Lembar Linderi peatükid maailma ajaloost
Mis kõik oli ja mis kõik tuleb - seda ei tea mitte keegi nagu sedagi, mis parasjagu igal pool käsil ja tegemisel. Mitte keegi ju, vahest ka niinimetatud Jumal isegi ei suuda korraga peos hoida ja vaadelda kõiki universumi aatomeid, mis jagunevad lõpmatuteks osadeks nagu päikesesüsteemid. Maailmad on üksteisest läbi kasvanud, vaikuseks põimuvad lained, keegi hinge pidades enda kraatripõhja kuulab, kui ritsikad ja täheparved varisevad hallakõdu kaole, kus oma soolikaid seediv aeg oma ookeani joob ja kuluga pärivoolu muusika iseennast püramiidi peal kuulab. Iga inimene on korraga nii siin kui sääl, kõver on igaviku rada.

Inimene on hämmastav jälg minevikust, aga vahest vaid kunstnik võib tunda, et seesama kauge aeg, kui tema hing ja ihu olid tigude ja putukate juures alles tegemisel, tiksub tema sees edasi. Sest ka aegkonnad on üksteisest läbi kasvanud ja miskis vaimus põimunud vaikuseks, et inimene näeks Gondvana kuuma mere põhja, kus ta ikka veel teona siin ja praegu edasi roomiskleb. Aga tigude süü saastab viiuli mälu, lage tuul nõelub seeni, võbeleval kivil põleb sammal, august tilkab tähesousti turja ja tume hulgub kaugemale kuust.

Võib-olla ongi olemine maa-aluste roheliste sipelgate unenägu?

Tarmo Teder (katkend raamatust "Solvates meduusi)

Mina ronin sinu kukile
ja sina ronid minu kukile
ja nõnda me seisame
maa kukil
nagu tumedad põdrapõrnikad.
Aga me oleme lehmad,
pühad
otsekui kolmainsus,
ja kui tuleb suurem tuulehoog,
tõuseme lendu
nagu heledad lapsuliblikad.

Hasso Krulli luuletus raamatust "Solvates meduusi

Vaata ka: galerii Metsikud