Sirli Hein MUSTA ÜLIKONNAGA MEES (15.01.-15.03.2007)
Kui õudusfilm on teada-tuntud kultuuriformaat ja õhtune perekondlik meelelahutus paljudes kodudes, siis väljend "õuduskunst" ajab kergelt judinad peale. Ei tea, mida oodata – ja see ongi kõige hullem. Vähemasti Eesti kunstimaastikul on see zhanr ka veel üsna tundmatu – õudset kunsti on siinmail muidugi tehtud, aga siis pigem mõne muu nime all. Igatahes on meil hea meel eksponeerida 24h galeriis kodumaise õudusmaali siira ja pühendunud esindaja Sirli Heina loomingut. Tema hieronymusboschilik armastus veidrate õudsete detailide vastu kohtub riivamisi maavillase koomiksihuumoriga. Piltide tundelaad on kohati lausa sõbralik ja soe ning seeläbi heidutab vaatajat vahest enamgi kui suudaks külm kalkuleeritud ehmatamine.

Sirli Hein (s. 1980) on õppinud Tallinna Pedagoogikaülikoolils kunsti õpetamist ning Eesti Kunstiakadeemias maali ja graafikat, praegu koolitub sealsamas maalimagistriks. Esineb innukalt näitustel ning on täis tahet ajada oma joont.

Idee tegeleda õudusmaaliga tuli sellest, et olen siiamaani olnud õuduszhanri austaja ning ajapikku hakkas piinama mõte, et miks ma millegi niisugusega, mis mulle vaatajana huvi pakub, oma kunstis ometi ise ei tegele. Võib-olla aukartusest - tundus raske luua midagi, mis mu enda peal niisama hästi töötaks kui asjad, mis mind inspireerinud on.

Siin eksponeeritud pildid on küllaltki "ühedimensioonilised" - nad ei tekita lõpmatul hulgal tõlgendamisvõimalusi. Kuid minu eesmärgiks ongi olnud esmajärjekorras millegi või pigem kellegi olemasolematu käegakatsutavaks tegemine. "Vargad", "Jalutav koer" ja "Lumememm" - nende puhul on kogu energia olnud suunatud tegelastüüpide loomisele.

"Musta ülikonnaga mees" oli kavandatud illustratsiooniks Stephen Kingi lühijutule. Pildi atmosfäär aga kujunes töö käigus erinevaks - pigem on tulemuseks naljakas "modernistlik" maal. Nii et pilt on pühendatud neile, kes paaniliselt modernismi ees õudust tunnevad. "Surnu, kes sööb omaenda matuse lõunat" on eelmise maali (mitte enam lühijutu) edasiarendus - püüd luua ise mingisugune tegevustik, mis koos peategelasega vastava atmosfääri tekitavad. "Claudia" on kombinatsioon erinevatest "tükikestest" (nagu Claudia Shiffer, suvine maastik, rahvarõivad ja vikat), mis kokku peaksid edasi andma surma maalilises pakendis.

"Vanaema" on nendest töödest kõige hilisem, sellel olen kujutanud hauas lamavat poissi, keda on kõrvalhauast tulnud vaatama tema ammusurnud vanaema. Seda maali oli huvitav teha, kuna kogu sentimentaalsust pidi kord "külmalt" vormima ja kujundama, siis jälle ennast vaataja rolli ette kujutama ja pilti emotsionaalselt sisse elama.

Sirli Hein