Sirje Protsin ELUTANTS (15.01.-15.03.2007)
Kes kardab ilusat naist? Teaduslikud uuringud näitavad, et suurem osa mehi – eks ikka hirmust kuulda otsustaval hetkel "ei" või muidu lolliks jääda. Ja tundub, et ilusat naist pelgab kujutada ka suur osa nüüdiskunstnikke. Eks ikka hirmust kuulda otsustaval hetkel kunstikriitiku ehk -kuraatori "ei" või muidu naiivseks, vanamoodsaks ja "pehmeks" peetud saada. Muidugi tohib kaasaja kunstis justkui kõike teha, aga suurepäraselt toimiv enesetsensuur loksutab "õiged" teemad ja vaatenurgad "valdedest" lahku. Nii dekonstrueerivad isegi kena väljanägemisega nooremad naiskunstnikud suguõdesid ja iseennast rohkem sotsiaalsel pinnal. Taga hullemaks, nad riputaks iga kell näitusele pigem oma vana aluspesu kui autoportree kena kübaraga.

Õnneks on ka julgeid erandeid, nii vanema põvkonna dzhentelmenide kui naiste endi hulgas. Näib, et üheks neist on kujunemas ka Sirje Protsin. Tema naisefiguurides on renessansi-maigulist püüdu täiuslikkuse poole, ilu sõnumit toetavad kirglikud värvivalikud ja kohati ülihoogne pintslitöö. Et... miks siis mitte naine, kes on korraga tark, ilus ja ihaldusväärne – ning keda ometi ei pea selle pärast kartma!

Sirje Protsin (s. 1959) on üks tugevama maalijanärviga Tartu kunstnikke. Liigub väsimatult oma rada, avastab, areneb ja kulgeb. On vabanenud ratta kui sümboli lummusest (aastaid oli see Protsini loomingu tunnusmärgiks) ning liikunud elutantsu avarale (tähendus)väljale. EKL liige aastast 1992.

Protsini piltide abstraktsetes värvijoometes välgub ajuti mitmeid äratuntavaid erootilisi motiive. Ta ühendab hoogsa ekspressiivse maalihoo vallatu pildipeitusemänguga. [...] Protsini enesekindel ja sundimatu pintslikiri reedab mahukat maalijakogemust, mis on juurdunud ajaloolises Pallase maalikoolis. Sellest siis värvide heletumeduste eksimatud gradatsioonid, mis jooksevad nagu heliredelid ühest servast teise.

(Sirje Protsin Draakoni galeriis. Johannes Saar, EPL 26.03.2003)