Sirja-Liisa Vahtra AIAS SADAS SAIA (15.06.-31.08.2008)
"Alguses oli Sõna, ja Sõna oli Jumala juures, ja Sõna oli Jumal." Nojah, kes ei teaks seda tähtsat piiblilauset... Niisiis mitte pilt, vaid sõna. Sõna, mille puhul ainus kindel ja selge asi ongi kirjapilt. Tähendused teadagi muutuvad ajas ja ruumis ja inimese peas. Kunst on aegade algusest üritanud olla vahendajaks oluliste sõnumite edastamisel, tähenduste talletamisel – ja saanud niimoodi nendegi kõnetajaks, kes kirjaoskamatud. Eks ole vanadesse töödesse sattunud kirjatähti ja tekstikatkeidki – eelkõige kujutatava loomuliku koostisosana, sildina majaseinal või ristipuul, heljuva lindikesena kusagil pildi servas. 20. sajandini jäi kiri kui selline siiski rohkem kirjanike, kalligraafide ja usinate koolilaste kirjutada.

Kaasajal näeme üha enam kunstnikke tegemas tões ja vaimus kirjatööd – nii oma loomingut selgitades ja laiendades kui teksti pildilisega sidudes. On's see lõplik, piibellik verbaalse triumf visuaalse üle – pärast seda, kui kunst on sajandeid üha ja üha üritanud ajada läbi suuremate sõnadeta ning seejuures siiski tabada salapärast Sõna? Vahest võib siin tõmmata paralleeli maadeavastamisega. Teadupoolest pole õieti olemas enam lapikestki läbiuurimata maad – või vähemasti mitte sellist, mida ei oleks tahtmise korral võimalik samm-sammult hõlmata või mõnelt satelliidilt üles pildistada. Ometi on inimesele tundmata suurem osa ookeanisügavustest – kui üksikud sukeldumised siin-seal välja arvata. Kas on nüüd nii, et puhtvisuaalses plaanis kõik ära näinud ja tuhat korda ära teinud kunst leiab uue hingamise just sõnade ookeanis, kus heljuvad planktonina lugematute märkide ja tähenduste müriaadid?

Sirja-Liisa Vahtra käib oma sõnadega ringi kuidagi hellalt ja uudishimulikult. Siin pole vaja karta, et mõni majanurgale kritseldatud loosung kõrvad lukku ehmataks või läbinähtav provokatsioon tülpimust tekitaks. Isikupärasel moel, aegamisi ja sisemise veendumusega püüab ta – nagu uudishimulik õngitseja – tumedast veest välja mõne esmapilgul tuttava ja tavalise sõna. Ning asub siis sellega mängima, avastades ja luues eneselegi üllatuseks uusi asju – väikesi lustakaid reegleid ja mõnusaid paradokse. Häbenemata seejuures olla edasi kunstnik ja suhtuda respektiga enda poolt valitud kunstilistesse vahenditesse.

Malevitshi Must Kass ehk esemetu kunsti saladus
Kazimir Malevitshi poolt 1913. aastal loodud Musta Ruudu ehk Musta Kasti sees elab tegelikult Must Kass. Kunstniku vankumatu veendumus vältida oma teostes igasugust assotsiatiivsust tegelikkusega viis selleni, et Musta Kass lihtsalt lipsas sisse.

Kass püsis siiani vagusi, teda vormis see, mis oli kunagi kuulutanud kunsti lõppu. Nagu narkootikum uinutas Kassi valvsust veendumus, et ta on osake täiuslikust harmooniast. Ja selles õndsas teadmises vajus ta saja-aastasesse unne. Aga uduloor hajus ja Kass hakkas vaikselt ärkama - kõigepealt liigutas kergelt oma sooljat saba, siis ajas kõrvad kikki. Ta tundis, et ei taha enam istuda oma elevadiluust tornis ja troonida üksinduse magusvalusas üleolekus, vaid tahab suhelda publikuga - pakkuda end välja kui tänavatüdruk, olla aktiivne, avatud igale möödujale, anuda dialoogi ja publiku osalemist oma eksistentsis. Nii sai Mustast kassist relational aesthete.

Kuulsin ühe oma tuttava käest, et Nicolas Bourriaud olla viimati poseerinud ajakirjanikele oma Lõuna-Prantsusmaa villa terrassil võrkkiiges istudes ja musta kassipoega süles hoides.

Coincidence with f _ _ k
Väljudes Sigmund Freudi muuseumist Viinis võite kergesti sattuda üle tee asuvasse second-hand kauplusesse. Minuga juhtus nii. Mulle meeldib kolada vana kraami keskel ja vaadata asju, mida keegi on kunagi omanud, isegi kalliks pidanud ja millest ühel hetkel siis lihtsalt loobunud. Nagu uss vahetab nahka, nii heidab inimene kõrvale tema identiteeti toetanud esemed.
Tookord seal poes jäi mulle silma üks kahvel - aja jooksul kulunud ja tumenenud väärikas uushõbedast riist. Kahvel - vene keeles vilka, prantslastele la fourchette, inglise keeles fork.

Fork - kui vormile annab mõtte tema tühjendamine sisust (nagu anuma mõtte loob fakt, et see on seest õõnes), siis võiks ka sõna kustutada keskmistest tähtedest - f _ _ k found in the neigbourhood of Sigmund Freud's house. Muigasin omaette. Kahvel, mis leitud härrasmehe kodumaja naabrusest, kes põhjendas kõike meie käitumises - nii head kui halba - seksuaalsuse mahasurumisega ja meie igasugust tegevust motiveeriva libiido all pidas ühtviisi silmas nii vajadust süüa (kindlasti ka kahvliga) kui koinida.

Sirja-Liisa Vahtra. Viin, veebruar 2006

Kunstnikku on tema enda sõnul juba mõnda aega huvitanud “sõna tähendus ja tähemärgi visuaalsus” ehk seega kaks iseensest teineteisest suhteliselt sõltumatut entiteeti. Neid iseloomustab Vahtra arvates “ambivalentsus ja paradoksaalsus”. Tuleb välja, et ühe teise vastu väljamängimine (sõna tähenduse teda sisaldava tähemärgi vormi vastu) loob võimalused üpris huvitavaks vastastikuseks lingvistilis-kunstiliseks eksperimendiks.

Kunstnikku näib huvitavat võimalus sõna graafilise pildi moondamise abil luua lisatähendusi. See on üpris keeruline ja mitmekäiguline protseduur, kus kunstnik kasutab sõna nagu savi, venitades ja väntsudades teda siia ja sinna kuni on suutnud modelleerida talle hetkel täpselt sobiva graafilise kujundi. Iga sõna siin näitusel on nii graafiliselt kui ka keeleliselt tugevalt laetud, ääreni täis tähendusi. Ja kui tegelikult ka pole, siis sellest ei juhtu midagi, neid saab mängu käigus alati juurde tekitada.

Anders Härm 2006