Siiri Taimla OHUTU? (15.05.-31.07.2008)
Kes ei teaks, et need õudusfilmid, mis üritavad ilmtingimata ko-hu-ta-valt õudsad olla, ajavad vaatajat tihtipeale hoopis naerma... Sama saatus - naeruvääristumine ülepingutamise läbi - kipub tabama ka ülemäära agaraid sotsiaalreklaame ning pastakast välja imetud projekte kunstisfääris. Seepärast ütlebki kaine mõistus, et kui noor kunstnik võtab teha tuumaenergeetika varjukülgi paljastava teostesarja, ei saa see halvemal juhul olla muud kui "sotsiaalne kitsh", piinlikkusttekitav visuaalne följeton. Ja kui arvestada, et tehnikaks pole videoinstallatsioon ega paljalt (täpsemalt, radioaktiivse mudaga sissemääritult) ringijooksmist sisaldav performance, vaid joonistus, peaks tegu olema tõsisemat sorti ämbrisseastumisega. Ent õnneks pole heal kunstil terve mõistuse ja reeglitega mingit kohustuslikku vahekorda. Ning kui kunstnik läheneb oma teemale tõelise, inimliku kaasa- ja sisseelamisega, võib ta käsitleda ükskõik milliste vahenditega ükskõik kui küsitavat teemat.

Siiri Taimla on ühendanud sundimatu meisterlikkusega rohelise mõtteviisi, kodanikujulguse ning Eesti Kunstiakadeemia magistratuuris lihvitud tugeva joonistusoskuse. Vaadates Siiri Taimla nõtket, samas tugevat ja kohati karikeerivat joonekäsitlust meenub kuulus austerlane Egon Schiele - ehkki noore eestlanna käekirja on sulandunud mõjutusi ehk ka koomiksikultuurist ning "korralikust" eesti graafikast. Ning mis peatähtis - ühendades ülimalt tõsise temaatika mängulise ja ühtlasi dramaatilise vormikäsitlusega on ta saavutanud näiliselt lihtsa ja elementaarse, ent tegelikus kunstielus nii raskesti saavutatava - mõju vaatajale. Eks tunnista seda ka tattipritsivad kurjustamised netikommentaarides kunstniku esinemiste puhul - ilmselt nii pühendunud tuumaenergia pooldajatelt kui neilt, kes arvavad lihtsalt, et kunstnikud peaksid jääma "oma liistude" juurde. Jah, ega see näitus polegi mõeldud abivahendiks energeetikutele oma megavattide rehkendamisel - see on hoiatuskunst, mis küsib, kas tuumaenergia on ikka nii rahustavalt ohutu. Hoiatuskunst, mis meenutab meile Tshernobõli, mida ei oleks pidanud ju "reeglite järgi" kunagi juhtuma. Meenutab meile kõigile, kes me oleme lihast ja luust. Paneb mõtlema lastele, kes ei oska veel karta. Ehk selleks, et me ei peaks hiljem kahetsema...

Siin eksponeeritud seeria "TU O" ehk "Tuumaenergia oht" on mu magistritöö EKA joonistamise magistrantuuris, mis on põhiosas valminud 2007. aastal. Tööde põhjuseks ja sisuks on vastuseis tuumaenergia kasutamisele Eestis. Portreedes, mis kujutavad eranditult lapsi, kujutan laste seisundeid tuumakatastroofi valguses. 33 portreed on jagatud kolme plokki. Esimeses portreede plokis tegelen tuumakatastroofi sündmustega, teises portreede plokis tegelen kiirituse tagajärjel saadud haigustega ja kolmandas plokis ohutusabinõudega kiirituse olukorras.

Miks rohelised teemad? See on soov kaasa rääkida läbi oma tööde, mitte jääda ainult galerii seinte vahele oma isiklike probleemidega tegelema. Lõpuks loeb ju alati ka see, millise teemaga keegi lähedust tunneb. Väga hea, et on roheline kunst ja on sinine ja on ka kollane ja punane - mida värvilisem, seda parem.
(Siiri Taimla)

Siiri Taimla samuti väärtushinnangutega tegelevad joonistused peegeldavad suuremat hingevalu. Tööde võrdluse ja kõrvutivaatamise tulemusena tahaks küsida, kas elamegi maailmas, kus autot koheldakse paremini kui last. Taimla joonistused sarjast “Ignalina: Ei!” puudutavad tuumaelektrijaama õrna teemat. Taimla kujutab lapsi, kes on tuumakatastroofi tõttu vigaseks jäänud. Pisarakiskuja? Kahtlemata. Töö põhineb suuresti Tshernobõli näitel, tuues välja samasuguseid võimalikke tüsistusi. Lapsed on Taimla loomes puhta ja kauni tähenduses, vastandudes koleduslikule tuumajaamale. Päevakajaline teema: Taimla näeb probleemi mustvalgelt ning on igal juhul Eesti tuumaprojektis osalemise vastu.
(Kati Ilves ja Maria Juur, Sirp, 27.07.2007)

Sellega võrreldes on Siiri Taimla videos “Igapäevane plahvatus” läinud keerukamat tausta uurimise teed ning jõudnud mitmete allikate abiga üsna rariteetse materjalini. Ta toob vaatajani videolindile jäädvustatud lõhkamisi, mida tehakse selleks, et põlevkivi leiukohale kiiremini ligi pääseda. Vaheldumisi lõhkamisega näeme mustvalgel ekraanil halastamatuid andmeid põlevkivi kaevandamise mahu suurendamise otsuste ning endiste kaevandusalade statistika kohta. Kui materjal on suurelt silme ees, siis mõjub see ikka teisiti kui teadvuse tagatuppa trügituna.
(Laura Kuusk, Sirp, 2.02.2007)