Rait Rosin REBITUD KALENDER (20.04.-30.06.2009)
Rait Rosin: "Need pildid on pärit minu isiklikust kalendrist. Kalendrist, kuhu on märgitud üles kohad ja inimesed, kellega minu algne side jääb sõlmituks ja maalil nähtavaks. Neid mälupilte võib ka kalendris ümber paigutada või välja rebida, sest mina pole oluline." Jah, selles pole kahtlust, et Rait Rosina maalilooming on ühekorraga äärmiselt, lausa lapselik-naiivselt enesekeskne ja samas isetu, omamoodi äraolev, eemalviibiv. Võiks arvata, et kunstnik töötab mingis teises reaalsuses, paralleeluniversumis. Mitte mingis ilukirjanduslikus, süvamentaalses "fantaasiamaailmas", vaid lihtsalt ühes teises, meie (üldtunnustatud, meedias kajastatud, numbritega mõõdetud, koduaknast nähtava) igapäevase tegelikkusega riivamisi kokkupuutuvas maailmas. Eks ole see tegelikult julgustükk. Ja Rosin on seejuures kunstnik, kes ei karda paksu värvi ei otseses ega ülekantud tähenduses, ei karda mõjuda kentsakalt, juhuslikult, lihtsakoeliselt, marginaalselt, minnalaskvalt... Nojah, siin pole õigupoolest tegu mingi jalgrattaleiutamisega. Pigem taandub asi sellele, kuidas konkreetselt va jalgrattaga ringi kimada. Et kas näiteks muretult ja uitlevalt, vahepeal ootamatult pidurdades ja siis jälle ägedalt pedaale tallates. Jah, umbes selline võiks olla Rait Rosina sõidustiil.

Mulle tundub, et Rosina trumbiks on tema loomingu vahetu, suisa naturaalne isiklikkus. Ei mingit poosi! Kui ta ahastab, siis meenuvad vähegi elukogenud vaatajale hoobilt nukrad pohmellihommikud – kui rõõmustab, siis siiralt ja kah täie rauaga. Tema hiljutist näitust "Kopli haldjad" vaadates meenusid hõlpsasti omaaegsed, 80ndate lõpuaastate "üritused" sõprade ateljeedes Kopli kuulsatel liinidel, viina järel käimised sügavas öös, hämaruses kondavad retsid ja joodikud ja muidu kummalised kujud...

Tore on see, et Rait Rosina töödes peaks leidma vaatamisväärset ka kõige lihtsakoelisem persoon, kes eales ühe kunstiteose ette võiks sattuda. Ennäe, siin naeratab meile vastu muhe jääkaru, seal aga kukub lennuk täiega merre... Juhtub selliseid asju! Aga mida arvavad kriitikud? Kas laps on ikka ilusti vannis olemas ja alles, kui pesuvesi – igasugune maalitehniline ballast, kultiveeritud pildikeel ja kobedamad narratiivid – on välja lastud? On see sihikindel ja küllalt otsekohene irooniline protest "korraliku" maalimise vastu, peitusemäng nendega, kes on harjunud valdama kunsti hindamise mõõdupuid? Maali kui sellise lammutamine, vormi kõrvaleheitmine ja sisu iseeneslik muutumine – hopsassaa, valleraa – uueks vormiks? Hmmm. Nojaa...

Rait Rosin (s. 1981) on õppinud EKAs maali ja omandanud seal magistrikraadi (2007). Näitustel osalenud ja näitusi teinud alates aastast 2002. Tegelenud ka performansi, video ja muude kunstivormidega, teinud koostööd tantsijate ja helikunstnikega. Eesti Maalijate Liidu ja EKL liige aastast 2007.

Ühel päeval ärkas härra Huu veelgi varem kui tavaliselt. Juba tükk aega oli ta päeviti kehvasti maganud, hakanud kord ühel, kord teisel põhjusel üles ärkama, ja öösiti oli teda jälle vaevanud uni, nii et ta oli viitsinud oma ametit pidada üksnes vahetevahel ja oli teinud seda ka siis rohkem moepärast kui isuga. Härra Huu lesis oma toas, ja äkki tekkis tal tahtmine see korda teha. Midagi tuli välja mõelda, sest kui pead ööd ootama, on päevad pikad. Härra Huu vahtis toa teises otsas lösutavat raamatuhunnikut. Raama­tud olid segamini nagu härra Huu hing.
(Rait Rosina lemmiktsitaat Hannu Mäkelä raamatust “Härra Huu”)