Piret Rohusaar SEE PUNANE (20.10.-31.12.2009)
Et punane on kire ja vere, armastuse ja elujõu, vägivalla ja ohu värv, teab küllap iga lapski. Et see tõstab vererõhku ja paneb südame kiiremini põksuma, on teaduslikult kindlaks tehtud. Nii võimaldab punane nagu teisedki värvid pildi tegijal mõjuda mitte ainult vaataja mõistusele, vaid puudutada otse tema meeli ja keha. Piret Rohusaar on väga kirglik, kohati lausa talitsematu, bakhantlik maalija, kelle lemmikvärv on "see punane" – see mitmetähenduslik ja pildipinnal raskesti talitsetav, ent mitte kunagi ükskõikseks jättev.

Nagu kirikuõpetaja pakub oma sõnade kinnituseks ka armulauaveini – sümboolset Kristuse verd – laseb temperamentne Rohusaar publikul oma värvides kümmelda ja nende maitset tunda. Nii ei jää tema idee ega impressioon pelgalt vaimseks konstruktsiooniks, vaid saab käegakatsutavaks, lihalikuks ja emotsionaalseks pildiks. Kui lihtsat lihahimu võib ehk mõistusega manipuleerida, siis südant puudutavat totaalset kirge on raske kontrollida. Ja nagu armunu (või joobnu) käitumine asjalikele kõrvalseisjatele võib siis ka kunstniku tegevus tunduda raskesti mõistetav. Aga just nii saabki tekkida pildi sisse isemoodi hõllandus – midagi sellist, nagu näeme Marc Chagalli loomingus. Ja vahel võib muidugi kirehoos ka midagi viltu minna. Eks samamoodi ole muusikute ja nende improvisatsioonidega – siin lausa eeldatakse, et mängija läheb oma saksofoni- või trummisoolo käigus natuke "endast välja" või et poplaulja käristab lõhki oma särgi ning viskub seejärel ise publiku sekka. Piret Rohusaare üheks lemmikmotiiviks ongi keskendunult ja kirglikult mängivad muusikud. Nii saab emotsionaalne laeng pildis justkui kahekordistatud. Lisaks punase värvi mitmekesistele ilmumistele maalide kompositsioonis on õige paljudel Rohusaare töödel suisa peategelaseks punane vein – kunstirahva traditsiooniline inspiratsiooniallikas. Ja nii nagu veini vaimu ei saa joomata mõista või analüüsida, tuleb ka neil maalidel lihtsalt lasta endale mõjuda, ennast nende siirusele avada. Rüübata neist sõõmuke punast.

Piret Rohusaar (s. 1961) õppis maali 1982-1988 Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis. Alates 1985. aastast osaleb ülevaatenäitustel, esimene personaalnäitus toimus aastal 1991 Deco galeriis.

Hetkel tundub, et olen saavutanud maalimisega eneses selle kindluse, et rahus teengi seda, mida teha tahan. Et ei paindu ega kooldu moesuundade ja trendide järgi. Et rahulikult tunnistan, et hindan ühe hea kunstniku juures käsitööoskust, millega ideed väljendada. Et iga mõte läheb mu jaoks lihtsalt väikeseks, kui seda teostada viletsalt ja kasutades meediume, mida kunstnik ei valda päriselt.

Olen mõistnud, et maaliline mõtlemine on minu jaoks tunnetamine... see on kui jazz, piirideta omades raamides improviseerimine, kerge ja õnnelik, tulvil kõike seda, mida saab edasi anda üksnes värvi, valguse ja pinnaga. Tahan loota, et ma seda kogetud tunnet kunagi ei unusta. Praegu ei taha ma mõista kontseptuaalset ja sotsiaalse närviga maalimist - kõike seda, mida saab sõnaga väljendada, või kuidagi kirjeldada - selleks on teised vahendid, meetodid ja paremad sõnaseadjad mõtlejad. Maalimine saab anda eelkõige vaid nii mõõtmatut armastust maalijale kui kunstigurmaanile järelmaitse kogetust.

Mida veel teen: et poeg on paadunud autosportlane (tänavu klassi E-10 võitja ja kogu E-rühma kolmas), jooksen rõõmuga mööda rallisid ja ikka lehvitan raja ääres. Et hüljatud koertest on kahju, siis tassin neid varjupaigast koju ja vahel nad saavad ka uue kodu, enamasti Soomes. Nii et kolan palju koertega mööda metsi, talviti suusatame...

Naudin imelise Tiina Grossi treeningtunde grossingus, löön nendes võimalusel kaasa ja aitan mõnelgi liikumispuudega lapsel treeningust rõõmu tunda. Hommikuti otsin päikesetõusu, see-eest õhtuti aga olen mõnusalt koos perega, tehes süüa ja vesteldes oma kõige lähedasematega igapäevaselt tähtsast tühjast-tähjast.
(Piret Rohusaar)