Piret Räni 21. SAJANDI AABITS. Värvi ise: analfabeetiku teejuht reklaamitud seksismi mõtestavatele radadele (29.02.-30.04.2008)
Kui vaadelda nüüdiskunsti probleemilembest, sotsiaalkriitilist ja keskkonnatundlikku peahoovust, siis kohtame selles neutraalse vaatluse, distantseeritud kaastunde ja hoolikalt kalkuleeritud üleoleku kõrval üsnagi vähe siirust või lahedat huumorit. Mitte just sageli võime uskuda, et kunstnik tallab oma modellidega tõepoolest ühte ja sama, mulla ja prügiga kaetud maakamarat. Ning et ta ise pole sellesama võõrandumise esimene ohver, mille vastu ta nii innukalt võitleb. Õnneks tehakse tabamatult trendikal viisil ükskõikse kõrval ka niisugust teravat ja kriitilist kunsti, mis on samas mõnusalt naljakas ja inimsõbralik. Piret Räni on kahtlemata selle suuna üks värvikamaid esindajaid Eestis. Identifitseerides end rõõmsa kunsti eestvõitlejana, paneb ta häirivatele väärnähtustele pika puuga – ent samas ikka hea tujuga.

Oma projektis "21. sajandi aabits" küsib Räni, kas on eetiline turustada olmekaupu paljastatud (naise)keha kaudu. Millise pildi maailmast kujundab enda jaoks reklaamiküllases keskkonnas sirguv laps? Kus lõppeb müük keha abil ja algab kehamüük? Valides oma reklaamipila väljendusvormiks aabitsa – omamoodi püha ja süütu, väikeste laste formaadi – valab Piret Räni veelgi õli tulle. Klants-reklaamimaailma ja tegelikkuse ühildumatus – on's seda üldse võimalik ületada? Võib-olla me kujutame seda vastuolu üksnes ette – ehk tuleb reklaamiuputust võtta kui ilmastikunähtust ning leppida, et reklaamtahvlid ja -voldikud on kujunenud samasuguseks paratamatuks ja loomulikuks tegelikkuse koostisosaks nagu kuused või kapsapead. Või autod ja arvutid. Ja eks seksismigi juured ulatuvad looduse igavese trendi, paljunemise juurde... Ent alles võitlus paratamatusega teeb inimesest kunstniku.

Kõnnime läbi linna. Heidame pilgu reklaamisäras keskkonnale. Reklaamplakatite iharad tütarlapsed indlevad naudingutega ahvatledesmajaseintel ja maanteeservades, paljastuvat ihulist lubadust pakuvad bussipeatused ja vaateaknad. Asjad, mida tüdrukud reklaamivad, on enamasti lisatud seosetult ja ebatähtsaina - oluline on peibutuspoos.

Asjad. Asjad. Asjad. Väga palju asju. Asjad, mille juures funktsioon pole esmatähtis omadus. Asjad, mis omandavad tähenduse läbi kaasatud naudingulubaduste - neid jagavad tarbimistempli preestritarid, prostituudikuvandit kandvad kaanetüdrukud, kes kaubaga ideetasandil samastudes laadivad eseme poolt pakutava naudingu seksuaalsusega... ja asjaga ideetasandil samastudes muutuvad ise seksuaalsuse kaubastamise amatsoonideks.

Kas me tahame, et armastus oleks asi nagu telefon? Kas me tahame, et hellus oleks müügiartikkel? Kas me tahame osta inimlikku kaasaelamist oma muredele ja rõõmudele? Kas me peaksime olema pidevas vahekorras, et tänapäevases kommertsmaailmas õnnele ligilähedalegi jõuda?

Vaimne reostus, rünnak allapoole vööd ning psühhoterror ühisesse paketti punutult ümbritsevad meid igal sammul ja maanduvad igale e-postiaadressile hoolimata selle omaniku soost, vanusest või perekonnaseisust. Sellessamas indlevate reklaamidega täidetud ühiskondlikus ruumis liiguvad lapsed, ehitades enestele maailmapilti. Me oleme kõik näinud, kuidas lapsed naudivad reklaame, eeskätt televiisorist näidatavaid. Meenutame nüüd korraks, millised reklaamid meid ümbritsevad ja püüame ette kujutada, kui veidrate reeglite, kombestike ja soorollidega maailma neist kokku annab panna. Igal lapsel ju ei ole kõrval tarka ja vastutustundlikku vanemat, kes reklaamistrateegiaid paljastavaid loenguid peaks. Ja iga vanem alati ei märka ümbritsevat nihestumist. Selleks ma selle aabitsa tegingi. Et aidata märgata.

Aabits on pühendatud kõigile neile vanematele, kes väsimatult suudavad oma lastele ära seletada, milline on tegelik maailm ja kui palju see erineb reklaamidel nähtavast. Nemad on oodatud neid lehekülgi vaadates laginal naerma!

Piret Räni