Peeter Laurits PEIRITHOOSI HOMMIK (15.09.-30.11.2008)
Pärast esimese naise surma armus Lapiitide kuningas Peirithoos Hadese naisesse, allilma emandasse Persephonesse ja otsustas ta röövida. Truu sõbrana läks Theseus Peirithoosiga allilma kaasa. Kangelasi tappa polnud Hadesel mõtet, sest nad juba olid surma kojas. Selle asemel võttis ta neid kuninglikult vastu, kostitas külalisi ja pakkus istet Lethe (Unustuse) rahnul. Niipea kui Peirithoos ja Theseus ennast sinna toetasid, kerisid Persephone maod end ümber kangelaste jalgade ja need unustasid kõik oleva ja olnu, jäädes kivistunult varjuderiiki istuma. Kui Herakles allilmas käis, päästis ta Lethe rahnult Theseuse, aga Peirithoosi ei suutnud ta paigast liigutada. Hades teadis, et just Peirithoos oli kutsumata kosilane ja mõistis ta igavesse unustuse unne.

Käesoleva näituse tööd on valinud Vano Allsalu minu viimase viie aasta erinevatest sarjadest. Mistahes tekkida võivaid seoseid, tähendusi ja viiteid tuleb lugeda puhtjuhuslikeks ning elanud isikute ja tegelikult asetleidnud sündmustega mitte mingit seost omavateks.

Mulle tundub, et Peeter Lauritsa tööd ei ole kunagi valmis. Isegi siis mitte, kui aja peatumine neis on ihulikult, peaaegu valuliselt tunnetatav. Neis valitseb mingi evolutsiooniline rahutus - mitte närvilisus, oh ei, vaid tung ja paratamatuse hõrk kutse – justkui sookurgede hääl sügistaevas. Isegi kui ta kujutab mõnd kivitahukat või antiikset sammast, pressib selle alt välja väike roheline taim. Esmapilgul nõrk ja mõttetu, igati üleliigne – ent pikas perspektiivis vallutaja ja võitja. Lamagu või laip kalatoiduna ojas, kividel, ennäe, rohetab rõõmsalt sammal. Esinegu inimesed Peetri piltidel elusalt või surnult, on nad kantud aja paratamatust kulgemisest. Sellest tumedast hoovusest, mis lennutab maakera läbi kosmose, mis sünnitas millimallikad ja dinosaurused ning viimaks meid koos kõigi meie mõtetega.

Laurits on kosutav vaheldus neile kunstnikele, kelle jaoks kogu kõneväärt maailm oleks justkui alanud Empire State Buildingu kerkimisega, kelle mõtteist ja keelepruugist on "urbanism" jäädavalt välja tõrjunud sõna "humanism". Ning kelle mängude tegelaste jaoks on suurim tragöödia kogemata kombel moevoolust välja sattumine – olgu nad näiliselt nii tabamatud või äraspidised kui tahes. Kunstniku jaoks, kes suudab süüvida end läbi pehkinud sinelihõlma sombuse taeva poole küünitava rohulible psühholoogiasse, asuvad väljakutsed mujal. Ning ehkki Peetri loomingut sobiks kõnetada pigem Homerose või siis Jaan Oksa sõnadega, lõpetaksin Lao-zi omadega Linnart Mälli tõlkes: "karm ja kange astub surma / õrn ja nõrk ent astub ellu".

Peeter Laurits (s. 1962) on üks teedrajavaid tegelasi Eesti fotokunstis ja fotoga tegelevas kunstis. Poolenisti iseõppija, kes tudeerinud muuhulgas Leningradis, New Yorgis ja Eesti Humanitaarinstituudis. Legendaarse loomingulise rühmituse DeStudio (1992-96) üks alustalasid, mitte vähem legendaarse Kütioru Ateljee asutaja ja tegevjuht. Samas vabakutseline kunstnik, Eesti Kunstnike Liidu liige. Lauritsa töid leiab mitmetest mainekatest kogudest nii kodu- kui välismaal, alustades KIASMA ja Norton Dodge kollektsioonidega ning lõpetades Sammelselja ja Miliuse erakogudega. Loe ka intervjuud kunstnikuga rubriigis ISIKSUS.

Me näeme arvutis miksitud pilte, tihti ülestikku laotud kujutisi, mis kumavad üksteisest läbi ja loovad koos tunde "kolmanda tähenduse tekkest". A+B=C, mitte AB. Pildi peal näeme küll ABd, kuid digitaalne pildisupp astub tahtmatult inimpsühholoogia konnasilmale - rutakale kalduvusele kõrvutamistes tähendusi, märke ja sõnumit näha, näha C-tähte. Eriti kui autor veidi tagant tõukab.

Laurits on piisavalt semiootikat nuusutanud, et teose teket mitte juhuse hooleks jätta. Kunagi, DeStudio aegu, oli ta võimalike tähenduste suhtes ignorantne ja eelistas pilditekste suvaliselt lõikuda ja kleepida, tähenduse võimalik sünd oli vaataja hool. Nüüd on kasvanud autori direktiivide osakaal, pildivaatluseks saame kaasa delikaatsed instruktsioonid. See oleks nagu veidi dogmaatiline lähenemine oma kunstile. Tähenduse ettekirjutamine. Kummati on need dogmad, millele isegi pakkumisel alla kirjutan.
Johannes Saar. "Psühhosoikumi mõõtkava" Postimees 02.03.2000

Lauritsa pildid põevad semiootilist hullust, kus kasutatud elemendid omavad miilipikkust tähenduste ja viidete sleppi, millest kinnihaaramine ning kiudude väljaharutamine on aeganõudev - nii 40 päeva vähemalt. Ehk tulekski siis mängulisust ja elementide vaba segamist lugeda eesmärgiks iseeneses? Ent mida see meile sosistab? Et mütoloogiad ning nende tähendused sõltuvad tegelikult kokkuleppest, mis lubab neil astuda uutesse kokkulepetesse, saada uusi ja senisest erinevaid tähendusi?
Eero Epner. "Ja liha sai veeks" EE 20.03.2002