Peeter Allik LOODUSE MÜSTILINE OLEMUS (5.06.-15.08.2007)
Teame päris palju selliseid sisemist vastuolu kätkevaid sõnapaare nagu "püha hullus" või "magus valu". Lisaks konkreetsete nähtuste kirjeldamisele võimaldavad need väljendid meil justkui oma kõnet vürtsitada - lisada sellele tunde- ja mõttenüansse, mis jäävad väljapoole tavapärast hea-halva või magusa-hapu-kibeda skaalat. Alliku loomingu puhul võiks rääkida näiteks muhedast absurdist, hooletust korralikkusest ja jumalavallatust empaatiast. Pealekauba põimuvad selles poliitika ja porno, olme ja üleloomulikud ilmingud, seksuaalsus ja kultuursus. Tagatipuks sõidab kunstnik veel kunstile ka sisse ja võtab nokkida isegi poolpühakust Wiiralti tiigri kallal - lastes samal ajal mingil kanal oma sõrmed lausa otsast ära nokkida. Ja nagu asi poleks juba piisavalt hull, otsustab ta seda kõike teostada linoollõikes - tehnikas, mis moodsate digiprintide kõrval mõjub nagu... no nagu korralik hobuvanker linnamaasturi kõrval. Ent Allik oskab oma tehnikast välja pigistada uskumatuid hobujõude, silmamoondusi ja stiilivastandusi.

Paljude pretensioonikate kaasaegse kunsti tööde puhul näeb vähegi teadlikum vaataja kohe ära, mida nimelt kunstnik üritab saavutada ja kuidas oma publikuga manipuleerida. Kas lajatada tohutu värvipinnaga, jahmatada oma usinusega galeriiseinte katmisel mingite lõputute paberite ja "dokumentidega", shokeerida keha- ja hingepaljastustega - või ajada lihtviisil segadusse, pakkudes sihilikult visuaalselt söödamatut ja küsitava sõnumiga rosoljet. Peeter Alliku puhul on tore see, et ta ei solva oma vaataja intelligentsi ega pea teda lolliks. Kuigi tal on isegi olemas töö, millesse on põimitud kiri: "Kes seda pilti vaatab on loll". Aga äkki mina olengi see loll? Ent isegi sellise mureliku küsimuse püstitamine ei suuda mind eemale peletada, vaid paneb hoopis huviga ootama Peetri järgmisi pilte...

Peeter Allik (s. 1966) on õppinud Tartu Kunstikoolis, Tartu Ülikoolis ja Eesti Kunstiakadeemias, ise õpetab praegu Tartu Kõrgemas Kunstikoolis. Ado Vabbe ja Konrad Mäe preemia laureaat. Kursi koolkonna üks alustalasid. Tugev nii maalis kui graafikas. Ehkki vormikäsitluse tasandil ja kontseptuaalsel pinnal kaasaegne, on Allik oma tegevuse sihikindluse ja põhjalikkuse poolest kahtlemata heas mõttes "vana kooli kunstnik". Ning oma sügavalt kultuurse irooniaga üks tõeliselt euroopalik ankrumees Eesti kunstis. Loe ka intervjuud Peeter Allikuga rubriigis ISIKSUS.

Graafika on konkreetne nokitsemine, nagu kudumine. Tegelikult on tegu ikka rohkem peitusemänguga. Püüan vaatajaid ära petta ja mänguga kaasa ahvatleda. Et nad hakkaksid kunstist midagi rohkemat otsima. [...] Ehitan oma pilte üldse suurte vastanduste peale üles. Kuid see vastandus peaks toimuma pildi ja vaataja vahel. Annan vaatajale küsimärgi, mõistatuse - vastuse peaks ta üles leidma pigem enda peast kui sealt pildi pealt.
(Peeter Allik. "Konkreetsed lahendused ja tarbetud nüansid" (intervjuu) EE 7.12.2000)

See ei ole see kunst, mis peaks tekkima trükipressi juures, kui pannakse mitu kihti värvi. Kunst peaks ikkagi tekkima pildi ja vaataja kokkupuutel. Seda ma olen endale juba alguses selgeks teinud, et mina pean pildi viima vaatajani ükskõik mis moel. See ei ole kommertsmänedzheri huvi. Samas, paljud pildid on ka otseselt selle jaoks tehtud, et naiivselt maailma parandada või midagi sellist. Miks ma peaksin neid siis vangoghlikult varjama kuskil kapi taga sada aastat, kui nad on määratud just täna inimesteni jõudma.
(Peeter Allik. "Kes meist siis ei tahaks olla Peeter Allik" (Mari Sobolevi intervjuu kunstnikuga) EE 2.04.2002)

Alliku kunst lausa sunnib kunstiajaloolast tõmbama paralleele ajalooga. Ei saa kuidagi jätta tsiteerimata suurt sõnaseadjat, kolleeg Johannes Saart, kes on Alliku kunsti kohta kirjutanud järgmist: "Kujutiste nüansirikas ja detaililembene esitus tekitab muide olulise silmapette – esmapilgul tundub, et tegu pole mitte linoollõigetega, meelde tulevad hoopis Düreri-aegsed imepeene joonega vase- ja puugravüürid Ehkki mööngem, et peenuses jääb Allik Dürerist sama kaugele maha kui nimetatud renessansimeister praegusest kunstisituatsioonist."Nii arvabki ta, et Dürer kordub Alliku töödes farsina.
Samamoodi võib öelda, et Alliku räige realism mõjub topeltfarsina kogu eesti uuema kunsti nn sotsiaalse kontseptualismi suhtes. Seda eelkõige väljendusvahendite osas.
(Ants Juske. "Peeter Allik kui meie ajastu manerist" PM 25. 01. 2005)