Paul Allik (1946-2003) OHVRID JA TEISED MAALID (1.12.2011-31.01.2012)
On väga kahju, et Paul Allikust kui inimesest saame rääkida üksnes mineviku-vormis. Varalahkunud kunstniku looming on endiselt niivõrd elus, kuidagi nii kirglik ja puudutav. Ning seda mitte ainult läbi ilutaotluse, värvidemängu ja nõtkete pintslitõmmete, mis reedavad tema sidet nii Pallasliku vaimu kui laiemalt 20. sajandi modernismi elurõõmsamate ilmingutega.

Veidi enam kui kümne aasta eest, 2001. aasta augustikuus avas Paul Allik Saaremaal Kuressaare lossis näituse, kus eksponeeris mahukat maaliseeriat "Ohvrid". Seal esmakordselt avalikkuse ette jõudnud tööd olid pühendatud 60 aasta möödumisele Kuressaare veresaunast, mille käigus hukati kümneid tsiviilisikuid. Endel Püüa Saaremaa Muuseumist on kirjutanud, et seoses sõjaseisukorra kehtestamisega 22. juunil 1941 nägid nõukogude võimud potentsiaalset vaenlast juba igaühes: "2. juuli "Saarte Hääles" kutsuti rahvast üles: "Vaadelge tähelepanelikult kõike seda, mis toimub teie ümber ja teatage kahtlastest asjadest miilitsatöölistele, Siseasjade või Riikliku Julgeoleku komissariaadi töötajatele või punaarmeelastele." Kutsuti üles paljastama sosistajaid. Ja algaski, maksku mis maksab, nn. spioonide ja bandiitide fabritseerimine, otsimine ja kahjutuks tegemine." Ning Püüa toob ka mõned näited: "Balti Piirkonna Rannakaitse eriosakonna ülem vanempolitruk M. P. Pavlovski võttis Kogula lennuvälja lähedalt kinni valge särgiga kündja, kelle künnivaod kulgesid lennuvälja kütusehoidla suunas. Seega selge märguanne Saksa lennukitele. Kingsepp Dmitri Juhtund teenis surmaotsuse tüli tõttu vene ohvitseriga, kes polnud nõus maksma saabaste eest nõutud hinda." Kui palju inimesi tegelikult 1941. aastal Kuressaares mõrvati, on tänaseni teadmata – oletatav ohvrite arv kõigub vahemikus 90 kuni 106. Samuti on tänaseni leidmata ja kohtulikult karistamata nende kuritööde konkreetsed süüdlased, vastavad arhiivimaterjalid on hävitatud või kadunud.

Paul Allik andis kunstnikuna oma panuse sellesse, et toimunu ei ununeks – ning tulemuseks on üks silmapaistvamaid ajaloolise sündmuse käsitlusi eesti kunstis. Peaaegu et ebamugavalt otsekohene, ohvrile kui kunagi tõepoolest elanud ja lihalikult olemas olnud inimesele keskenduv. Ehkki nii oma ja tuttavlik, ei ole see pelgalt kohalik kunst – Alliku kannatavates inimfiguurides on seda suure kunsti valu ja traagikat mis Goya maalides, sedasama sensuaalsuse ja surelikkusest teadvel oleku segu mis Rodini skulptuurides. Ning eks jäänudki kunstnikul peale nende tööde valmimist elada vaid paar aastat...

Käesoleva e-näitusega toomegi vaataja ette väikese valiku eelpool nimetatud maaliseeriast, mis väärinuks kindlasti suuremat tähelepanu juba kümne aasta eest. Ning sinna juurde teisigi dramaatilise koega figuurimaale – sest "Ohvrid" ei tekkinud tühjale kohale, vaid kasvasid loomuldasa välja Paul Alliku pühendumisest inimkeha kujutamisele. Ning et tegemist on mälestusnäitusega, esitame samuti põgusa läbilõike kunstniku rõõmsamatest tegemistest – meenutamaks, et Allik oli ka elegantsete naisaktide, kodumaa tuuliste randade ja päikeseliste Namiibia maastike meister, õrn lillemaalija ning karm ekspressionist, tänaseski päevas rajult mõjuvate suurte abstraktsete tööde looja.

Paul Allik (1946-2003) omandas esmase kunstihariduse Tartu Kunstikoolis (1966), tunnustatud ja mitmekülgseks maalijaks kujunes eelkõige iseseisvalt. Näitustel esinema hakkas 60ndate lõpus, Eesti Kunstnike Liitu kuulus aastast 1989. Aastail 1993-94 oli Paul Allik Eesti Maalikunstnike Liidu esimees ning 1994-95 EKL asepresident. Tema töid on Eesti Kunstimuuseum ja Tartu Kunstimuuseumi kogudes.

Paul Allikut on eesti maalikunstis raske paigutada mingisse kindlalt määratletud seltskonda. Tundlik ja kerge käega, maalija par excellence, on ta läbi käinud mitmeid erinevaid staadiume jõudmaks mänguruumi, kus oma seniseid maalijakogemusi rakendades keskendub üha uuesti interpreteerima selliseid moodsa kunsti traditsioonilisi väärtusi nagu suunatus intensiivsele väljenduslikkusele, püüd tuua midagi olulist asjade varjatud olemusest pealispinnale läbi kunstniku isikliku subjektiivse elamuse.
(Juta Kivimäe. Eessõnast Paul Alliku kataloogile. 1997)

Allikut on aastaid huvitanud dramaatiline aktimaal, ekspressiivsed figuratiivsed kompositsioonid, ta on käsitlenud inimkeha väljenduslikke võimalusi, kasutades järjekindlalt traditsioonilisi stuudiotehnikaid, akrüülmaali lõuendil ja segatehnikas joonistust paberil. Kunstniku loomingu objekt on mees- ja naisakt. Varasemate aktimaalide varjamatu ergas meelelisus ja koloriit on asendunud kurbade, valuliste ja surmaga silmitsi seisvate figuuridega. Ta eksponeerib rohkete joonistuslike elementidega monokroomseid akrüülmaale. Tema figuuride pingestatus viitab äärmuslikule seisundile, kus kogu inimlik lootus on minetatud. Alliku ühefiguurilised kompositsioonid on osa tuleva aasta suveks Kuressaare loss-muuseumi kavandatud suuremast näituseprojektist - meenutamaks 1941. a. suvel Kuressaares toimunud punast terroriaktsiooni ja selle süütuid ohvreid.
(Juta Kivimäe, Anne Lõugas. 24. XI avati Kastellaanimaja galeriis Paul Alliku näitus "Ohver". Sirp 01.12.2000)

Eriline tänu: Christel ja Rene Allik