Neeme Kulbok SILMAPIIR JA VEEPIIR (20.02-30.04.2011)
Neeme Kulboki maalid on sellise loomingulise protsessi tulemus, mida sobivad iseloomustama sõnad vaatlus ja mõtlus. Ja nii nagu haritus on midagi enamat kui lihtsalt omandatud hariduse koguse või kestusega garanteeritud tulemus, on ka Kulbok kaasanud oma maalide loomise eel ja ajal toimuvale vaatlemisele ja mõtlemisele mingeid talle ainuomaseid isiklikke kvaliteete – omadusi või oskusi – mis teevadki "asjast asja". Ehk tagavad just sellise intellektuaalselt rafineeritud ja subtiilse maalimaailma nagu tema töödest paistab. Nii on meil tegemist eneseteadliku kunstnikuga, kes ei manipuleeri lihtsalt värvide või kujunditega, vaid eelkõige visualiseerib enese kui küpse (ja samas siiski muutliku ning areneva) inimese mõtteid.

Ilmselgelt on Neeme Kulboki looming allutatud päris karmile maaliainese analüüsile ja see omakorda näib seostuvat tema kui kunstniku – ja inimese – enesekuvandiga. Ning eraku mainega, mis pole mitte laest võetud. Autor on neis töödes väga tugevalt kohal, ehkki motiivid pärinevad pea eranditult ümbritsevast loodusest. Sest vaatlus toimub siin selgelt ühest punktist – ja selles punktis asub maalija ise. Võiks ju arvata, et see ongi ainumõeldav positsioon – ent isegi fotode puhul, kus pildistaja on tahes-tahtmata pidanud füüsiliselt kaamera taga kohal olema, tajume sageli ülesvõtte anonüümsust. Ning turvakaamera jäädvustuse kiretust või pimeduse varjus majaseinale kritseldaja mentaliteeti võib kunstilise võttena vabalt rakendada ka kaasaegses maalikunstis. Kulbok asub mõneski mõttes selle skaala teises otsas – ent samas ei ole ta edev. Tema kohalolek ei deklareeri: "See olen mina, Neeme Kulbok!". Pigem on ta selline rändmunga või sambapühaku moodi mees, kes laseb aupaiste langeda ennem oma ametile kui isikule, nime, elukoha ja pangaarvega defineeritud tegelasele. Ehk koguni Igavene Maalija, kes peab üha otsima maalikunstis seda, mida teised enam ammugi otsida ei taha, ei taipa – või hoopiski veel ei oska? Vast siiski pole tegu mingi tumeda ettemääratusega. Kulbok lihtalt ei piitsuta ennast demonstratiivselt, vaid vaeb ja seletab tegelikkust ilma valehäbita ja võltslubadusi jagamata nõnda, nagu ta oma kontemplatiivsel moel seda mõistab ja õigeks peab.

Huvitav on seejuures, et vaatamata ilmsele ratsionaalsuse kohalolule ning hoomatavale vaimsele pürgimusele ei ole tema tööd siiski emotsioonidest vaesed. Pigem on emotsionaalsus – ja mitte ainuüksi värvide emotsionaalsus – Kulboki töödes lausa ebatavaliselt tugevalt esil. Tunded on mõneski pildis keemistemperatuuri piiril – tundub, et kohe-kohe järgneb plahvatus. Ekstaas on peaaegu käes – või ongi päriselt käes? Siiski pilt ei saa otsa, ei saa päriselt valmis – vaid pöördub üha endasse tagasi. Ehk võib siin tõmmata paralleeli taoistliku seksuaalpraktikaga, kus hetk enne lõpplahendust transformeeritakse vallandumisele püüdlev mehelik pinge kavalalt hoopiski peenemaks energiaks ja suunatakse otse ajju, vaimule toiduks? Aga et jutt ei suubuks esoteerika rappa, parem lõpetuseks üks mõttetera köögipoolelt – head kohvi ei valmistata ka niimoodi, et uputatakse mulinal keevat vett kohvipurule selga. Õige tõmbamistemperatuur on 90,6-96,1 kraadi Celsiuse järgi, ütlevad asjatundjad.

Neeme Kulbok (s. 1957) õppis aastatel 1984-1991 Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis (nüüd Eesti Kunstiakadeemia) maali. Õpingute lõpuperioodil oli seotud Eesti Kongressi ja Eesti Komitee Büroo tegevusega, eetilistel põhjustel aga loobus võimalikust karjäärist ning pühendus kunstile. Kulbok on tänaseni elanud üsnagi eraklikult, hoides eemale avalikust kunstielust ning näidates oma loomingut vaid harvadel näitustel. Viimastel aastatel on kunstnik maalihuviliste rõõmuks siiski rohkem suhtlema hakanud, asudes õpetama maalikunsti EKAs ning kavandades järgmisse aastasse isikunäitust Vabaduse galeriis. Elab ja töötab Tallinnas Nõmmel, linnakärast eemal ning linnalooduse meelevallas.

Need poolabstraksed maalid paistavad silma tundliku värvitaju ja peene loodusetunnetusega. Tal on klassikaline maaliharidus, seetõttu on loomulik, et tema töödes võib näha süvenenud tegelemist maaliainesega. Tänapäeva kiires ja pealiskaudses maailmas on see haruldane, kuid järjest suurema kaalu ning tähendusega.
(Jaan Toomik 2009)