Jüri Marran TARTU (5.07.-31.08.2010)
"Kaunim linn on Eestis Tartu," öeldakse ühes rõõmsas laulus ("Tartu marss"). Kolme sajandi eest pani Käsu Hans aga kirja nutulaulu – ühtlasi teadaolevalt esimese eestikeelse luuletuse – "Oh ma vaene Tarto liin". See oli pühendatud Põhjasõjas hirmsasti kannatada saanud Tartule, mis tehti 1708. aastal Peeter Suure tahtel maatasa ja mille elanikud küüditati suurelt jaolt Venemaale. Just siis lakkas olemast vana hansalinn, keskaegne Dorpat – tänasesse ulatuvad selle varasemast ajaloost vaid mõned kirikud ja varemed... Tartu on kontrastide linn. Seal on mahedalt ümarad Tasku ja Plasku ja kandiline uus kaubamaja, mida irvhambad nimetavad Tallinna Ülikooliks.

Ülikoolilinna Tartu eriline roll Eesti vaimuelus vajaks selgitamist ehk ainult võõramaalastele. Ka eesti kunstist rääkides ei saa temast üle ega ümber – juba kunstikooli "Pallas" tähendus meie professionaalse kujutava kunsti arenguloos on sedavõrd monumentaalne. Veel tänagi on Tartu pelgupaigaks pallaslikest juurtest võrsuvale maalitraditsioonile, mis on hargnenud aga õige erinevateks suundadeks ja salahoovusteks. Nimetagem seda näiteks eesti kunsti karstialaks. Ja just see ongi tore!

Tartu vaimu võib defineerida, kritiseerida ja ülistada tõsimeeli või irooniliselt. Silmaga on näha, kuidas siinne kohavaim mõjutab tugevalt Tartus tehtavat kunsti – isegi kui see sünnib Tallinnast tulnud õpetajate juhendamisel ja kõigi rahvusvaheliste reeglite järele. Kunstis, mida tehakse Emajõe kallaste pääl, on rohkem kirge. Lõuna-eestlase süda oleks nagu soojem, tema silmis on sügavust, tema huultelt pudeneb luulet. Ka suur sõnameister Artur Alliksaar oli tartlane! Ja mitte ainult kirge – siinses kunstis on kindlasti ka enam hullust. Ent mitte ägedat ja suhtlemisaldist protesti-hullust, ekstravertset eneseesitlust... Pigem niisugust maalähedasest teadatahtmise tungist kantud, rohkem sellist enesessepööratud, boheemlikult puudekallistajalikku, sala- ja para-akadeemilist, tumedalt metsajärvelikku, ent aeg-ajalt ka ilutulestikuna bakhantlikku janditamisse paisuvat muhedat hullust. Ja hullul ikka alati kerge muie suunurgas – nii et võta sa kinni... Vaga vesi, sügav põhi.

Jüri Marran muidugi pole hull, aga kunstilist kirge on tema töödes hullupööra palju. Asetades neid pilte rohkem ritta, hakkab huvitaval kombel üks tormakus tasakaalustama teist, see jälle kolmandat – nagu hästi kokkusäetud pidulauas teevad maitsed omavahel. Nii sünnib temperamentsete loomeaktide jadast omamoodi tasakaal. Ka ühendus Marrani ja Taaralinna genius loci vahel on kui harmooniline kooselu, täis tundeid ja üksteisemõistmist. Kunstniku armastus kodulinna vastu on kompromissitu ja kaasahaarav. Päevapiltniku hoole ja armastusega jäädvustab ta vaateid ja nurgakesi Toomemäel ja Emajõe ääres, Karlovas ja Supilinnas – ja tõlgib nähtu talitsematu maalikirega konkreetsemateks või abstraktsemateks värvivärelusteks. Marrani pintsel on temepramentne ja samas tundlik, ka kõige hullemas värvimöllus jääb autor ikka härrasmeheks.

Jüri Marran on sündinud 1937. aastal Tartu linnas kooliõpetajate peres. Kõrghariduse omandas Tartu Ülikoolis füüsikuna (1961), seejärel tegutses kuni aastani 2003 õpetajana. Mõjutused kunstnikuks saamisel pärinevad isalt ning õpetajatelt Rein Pirgilt ja Mait Maameelelt, põhjalikum koolitus Melanie ja Erich Arraku ateljeekoolist. Esineb näitustel aastast 1965. Viljelenud portreed, kompositsiooni, lille- ja maastikumaali, kujundanud ja illustreerinud raamatuid, loonud teatrikostüüme. Eesti Maalikunstnike Liidu ja Tartu Kunstnike Liidu liige aastast 1989. Loe ka intervjuud Jüri Marraniga rubriigis ISIKSUS.

Pühendan selle näituse oma Tartu linnale, mis on meie perele juba 5 põlvkonna jooksul olnud lahkeks koduks. Ja nii on just linna vana osa mulle armas, kuna ta kannab seda Tartule ainuomast meeleolu. Uus linn ja uued ehitused jäävad mulle kaugeks, kuna need on täiesti internatsionaalsed. Klaasist ja metallist lakoonilised ja intellektuaalsed lihtsad geomeetrilised moodustised ei inspireeri. Vähemalt mind mitte. Modernses osas on kõik linnad samanäolised nagu klantsajakirjade kaanepiltide kaunitarid. Puudub isikupära.

Muidugi saan hästi aru, et nii öeldes olen ajast ja arust, kuid südant ei saa sundida! Samas loodan väga, et just see osa Tartust, mida ka kõik külalised imetlevad, jääb kestma veel mõnda aega! Oma erilise soojusega.
(Jüri Marran)