Martin Pedanik KIZOO 10 AASTAT (31.05.-30.07.2010)
Tahtes öelda midagi Martin Pedaniku tungiva silmavaatega olendite kohta, ei saa kuidagi mööda Tõnu Kaalepi poolt nende kohta tarvitatud sõnast "golem" (Nunnususe ähvardav hääl. Martin Pedaniku golemid. Vikerkaar nr 10-11/2005). Golem on teadupoolest inimesesarnane olend juudi rahvapärimuses, savist või mudast tehtud kõnevõimetu koll. Pedaniku golemid on vormitud protsessori jõul digitaalsest "savist" – ressursist, mis peitub arvuti kõvakettal. Ja kas pole digitaalne loomine kuidagi eriti jumalik akt – saab ju looja idee või kujutlus siin pildiks teatud mõttes "eimillestki". Kõvakettaruum on nagu tühi maailm, mis kätkeb endas laiendamise kaudu põhimõtteliselt piiramata võimalusi ja lubadusi tulevasteks asjadeks – pikslid võiksid sinna tekkida vabalt ka pühast vaimust. Muuseas, ka inimsoo esiisa Aadam loodi Talmudi järgi esmalt kui golem – erinevatest maadest kokku korjatud tolmust ja põrmust. Täpsemalt tehti tema pea mõnede rabide arvates valmis Püha Maa kasinast pinnast ja keha Babüloonia viljakast mullast. Muidugi, otsustavaks sai hoopis jumalik hingus – nii on Aadam ennekõike ikka jumala enese näo järgi loodud suurepärane olend, keda inglidki tema ilmudes imetlesid. Judaistlike allikate järgi olevat ta olnud lausa päikesena särav ja kaunis – üksnes siis, kui Aadam patustas, kadus see hiilgus ning mees paistis alasti olevat...

Ent kelle näo järgi on loodud Martin Pedaniku golemid? Kas autori enese või hoopis "keskmise inimese", tänapäeva demokraatliku maailma statistilise jumaluse, anonüümse valija palge järele? Hmmm. Nüüd tahaks hüüda nagu kohkunud koolipoiss Lutsu "Kevades", kui Toots akna taga tot-tot-tot tegi ja kolistas – et "see ei olegi inimese nägu!". Ega ei ole vist küll. Helesinine paljusilmne naine oleks justkui sümbioos Medusast ning muumitrolle hirmutanud Jääkuningannast. Mitme silmapaari ning veel suurema hulga kätepaaridega tegelane võiks olla hinduistlik jumalanna. Daam maoga viib mõtted aga Aadama abikaasale Eevale ja pattulangemisele. Või on need ainitiselt põrnitsevad olevused hoopiski eesti rahvapärimusest tuntud puugid, lendajad ja pisuhännad – ohtlikud tegelased, kellest targa kohtlemisega võib siiski saada kasugi. Pedanik on oma respekti kodumaise pärandi vastu ühes intervjuus maininud...

Et tegemist on üleüldse näoga, ei lase meil kahelda selge silmapaar – muidu võiks ju spekuleerida, et kunstnik on üksnes lihtsaid geomeetrilisi kujundeid üksteise külge ja otsa pookinud. Siinkohal puudutabki see nõelteravate nööpsilmadega tegelane üht põhiküsimust kunstis – nimelt tähenduse tekkimist, kujutavuse kui sellise olemust ja ilmnemist. Nägu sümboliseeriva kujutise lihtsustamisel ilmselt enam lihtsamaks minna ei saa. Kuulus naerunägu smiley ehk happy face, ametlikult 1971. aastal loodud, tänaseks oma algupärasel kujul hoolsalt seadusega kaitstud ning omanikele juba hiigelvaranduse teeninud märk mõjub Pedaniku näo kõrval üsnagi literatuurse, peaaegu et realistlikuna. Tõsi, selle kujundi tõlgendusi nii lihtsuse kui kaunistatuse suunas eksisteerib müriaadidena, ja keegi ei keela meil oma isiklikku naerunägu müürile kritseldamast või e-kirjale lisamast. Kas pole need mustmiljonid primitiivsed sümbolnäod kokku justkui hiigel-perepilt inimkonnast? Samas võib see kujuteldav vaade lõputule nägude merele – hiiglaslikule inimloomaaiale – kutsuda esile ka skisofreenilisi kahtlustusi: mida nad kõik ometi tahavad, mida nad minust arvavad? Üpris kizoolik lugu, tuleb tunnistada...

Martin Pedanik (s. 1974) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia vabagraafikuna (1997). Disainibüroo Labor asutaja. Loonud suurtes kogustes kõrgetasemelist graafilist disaini, kujundanud kümneid ja sadu trükiseid raamatutest plakatite ja flaieriteni. Pälvinud oma tegevuse eest kiidusõnu ja tunnustust - muuhulgas näiteks Eesti Kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali preemia (2006) NO99 teatri plakatite ja trükiste graafiliste lahenduste ning klubi Bashment kvaliteetse klubigraafika eest.

2005. aasta septembrikuus, umbes täpselt poole peal KIZOO nüüdseks kümneaastasest elueast toimus Tallinna Linnagaleriis Martin Pedaniku samanimeline näitus. Et tegemist on omamoodi ennastjuhtiva projektiga (või isetäituva ennustuse või lihtsalt protsessiga, kui soovite), on ehk tänagi huvitav lugeda toonaseid kommentaare.

Näituse pealkiri tuletab ühest küljest meelde zood kui loomaaeda, teisest küljest oleks justkui miskit skisoga tegemist. “Nojah, see sõna tuli kuidagi iseenesest mu juurde. Mõnus absurdne sõna. Seda võibki võtta nii- ja naapidi – hea, et pole liiga konkreetset tähendust,” kommenteerib kunstnik.
(Marko Mägi, EE 07.09.2005)

[...] Martin Pedaniku isikunäitus "Kizoo", mida paljudest teistest Eesti popkunsti nähtustest eristab väljakasvamine valdavalt kohaliku popkultuuri huumusest. Nii nagu Warhol alustas varases nooruses kingapoe vitriinide kujundajana, on ka Pedanik üsna algusest peale olnud tihedalt seotud kunsti tarbe- ja olmerollidega.

Seitse aastat on ta Eestis flaieritena laiali laotanud Bashmenti ürituste kujundeid, tirazheerinud oma teoseid suurusjärkudes, millest vabagraafik võib vaid und näha, ning lõpuks kasvatanud need pildiseeriateks, mille järge asuti ootama sama suure põnevusega nagu üritusi endidki. Nüüd on flaieritegelased Linnagaleriis ometi pääsenud kohustusest reklaamida midagi muud peale iseenda, nad on alla neelanud kogu vaatajate tähelepanu ning saavad jutustada oma lugu. [...]

Ei saa mööda võrdlusest Kaido Olega, kelle näitust saab praegu näha Hobusepea galeriis. Ühtemoodi kõle ja sõnakehv on meie popkunstnike kõnepruuk, lakooniline ja kuiv. Pedanikku eristab siiski mõningane püüd psühhedeelse kirkuse poole, teatav nägemuslikkus, milles väikesed proosalised eluseigad omandavad korraga kosmilise sündmuse mõõtmed. Ning siin leiame mingi loogilise järgnevuse. Leiame jutte sellest, kuidas silmapiiri tagant kohale tatsunud prullakas hiigeljänes moondub meie õue peal pedantselt vormistatud lumememmeks, et siis kohe jälle ümmarguse öökullina edasi lennata. Mingi multifilmilik järgnevus, vaatemänguline ümberkehastumine läbib kogu pildikomplekti. Ja ikka järjest suurema õhutühjuse ja sõnatuse poole kulgeb kogu see maailm.
(Johannes Saar, EPL 31.08.2005)

Me võiksime Martin Pedanikku pidada uueks Andres Taliks. Graafikaharidus ja kunstitööd ja hiilgav karjäär kultuuriinstitutsioonide graafilise disainerina. Aga ajastud ja maailmad on siiski erinevad. Nooremale, disainivallas hõivatud kunstnikule pole näitustel erilist võlu. Või aega igapäevatöö kõrvalt. Kui juba Talist rääkida, siis üks asi on neil veel Pedanikuga ühine: tööde mõistatuslikkus. Me saame nende tegevuse kohta esitada lõputuid küsimusi, mis see ikkagi on, mida nad kujutavad. Poolabstraktne kunst, jah, aga mida?! Pingestatud on mõlemate tööd. Siinkohal sarnasused ka lõpevad, sest Pedaniku kunst on vähemalt pealiskaudselt vaadates optimistlik, samas kui Tali töid on ka matusebüroode seinal.

Lihtsates, värvilistes, ringimotiive ja ümarnurkseid objekte reastavates piltides liigutakse lihtsuse poole. Esimese saali meditatsiooniobjektidega pildid (Tõnis Vint nimetab sellist objekti kahesilmaaltariks) on juba nii lihtsad ja üldistavad, et sealt kaugemale minna ei saa. Need on pildid kõigest ja mitte millestki. Tähtsad, maailma algolemust ja põhijõude kirjeldavad. Vaid värvide eemaldamine lihtsustaks neid veel. Tagumises saalis olevais piltides on siiski mingi jutustus. Mingid olendid, nende näod, silmad ja kehad. Koomiksiloomad, nunnud, kuid oma lihtsuse tõttu eriti ohtlikud, meile tundmatust maailmast. Esimeses saalis on tõenäoliselt nende passipildid!

Samas on selles “kujutavas” kunstis olemas kogu meile tuntud disainer Pedanik. Silmi sulgedes ilmub varem või hiljem olendite kõrvale seriifideta kirjas tekst. Algselt peoflaiereilt tuntud olendid on nüüd tuppa tulnud. Kunstituppa. Ma kardan, et nad ei lähe ära...
(Tõnu Kaalep, EE 07.09.2005)