Maris Palgi PUUD JA AIAMAAD (5.10.-30.11.2010)
Eks meie lähedane vahekord puudega ole üldteada. Läbi aegade on mets olnud eestlastele asendamatu kütte- ja tarbepuude ning marjade-seente allikas, mängumaa ja jahiala, samuti pelgupaik keerulistel aegadel – asjata ei ütle rahvatarkus, et mets on "vaese inimese kasukas". Suurlinna- ja stepielanikega võrreldes oleme kahtlemata tugevasti "metsa poole". Mets on meil isegi krooni kattevaraks. Samas ei oska ega tahagi me teinekord näha puude taga metsa. Ja kitsi peremehe naiivne lootus, et imepärased abilised Puulane ja Tohtlane võiks muudkui söömata tööd teha, pole nüüdis-Eestis samuti võõras.

Et puu on inimesele sõber, seltsimees ja vend, on Eestis kontrollitud fakt. Kui kusagil pargis tahetakse maha saagida vanu vahtraid või pärnapuid, koonduvad isegi muidu kodanikualgatusega kitsid inimesed nende kaitseks. Süda tänava hõlmikpuu säästmise nimel algatati omal ajal tõeline rahvaliikumine. Pihlakas kaitseb kurja eest ja kadakas lõhnab nagu muistegi. Küllap ulatuvad puudelembuse juured kristluse-eelsesse aega, mil meie esivanemad kummardasid hiiepuid ja allikaid... Etnoloogide ja folkloristide väitel on eestlased ei midagi vähemat kui puukultuuri rahvas.

Samas ei maksa unustada, et puu on ka globaalne ning kultuuriülene sümbol, mille võimsaimaks manifestatsiooniks on kujutlus Ilmapuust (arbor mundi). Veel enne, kui arutelud maakera lapikuse või ümaruse üle lõkkele lõid, ühendas see maailmamudel ühte ringkäiku kasvamise ja kahanemise, elu ja surma, taeva ja maa. Ilmapuu teisendite või sugulastena võib näha Elupuud ning kurikuulsat Hea ja Kurja Tundmise Puud. Maris Palgi puud on ehk esmapilgul proosalisemad, oma ümbruses kinni – ent tõusevad tahes-tahtmata isiksusteks. Nagu oleks portreteeritud kaaskondseid, kellele pole võõrad sügavad tunded – mis, tõsi, on pigem nukrapoolsed, tugevasti vaoshoitud. Üsnagi lohutu meeleolu laieneb ka kunstniku kodusele Ilmatsalule. Siiski piilub siin aeg-ajalt ka päike ning lööb helendama lume raagus põõsaste vahel ning paneelmaja kollaseks võõbatud otsaseina. Ning viimaks saabub isegi kevad õitsvate sirelite ja toomingate ning mahlaka umbrohuga. Kuni vaataja märkab, et rõõmsa roheluse kohal hõljuvad miskipärast langevarjurid ning talvepildilegi on end märkamatult poetanud trobikond maskeerimisülikondades sõdureid. Kahkja talvevalguse ja apokalüptiliste visioonide vahel aga kulgeb igavalt tavaline, ent siiski mitte õnnetu eesti elu.

Võiks ju rääkida veel sellest, et Tartu on jätkuvalt pelgupaigaks pallaslikest juurtest võrsuvale maalitraditsioonile, mis on hargnenud õige erinevateks suundadeks ja salahoovusteks. Nimetagem seda näiteks eesti kunsti karstialaks. Ja Maris Palgi maalid on kuidagi sellest liikumisest kantud – olles samas puudutatud ka uusasjalikkusest, maagilisest realismist ja fotorealismist, teatavast moodsast romantismist, sotsiaalse närviga uurimuslikkusest, kes-teab-veel-millest... Palgi maalijavõimed ei trügi esiplaanile, kuid loovad veenvaid tulemusi. Tema tõsidus mõjub värskendavalt. Veel pole päris selge, milline mets avaneb puude taga...

Maris Palgi (s. 1974) on õppinud kunsti Tartu Lastekunstikoolis (1984–1988) ja Tartu Kunstikoolis (1990-1994) ning maali Tartu Ülikoolis (1996–2000, BA ning 2005–2008, MA). 7 isikunäitust alates aastast 2000. Tartu Kunstnike Liidu, Eesti Maalikunstnike Liidu ja Eesti Kunstnike Liidu liige. Elab ja töötab Tartus.

Puud (õli/akrüül, lõuend)
Sarja hakkasin maalima 2007. aastal Soomes, Loviisa Külalisstuudios, oma magistritöö ettevalmistuseks. Ühel hetkel tundus mulle, et äärmiselt hea idee on maalida puid - puud väljendavad justkui kõike: maad (juured), taevast (võra), igavikku (nende iga), kaduvust (nende haavatavus), lisaks on nad esteetiliselt mõjuvad.

Alates 2000. aastast töötan ma õpetajana. Sageli tuleb kunsti ja käsitöö õpetaja koormuse täis saamiseks töötada mitmel kohal. Ühel hetkel töötasin ma koguni kolmes eri koolis Tartumaal ja minu igapäevase elu juurde kuulusid pikad bussisõidud tööle. Neil sõitudel oli mu üheks meelelahutuseks teeäärse maastiku, kus puud said teetähisteks, jälgimine. Aastaaegade vaheldudes olid puud ülimalt huvitavad. Nende välimus muutus koos ilmadega täielikult ja nad olid alati paeluvad - pealegi minu pidevas tööalases kiirustamises ja tähtaegade taga ajamises oli puude vaatlemises midagi väga rahustavat ja aeglast. See on üks põhjusi, miks mulle meeldib maalida puid. Sellele lisandub ka mingi igatsus lapsepõlve turvalisuse järele, eriti, kui maalin õunapuid. Ja võib-olla veel midagi.

Teiselt poolt: puude kujutamise võib siduda paljude sõnadega, kuid samas ei pea mu maalid puudest tähendama midagi muud kui et puud on ilusad ja neid on rahustav vaadata, nagu on rahustav vaadata loodust. Polegi vaja mõelda, lihtsalt minna pildiga kaasa.

100 vaadet Ilmatsalule (õli/akrüül, lõuend)
Sarja pikem nimi on "100 kuulsat vaadet Ilmatsalule ja selle juurviljapeenardele" ning see oli puude sarja kõrval osa mu magistritööst. Sarja pealkiri on tuletatud kuulsate jaapani kunstnike puulõigete seeriatest: "36 vaadet Fuji mäele" (Hokusai) ja "100 kuulsat Edo vaadet" (Hiroshige).

Sellise pealkirja kasutamise üheks põhjuseks oli mu soov luua Tartumaa külast Ilmatsalust 100 vaadet, mis läbi pealkirja seostuks automaatselt kunstiajaloo suurkujudega ja selliste tuntud kohtadega nagu Tokio (Edo) ja Fuji mägi Jaapanis. Lisaks on selles omajagu huumorit. Ilmatsalu motiivid ise oma kummalise valguse ja nõukaaegse arhitektuuriga meenutavad mulle vendade Strugatskite ulmeromaanide õhustikku. Iseäranis nende "Eine roheluses" oma.

Viimased maalid sarjast kujutavad aga Ilmatsalut sõjaolukorras. Need on meenutuseks, et tänapäeval on kuskil maailmas alati sõda ja paljud lahingupaigad on sarnased neile tihti igavatele ja tavalistele maastikele, kus ka Eesti inimesed elavad oma igapäevast elu, mille turvalisus tundub nii iseenesestmõistetav.

Maris Palgi