Mari Roosvalt VENEETSIA - FRAAS, SÜNONÜÜM, UFO (15.04.-30.06.2008)
Kaasaegne kunst kõneleb paljuski iseendast – ning kõnetab iseennast. Mõistagi tarvitab selline "kunsti sisekõne" puhtkultuuriliste allusioonide kõrval ka vahetumaid impulsse, vorme, värve ja detaile asisest maailmast. Kui vormikultuur ja võtete arsenal kasvavad välja eelkõige varemolnust, siis lugude ja tähenduste tasandil sõidavad tänasesse kunstiloomesse kõrvalt, alt ja ülevalt mürinal sisse igasugused uudised, uurimused ja uitmõtted. Sellist aktuaalse, "siin ja praegu" domineerimist tasakaalustavad kunstnikud, kes kaevavad end paralleelselt ka sügavamatesse ja vanematesse kunstikihtidesse.

Mari Roosvalt on üks sellistest sillaehitajatest – "uue" ja "vana" lepitajatest. Ta analüüsib ja sünteesib. Laseb kultuurimassiividel endast läbi voolata ja püüab kinni meeldivad osakesed. Laseb end inspireerida kaasaegse kunsti etableerunud lipulaevast – Veneetsia biennaalist – ja hõllanduslikult vette pudenevatest paleedest, nende külluslikest kullatud laekaunistustest ja samas sundimatult ka läikivatest UFOdest. Liidab kokku enesekeskselt nautleva, visuaalselt mõtiskleva ning kunstimaailmas jätkuvalt kõrges hinnas oleva arutleva ja tekstikeskse lähenemise. Püsib tuntavalt "ilusa" maali mängumaal ja lõhub samas maalilist ühtsust oma töödes, süstides neisse erinevaid mustreid, motiive ja faktuure. Nii lisandub kunstniku loomingusse iga kord uusi kihistusi, öeldud ja ütlemata sõnu – tema teos aga kujuneb loomuldasa kõneluseks iseenda, varem olnu ja võib-olla ka hiljem tulevaga.

Mari Roosvalt (s. 1945) on üks tänase eesti maalikunsti juhtivaid tegijaid. Õppinud ERKIs maali aastatel 1964-1969, osalenud aktiivselt kunstiharidusese edendamises õppejõu ja Avatud Akadeemia vabade kunstide juhatajana. EKL liige aastast 1979, alates 2006. a. Eesti Maalikunstnike Liidu esimees. Eesti Akvarellistide Ühenduse liige. Konrad Mäe preemia laureaat (2006). Loe ka intervjuud Mari Roosvaltiga rubriigis ISIKSUS.

Näib, et Roosvalt jääb abstraktse maali traditsioonile kui romantilis-modernistliku vaimsuse kandjale truuks, kuid ta ühendab selle (vähemalt mingis mõttes) kõige objektiivsema meediumi - fotograafiaga. Kui abstraktne maal esindab individuaalset, romantilist ja autentset, siis foto on massiline, suhteliselt objektiivne, dokumenteeriv ja lõputult reprodutseeritav.
(Katrin Kivimaa 2003)

Kuidas analüüsida kuldseid laekaunistusi, kullatud roose ja akantusepärgi? Mari Roosvalt on ühena vähestest kaasaegsetest eesti kunstnikest viibinud palazzode linnas juba lapsena aastakümneid tagasi ja hiljem korduvalt küpse kunstnikuna tagasi rännanud. On pildistanud ja maalinud, mällu talletanud sajanditevanuste laguuni vajuvate losside hurma ja kulda. Ent kõik need mõtted Veneetsia kullast on vaid sõnad, sõnad, sõnad ja kõik need maalid kuldsetest ornamentidest ühe palazzo laes on vaid abstraktsioonid, analüüsid neist nägemustest ja tunnetest, mis kutsuvad maalija sellesse linna tagasi.
(Juta Kivimäe 2007)

Mari Roosvalti mõtteid oma loomingust:
Minu jaoks on maalimine lausa vajadus: olen kasvanud maalimise sees. See on nagu eluks hädavajalik toiming.

Analüüs maalist, mis rullub kui album fotokorjetega, jätkates iseloomuliku ruumi okupeerimist mulle omasel tasandil.

Olen kogunud maalikunsti fraase ja teisendanud neid oma töödes.

Hindan fragmente ja pisidetaile, et just nende kaudu jutustada oma lugu.

Ma olen püüdnud leida sünonüüme, mis on ilu teenistuses, otsides järjepidevusega kunstist positiivseid kilde; kui neid ei ole jätkunud, siis olen leidnud positiivsust keskkonnas.

Teine lugu, mis mind maalimisel huvitab, on värvi mõju - küllaltki lihtsa käsitlusega võib saavutada suurema värvide kooskõla. Minimaalsuses on jõud.

Maalimine on minu puhul jälje jätmise vajadus.