Maret Olvet VIA UNA (25.05.-31.07.2009)
Tegelikult on hinnata üht kunstnikku justnimelt sama lihtne ja sama raske kui hinnata üht inimest. Me väärtustame erinevaid asju ning see, mis ühe jaoks on vooruseks, paistab teisele selge puudusena. Ent siiski on asju – omadusi, võimeid, iseloomujooni – mis äratavad lugupidamist sõltumata hindaja maitsest. Üks neist on küllap suutlikkus käia oma teed ja seejuures muutuda. Ja muutudes ikka püsida sellelsamal, oma teel. Mulle tundub, et Maret Olvet on üks neid kunstnikke ja inimesi, kes seda suudavad.

Eesti graafikas on olnud võimsaid naisi, on praegu ja kasvab loodetavasti peale ka tulevikus – selliseid, kes ei lase end eksitada meedia virvatuledest, selliseid, kelle sügavtrükiplaati graveerivas käes on hella rammu ja eesti naise soonilist sitkust. Naisi, kes oma tugevuse juures ei häbene olla õrnad. Kes teevad ära ka meeste tegemata tööd.

Ahjaa, vaadates Maret Olveti värskeid lilli – neid alles tänavu valminud kõrgtrükke –, meenuvad tahes-tahtmata Henri Matisse'i küpse ea käärilõiked. Jah, need linnud ja merevetikad ja muud teinekord lausa tühised asjad, mis vanameistri käte vahelt ometi nii täiuslikena maha pudenesid, ülearused paberiribad küllap ussidena keerdumas, neid võrratuid vorme varjanud kestana maha koordumas. Olvetist rääkimiseks pole õigupoolest Matisse'i tarvis. Ometi viitavad tema uuemad tööd – need lihtsad lilled, piimalill ja emajuur ja liilia – oma tagasihoidlikus absoluutsuses just sellisele kõrgtasemele. Ehk olukorrale, kus kõik ebaoluline on maha pudenenud ning alles jäänud puhtad ning loomulikud kujundid. Selleni jõudmiseks polegi õigupoolest tarvis muud kui lihtsalt püsida oma teel muutudes...

Maret Olvet (s. 1930) õppis 1949-1955 Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis Tallinnas, aastast 1955 töötab vabakutselise graafikuna. Lisaks vabaloomingule panustanud Eesti kunsti ka raamatuillustraatori, plakatisti, kujundusgraafiku ning ekslibristina. Lemmiktehnikaiks esialgu litograafia ja söövitus, hiljem serigraafia ja kõrgtrükk. Eesti Kunstnike Liidu (1959), Soome Eksliibriseühingu (1980) ja Eesti Vabagraafikute Ühenduse liige (1991). Alates aastast 1957 osalenud kunstinäitustel Eestis, tollases Nõukogude Liidus ja välismaal. Tema töid leiab nii Tretjakovi galeriist Moskvas kui Atheneumi muuseumist Helsingis.

Kõik algab märgist, üldine muutub järk-järgult konkreetseks, et lõpuks taas jõuda sümbolkujunditeni. Viimane võib lähtuda samavõrd loodusmotiivist kui olla lakooniline geomeetriline vorm. Sümbolkujundite kaudu saab kokku võtta kunstniku olulisemad väärtushinnangud, millel baseerub tema esteetika. [...] Olveti loomingu iseloomustamiseks võiks kasutada Mai Levini sõnu: "Ta on olnud väga viljakas, vastuvõtlik uutele nähtustele - seda rohkem intuitiivsel kui analüüsival tasemel." [...] Näituselt meenub esmalt kaks aspekti - ühest küljest tendents (abstraktse) üldistuse ja lihtsuse suunas, teisalt jutustavuse säilitamise taotlus. Seeläbi ühendatakse üldine ja isiklik-konkreetne, mis omakorda saab topeltkodeeringu vaataja-interpreteerija kaudu. Et iga pilt on isiklik, on narratiivsus omal kohal - töö pealkiri aitab avada teose konteksti ja tähendust.
(Mariann Raisma seoses Maret Olveti graafikanäitusega "Dal Segno ehk Märgist alates" Tartu Kunstimuuseumis, PM 11.11.1997)

Maret Olvet kõneleb läbi oma graafikaloome vabadusest, mängulustist ja sõltumatusest – kõigest sellest, mis peaks ju igale kunstnikuhingele loomuomane olema. [...] Läbi minimalistliku üldistuse tõlgendab kunstnik nii teda isiklikul tasandil puudutavaid kui ka üldisi-aktuaalseid mõisteid.
(Pressitekstist seoses Maret Olveti graafikanäitusega "Valiku vabadus" SEB Galeriis, 2008)