Maarit Murka MURKA TEOREEM X+Y=KUNST (15.11.-31.01.2009)
Mõiste "realism" tähendus kunstis ning laiemalt kultuuris on paari viimase põlvkonna jooksul oluliselt muutunud - õigemini on see hargnenud vastavalt erinevate arusaamade kujunemisele. See ei puuduta üksnes võimalikke eesliiteid nagu "foto" ja "hüper" (ega isegi mitte "sotsialistlik" ja "maagiline") ning sotsiaalsuse kui kunsti ühe dimensiooni kerkimist tooniandvaks ja eestvedavaks. Realism püüdleb olemuslikult tegelikkuse tõetruu kujutamise poole – ent tegelikkus ja tõde (ning truuduski) on vähemasti alates fotograafia ja liikuvate piltide leiutamisest peale omandanud nii palju uusi tähendusi ja kihistusi, et nende omavaheliste seoste nägemiseks vajaksime õigupoolest kolmemõõtmelisi skeeme... Pole tarvis siinkohal meenutada, et just tänu massimeediale paljunevad nii tõde kui vale lausa geomeetrilises progressioonis – segunedes purjutegevaks kokteiliks.

Küsimus kujutise ehtsusest taandub täna veel vaid tillukestele punktidele, pikslitele ning küllap haihtub sealtmaalt ühel heal päeval päris olematuks. Ent reaalsusega mängimise taga pole üksnes arvutiprogrammide imetabased võimalused ja ahvatlevad eriefektid. Sama teed läheb ka mõtlemine ise, lastes sündida põhjapanevaid nihkeid ja kerkida esile uusi kontseptsioone sellest, mida me mõistame tegelikkuse, päriselt olevana. Ning kui reality show muutub ühel heal päeval vaataja jaoks reaalsemaks kui ümbritsev tegelikkus ise, siis subjektiivsest vaatepunktist võime sõna show ka ära unustada – näitemängust ongi saanud tegelikkus. Ja teadmise on märkamatult asendanud ebausk, ebajumalate kummardamine.

Iga tõelise kunstniku unistus, olgu ta realist, abstraktsionist või skandalist, peaks olema haarata oma vaatajat üleni, muuta tema elu, ehk isegi muuta maailma. Võrreldes meelelahutus- ja reklaamimaailma vägevusega on "klassikalise" kunstniku tööriistakast tillukene ja tema tegevus intiimne. Ent tema roll meie inimeseks olemisel (ja jäämisel) ning "päris-tegelikkuse" ehk "reaal-reaalsuse" kaitsel õigupoolest hindamatu. Oma loomingut esitab ta ausalt kunstina – see ei ole mingi art show. Ja teadlik vaataja tahabki seda just niimoodi tarbida – kui spetsiifilist inimtegevuse vormi, mis mängides tegeliku ja kujuteldavaga aitab meil maailma paremini mõista. Ning iseennast.

Mulle tundub, et Maarit Murka on üks neist kunstnikest, kes võtab oma loomingut ja seeläbi ka vaatajat tõsiselt. Ta ei mängi kunstnikku, ta on kunstnik. On näha, et ta peab maalima, olgu siis painava järjekindluse ja täpsusega sõlmi okastraadis või iseennast Hitleri moodi. Kuidas täpselt rakendab Murka seejuures fotorealistlikku võtestikku ja mingeid muid võtteid, polegi oluline. Kahtlemata oskab ta oma asja hästi ja hakkab veelgi paremini oskama. Tähtsam on see miski, mille pärast üksnes ongi mõtet uut maali alustada. Ja vaatajal seda näha.

Maarit Murka (s. 1981) on üks eesti uue fotorealistliku maali juhtfiguure, isikupärase käekirja ja aukartustäratava produktiivsusega. Tähelepanu ja tunnustus on tema maale saatnud esimestest näitustest peale, seda nii kriitika kui rahva poolt. Seejuures on Murka varasem dokumenteeriv lähenemine viimastel aastatel teinud üha enam ruumi reaalsuse nihestamisele hüperrealistlike vahenditega. Maali on Maarit Murka õppinud EKAs ja seejärel Helsingi Kunstiakadeemias (magistriõpingud 2004-2006). Vt. ka www.murka.ee

Murka tegeleb oma vastses, magistritööna valminud seerias õudusfilmi teemaga, kuid samas puudutab ka meelelahutustööstuse ja maali presentatsiooni probleemaatikat.
Rael Artel, 2005 (seoses näitusega “The truth is out there” Vaal galeriis)

Murka maalide aluseks olevad fotod (või videostillid) on väga töödeldud, kadreering jätab kujutatu hoomamisel lahtisi otsi ning oma tööd paneb Murka välja kõiki ekspositsioonitraditsioone eirates.
Ellu Maar, 2006 (seoses näitusega "Wake up!" )

Mingil määral on mul ükskõik - selles mõttes, et ma ei arvesta vaatajaga, et temal oleks mugav või toredam. Osalt muidugi teen pilte teistele.
Maarit Murka 2006 ("Maarit Murka - viimased kuud meremees Murkana", intervjuu, EPL 11.02.06)

Ilmselt on paljud meie hulgast mingil hetkel sündmuste hulgas, mis meid elu jooksul tabada võivad, kujutlenud end kõrvaltvaataja rolli, soovides omada täielikku kontrolli ja igakülgset ülevaadet toimuva üle. Ma ei tea, kui paljudel on nende sündmuste nimistus, mille peokorraldaja sooviks olla, isiklik matus, kuid just selle, suhteliselt kindlaid tavasid ja reegleid omava tähtpäeva korralduslik pool ja lavaseade on Murka arvates juba varakult vaja paika panna. Ja ilmselt ta ei eksi. Nii võibki avatavat installatsiooni võtta kas kui Murkale hetkel oluliste inimeste ja emotsioonide kogumit, lavaproovi kusagil kauges tulevikus eesseisvale lahkumisele või siis iga-aastase uuestisünni võimaldamiseks eelnevalt läbi viidud matusetalitust.
Elin Kard, 2007 (seoses näitusega "The New Beginning" Draakoni galeriis)

Praeguseks hetkeks olen jõudnud läbi fotorealismi hüperrealismini, lühidalt öeldes tähendab see seda, kui reaalsus on üle piiri viidud.
Maarit Murka, 2007 (kohtumisõhtul "Kunstnikud räägivad..." Kunstiteadlikkuse Keskuses)