Liina Siib TÜDIMUSE MÕNU (15.04.-15.06.2007)
Kes meist ei teaks väljendit "elu nagu filmis". See tähendab siis midagi ihaldusväärset, argireaalsuses vähemasti enamiku jaoks saavutamatut. On see rikkus ja karjäär, ideaalne partner või adrenaliinirohke seiklus, polegi tähtis... pigem maitse asi. Aga omakorda filmidest rääkides on (vaatamata igasuguste fantaasiate võidukäigule) hinnang "nagu elu ise" endiselt kõva kompliment. Kuid milline siis on see elu ise? Pole midagi parata, ilma vahendavate meediumiteta on meil juba raske tajuda terviklikult ümbritsevat tegelikkust ning isegi inimese eksistentsi. Üksnes vaadates enese pilti (muidugi mitte peeglist, vaid ekraanilt või paberilt) võime olla kindlad, et oleme olemas.

Ning filmis on muidugi kõik võimalik – nagu unenäos. Kaasajal pole enam mingeid arvestatavaid tehnilisi takistusi – vaataja silme ette võib manada mistahes näiva reaalsuse. Ja kunstis on kõik kui mitte just võimalik, siis vähemasti lubatud. Liina Siibi loomingus kohtuvad need kaks piirideta võimalikkust – või reaalsust – õige huvitaval ja delikaatsel moel. Ta ei lähe "pöördesse" neist ahvatlevatest võimalustest, mida pildi ja seeläbi vaatajaga manipuleerimine pakkuda võib, vaid lõikab sellest kõigest, palun väga, vaid õhkõrna ja õhukese kihi. Miks? Küllap ikka seepärast, et tema enda loodud uue reaalsuse kummaline olemus tõepoolest vaataja silmanärvi puudutaks – nagu üliõhuke parma singi viil gurmaani keelepära. Meloniks, mis seejuures maitse veelgi paremini esile toob, on aga Siibi õrna, kuid kindla esteedi-käega vormitud piltide puhtvisuaalne, puhtkunstiline kvaliteet.

Liina Siib (s. 1963) on graafika- ja fotoharidusega visuaalkunstnik, kes viimased kümmekond aastat tegutsenud peamiselt foto ja video vahenditega, huvitudes inimesest ja tema keskkonnast ja olles seejuures tihtipeale inspireeritud filmikunstist. Magister fotograafia alal (2003), kes annab tunde Kunstiakadeemias, vahel kujundab, toimetab ja kureerib – olles hingelt siiski vabakutseline kunstnik. Näidanud oma loomingut paljudel soliidsetel näitustel kodu- ja välismaal. Muuseas, Liina Siibi loomingut leiab näiteks Stockholmi Moderna Museet'i kogudest. Loe ka intervjuud Liina Siibiga rubriigis ISIKSUS.

Ambulatoorium (2001) 11 fotot
Teise ja mina kujutamine ebateadliku oleku ja mineku kaadrites. "Ambulatoorium" tähendab muutlikku, ajutist, kohtamuutvat. Selliseid vaevuaimatavaid üleminekuid püüdis kõnealune must-valge seeria jäädvustada kasutades Eestis õppivaid jaapanlannasid, kelle olek tundus antud hetkel seda teemat väljendavat.

Lla Ri Lli Ra - Kas sa ujuda oskad? (2006) 18 kujutist
Lla Ri Lli Ra - Kas sa ujuda oskad? (2006) 18 kujutist
Fotojutustuse aluseks on Federico Fellini film "Cabiria ööd" (1957) ja selle filmi kohatine neorealistlik keel. Neorealistliku stiili ja film noir'iliku jutustuse omavaheline läbipõimumine annavad siin Fellini naispeategelase, heasüdamliku ja õnne uskuva prostituut Cabiria asemel teistsuguse naiskarakteri. Mitte teda, nagu ujumisoskuseta Cabiriat, ei tõugata käekoti röövimise eesmärgil vette, vaid tema on see, kes tõukab vette mehi, lõbu ja igavuse pärast. Rollide vahetuse kaudu muutub ka stseeni sisu. Aga tüdimus jääb.

Seanss (1998/2002) 36 kujutist (30 x 40 cm)
Tööd eksponeeriti esmakordselt samanimelisel isiknäitusel Haapsalu Linnagaleriis 1998. aastal. Galeriiruumi piklik olemus mõjutas töö installatsiooni, milles kahepoolse kujutisega üleelusuurused ennustamiskaartide moodi pildid laest rippudes hargnesid piki ruumi, moodustades ühe ennustamiskaartide ladumise viisi. Pilte oli 36, sest ühes kaardipakis on 36 kaarti. Ennustamine ja horoskoobid on tegevus, mis meeldib eriti naissoost tegelastele. Seega oli piltide ühel küljel kujutatud tegevusse kaasatud tütarlapsi, kes vastava stseeniga tähistasid mingit ennustust; teisel küljel oli 1930ndate aastate ennustuskaartidelt võetud tekst, mis pakkus stseenidele erinevaid tõlgendusviise mustaverd meesterahvastest pikkade teekondadeni.

Movie Posters (2001, 2004) 27 plakatit (104,5 x 68 cm)
Filmiplakatite sari "Movie Posters" pakkus välja plakatid fiktiivsetele filmidele. Sarja aluseks oli teadlik ja mitteteadlik filmiliku situatsiooni otsimine fotodes. Siit tekkis mõte kasutada filmilikke fotokaadreid kombineerituna tekstiga fotomontaazhides, mis kujutaksid endast filmiplakateid. Oletatav kinematograafiline väljendus püüti tõlkida staatilise ja helitu plakati keelde, mis pealegi erines oma püstipidise formaadiga kino formaadist.

Sarja "Movie Posters" plakatitel reklaamiti mitteeksisteerivaid kinoteoseid, ka filmikompaniid ja -tegijad (produtsent, rezhissöör, operaator, näitlejad jt) olid fantaasia vili. Igal plakatil paiknes sisu kokkuvõttev lause. "Movie Posters" pakkus oma tõlgenduse erinevatele filmizhanridele: action, horror, music, children, thriller, sci-fi, romance, comedy, drama, documentary, gay & lesbian. Kuigi fiktsioon, püüti esitlusviisis näida võimalikult tõepärane, jäljendades reklaami- ja distributsioonireegleid. Plakati formaat oli traditsiooniline 104,5 x 68 cm. Töötlus ja väljatrükk olid digitaalsed, kuna see vastas kaasaegsele digitaalsele filmitehnoloogiale, kus side fotokujutise ja tegeliku objekti vahel on katkenud ja tõega (kes teab enam, mida see tähendab) võib lõpmatuseni manipuleerida. Käsitsi joonistatud filmiplakatid 20. sajandi esimesest poolest loovad hoopis teistsuguse reaalsuse kui praegused photoshop-programmis töödeldud kujutised.

Tüdimuse mõnu - Piacere di Noia (2006) 4 fotomontaazhi
Paljudele meeldib kritseldada mingeid kujutisi, kui mõte uitama läheb: loengus, telefonivestlusel, igaval koosolekul. Sellised kriipseldused moodustavad siin põhja fotomontaazhidele, mis ühelt poolt võiksid olla fiktiivsed hiigelsuured kaanekujundused Alberto Moravia romaanidele "Ükskõiksed", "Konformist", "Tüdimus" ja "Roomlanna" (kaks esimest on ka eestikeelsetena olemas). Raamatulikkust toonitab pildil oleva teksti trükkimine 20. sajandi alguse käsilao ja tüpograafia vahenditega. Eespoolmainitud taustsüsteemil pildistatud ülejäänud kujundid - prillid, vihmavari ja ex voto objektid - on saanud eluõiguse autori paarikuulisest Itaalias viibimisest ja tema soovist tähistada itaalialikkust. Kujutatud objektid on personaalsed.

Liina Siib