Külli Suitso LADU (15.07.-30.09.2008)
Olemasoleva foto, pildi, mistahes taiese täielik või osaline kasutamine uue teose loomisel on nüüdisaegses kunstis üks levinumaid võtteid. Siiski juhtub üsna harva, et kunstnik maalib oma maale. Külli Suitso nimelt seda teebki, kinnitades oma tööd enne pappkastidele. Kui maal on – vähemasti tavateadvuses – endiselt tõsine, peaaegu et pidulik, vaeva ja oskusi nõudev asi, siis raske on ette kujutada midagi lihtlabasemat ja praktilisemat kui harilik pappkast. Ent kas viimane ei või olla ka tugev sümbol? Idamaine tarkusetera juhib meid märkama mitteoleva tähtsust, seda, et alles tühjus teeb anuma kasutatavaks – eks samamoodi ka kasti...

Tühi kast võib kätkeda endas salapära ja lubadusi, ergutada kujutlusvõimet. Mis küll võis selles enne olla? Mida võiks sinna ükspäev sisse panna? Kast seostub konsumeerimisega, selle kohal hõljub rõõm uuest, äsja lahti pakitud asjast. Tühjad kastid ja karbid kaasnevad kolimisega – nii võib see lihtne lainepapist tarbeese viidata ka edasiliikumisele ja uuenemisele. Paljudest narmendavatest teibiribadest ja vildikaga tehtud märkmetest kirju kast kuulub kindlasti rännumehele. Väsinud, lömmis ja tolmune kast võib tähistada hoopiski seisakut, ebavajalike asjade alalhoidmist – aga samuti kallite mälestuste, oma mineviku konserveerimist. Maali aluspinnana loob kast selle taha omamoodi piiratud mõtteruumi – nii omandab tasapinnaline pilt justkui vaimse kolmanda mõõtme. Muuseas, enamik kaste Külli Suitso maalidel on kas poolavatud või pealt lausa lahti. Siinkohal peab kirjutaja aga talitsema kiusatust sukelduda kastide psühhoanalüüsi hämarasse valda...

Mis teeb maali kasutatavaks? Küllap on esimeseks ja kõige tähtsamaks eelduseks see, et potentsiaalne vaataja pilti üldse märkaks. Meenutagem kurbusega kõiki neid lugematuid kodu- ja kabinetiseinu, millel rippuvad pildid on kasvanud justkui samblaks seinapinnal, muutunud tapeedi osaks, heal juhul aga taandunud lihtsalt kirevateks ristkülikuteks. Külli Suitso töödes muutuvad maalid jälle peategelasteks, astuvad ootamatul viisil esile ja tahavad, et neid vaadataks. Teostades oma seadeldised vaieldamatult heade maalijaoskustega ning sõbraliku poolehoiuga kujutatavasse, suudab kunstnik – ilma seejuures püüdlikult irriteerimata – panna meid mõtlema asjade eriskummalise hingeelu ning maalikunsti võimaluste üle selle mõistmisel.

Läbi ajaloo ja erinevate kultuuride on inimestel olnud väga erinevad kombed, tavad, traditsioonid, uskumused, kangelased, jumalad - ning ka tumedamad jõud ja kõik mingil ajahetkel negatiivseks peetu. Oleme erinevatel ajajärkudel - nii ka tänapäeval - pidanud eneste ja oma kultuurisfääri maailmapilti ainuõigeks, seetöttu ka loomulikuks. Teiste traditsioonide ja kultuuridega tutvumine on kaasa toonud võpatuse – aga see on ju teistmoodi, see on valesti! Ja seadnud otsesemalt vöi kaudsemalt kahtluse alla MINU/MEIE/EGO tegemised.

Inimesed on tihti oma MINA/MEIE elulaadi kaitsmisele ja õigustamisele nii pühendunud ja sellesse nii sisse elanud, et unustavad astuda sammu tagasi, et asju distantsilt vaadata. Teinekord juhtub, et pühendutakse vaid pildikesele pappkarbil...

Külli Suitso 2008

Külli Suitso loomingu keskmes, olgu tegu varasemate või hiljutiste töödega, näikse peale maali esteetilise külje püsivat sõnum. Praegu, nagu kunstnik isegi rõhutab, on selleks personaalne ruum ning selle teisenemine ajas ja ruumis, erinevad vaatepunktid individuaalsele ruumile. Võib arvata, et üks põhjus, miks see on Suitso puhul nii jõuliselt aktualiseerunud, on tõsiasi, et ta ise on liikunud seni isiklikku ruumi tihedalt ümbritsenud harjumuslikust keskkonnast (omamoodi keha laiendist) uude võõrasse ruumi. Seal tekkivad seosed (mälestused) minetatuga on emotsionaalselt tugevad ja sageli ettearvamatud.