Kaili-Angela Konno NIMETA KOHT (1.01.-29.02.2012)
Kunstnik on ekslik, ta pole täiuslik. Kord on ta lapselikult uudishimulik, kord vaevab teda küpsemisega kaasnev maailmavalu, siis on ta juba tark laps, tülpinult varaküps, kõiketeadev. Alati peab ta midagi otsima, miski nagu häirib või kutsub teda. Tihti on raske endalegi seletada, mis nimelt. Vahel läheb meel kurvaks, vahel tõuseb tuju taevani. See on nagu liikumine kurvilisel ja künklikul teel. Närvesööv. Lõbus ka omamoodi. Teinekord jälle kipub tiirutamisest sõba silmale tulema ja siis on komistuskivi kohe platsis. Aga kunstnik ei vannu alla, kukub küll, aga tõuseb üles, läheb ikka edasi... Ega ma ei saagi väita, et see kirjeldus Kaili-Angela Konno kohta käiks. Aga vanatestamentlikku tõsidust aimdub tema loomingust, ja südamega tehtud otsinguist. Sekka ka leebet nalja, ehk idamaist irooniat, õhtumaist metafüüsikat.

"Olen otsinud sisemist ja välist nihet ruumis ja inimeses. See laseb asjadel tavatust vaatepunktist paista, mille tõttu tekivad seosed ja kokkujooksmised uues plaanis. Mis lõpptulemusena tasakaalustub tervikuks," ütleb kunstnik ise oma loomingu seletuseks. Ning lisab: "See, mida ma otsin, võiks kujundlikult olla jäätunud jõgi." Tahaks soovida, et ta seda jõge otsides laseks ikka tulikuumal värvil üle külmast siniseks tõmbunud vineeri valguda, süveneks taas oksakohtade vaikelusse. Eksleks taas sellele põllule, kus kord kasvas kümme tuhat mooni. Põrnitseks üksisilmi ja linnulennult üksildasele keskpäevasest kõrbepäikesest valgustatud rõdule. Otsiks üha edasi seda nimeta kohta, mida märgata on võimalik vaid üksi kõndides, kuid mille leidmise rõõmu saab jagada ka teistega. Vähemasti nendega, kes ise midagi otsivad.

Kaili-Angela Konno (1970) on sündinud Valgas, õppinud maalikunsti Eesti Kunstiakadeemias (BA 1999). Osalenud oma töödega arvukatel näitustel alates aastast 1997, viimaseks isikunäituseks oli "Ideaalmaastik" Draakoni galeriis (2010). Töötab Eesti Rahvusringhäälingus, kus on loonud arvukalt stuudiokujundusi (muuhulgas Aktuaalsele Kaamerale, Foorumile ja Terevisioonile). Auhinnatud ETV kunstniku preemiaga 2006 ja 2008.

Suuremõõtmelistest maalidest, mille oluliseks elemendiks on nägemuslik maastik, õhkub lummavat ilmetlust kõiksuse ees. [...] Pinget aitab kruvida kunstniku ambivalentne, kaasaegselt viideterohke maalimislaad. Ent eriti tähelepanuväärt on asjaolu, et kunstniku kompleksivaba flirt kunstiajalooliste stiilide, motiivide ja tsitaatidega annab täiesti isikupärase, eklektikavaba tulemuse.
(Sigrid Saarep, 2001)

Konno maastike ja inimkujudega maalid ei proovi kuidagi oma meediumi piire, ei ületa ega lammuta, vaid on vaikse ja süvenenud sisekosmoses kondamise jäljed. Tegu on kokkukootud kujunditega ruumist, mis Konno puhul näib olevat rändamiseks piisavalt avar, et saadud muljetega teistegi hingekeeli väristada.
(Ave Randviir, 2007)