Juss Piho TULEMISED, OLEMISED, MINEMISED (15.01-31.03.2011)
Casablanca, Humphrey Bogart ja Ingrid Bergman. Castro ja Cadillac, palmid ja rumm. Havana Club. Meie mees Havannas ja Graham Greene. Calvados. Cafe. Field Commander Cohen. Caramba! Juss Piho töid vaadates hakkavad sõnad peas jooksma nagu telegraafilindil koltunud kroonikakaadrites. Nende kõla ja emotsionaalne laeng pärineb kusagilt möödunud sajandi 30. ja 50. aastate vahemaalt. Neis aimdub koloniaalajastu loojangu hääbuvat glamuuri ja magusat valu ning külma sõja äraspidist romantikat. Ning kas pole need koguni Lavrenti Beria kurjakuulutavad ümmargused prillid, mis siin mõne mehe nägu ehivad? Ja võib-olla on kohvik, kus näeme Piho tegelasi resigneerunult ning samas siiski lootusrikkalt laudade taga istumas, hoopiski Tartu Werner või Tallinna Kuku? Teisalt võiksid tema tegelased astuda ilma ebatervet uudishimu äratamata ka mõnda nüüdisaegsesse salongi või sigarituppa. Ent mingi salahoovus jääb vähemasti minu jaoks rääkima aegadest, mil suitsetamine baarides oli veel lubatud ning keegi isegi ei juurelnud selle kahjulikkuse üle – ning härrasmehed kandsid kaabut ja vahel ka revolvrit. Piho siiski avalikult salaluuramisse ega maailmapoliitikasse ei puutu, üksnes inimestesse. Ent lõpuks just inimeste kartused ja unistused vormivadki ühiskondi ja suunavad ajalugu... Nii et tasub ikkagi jälgida tähelepanelikult, milline kärakas loksub kellegi klaasis, millist muusikat mängib plaadimasin ja kes seejuures kellele pika pilguga otsa vaatab.

Kunagi karikaturistina algust teinud Juss Piho leidis tee raamatuillustratsiooni maailma ning sukeldub nüüd juba mõnda aega nüüdismaalikunsti kohati tormakatesse, kohati vaiksetesse ja salalikult sogastesse voogudesse. Õigupoolest näib ta päris hästi tundvat oma tugevaid külgi ega ürita pea seljas barrikaadidele tormata. Pigem lihtsalt maalib naudinguga, tegeleb figuraalse kompositsiooniga tões ja vaimus – tegelased tema piltidel seisavad õiges kohas, ruum on pingestatud, pinnad mõnusalt läbi maalitud, värv kõneleb... Ehk pigem illustraatorile omase ilupüüdluse ja teatava dekoratiivsuse juurest on ta liikumas vormide skulpturaalse sügavuse ja suurema maalilise vabaduse poole. Mida siis veel tahta? Pigem huviga oodata, kuidas lugu edasi läheb. Tõsi, lugude oma töödest välja lugemise ja edasi mõtlemise jätab kunstnik ju suuresti vaataja teha. Nii et võib-olla peaksime küsima hoopis endalt, mida me õigupoolest teada tahame, näha loodame, aimata kardame?

Juss Piho (s. 1963) on tunnustust pälvinud nii illustraatori kui maalikunstnikuna. Esimese isikunäituse korraldas 1993. aastal, ülevaatenäitustel esineb juba aastast 1987. Eesti Kujundusgraafikute Liidu liige (2001). Pälvinud vabariikliku raamatuillustratsiooni auhinna aastatel 1999, 2000, 2001, 2002 ja 2003, lisaks terve rea erinevaid auhindu ja diplomeid rahvusvahelistel illustratsiooninäitustel ning kodumaistel konkurssidel.

Viimaste töödega olen katsunud minna lihtsustatuse poole - ära on kadunud läbitöödeldud pinnad, taustad. Figuurid on muutunud selgepiirilisteks, jõulisemateks, taust on monotoonsem. Detailid piltidel on pigem sümbolikeel, mis pingestab teost. Iga pilti olen püüdnud "vinnastada" - anda edasi pinget, mida pean oluliseks üldse kõigis kunstimeediumites. Kahjuks ei tohiks tulla ka "kiiks", mida pildi sisse üritan panna. Ühesõnaga töötan ja mängin, naudin tööprotsessi. Piltide pealkirjad on eelkõige ainult suunava tähendusega. Tahan, et vaataja mõtestaks pildi ise lahti.
(Juss Piho 2011)