Jasper Zoova ÜLEVAATENÄITUS (20.12.2009-28.02.2010)
Jasper Zoova on huvitav kunstnik. Ja julge. Ta ei karda kohe üldse käituda lapsikult. Ning ilmselt seetõttu ei mõjugi tema otsekohesus häbematusena, tema mängulisus kultiveerituna ega tema filosoofilisus targutavana. Tagatipuks ei mõju ka tema looming lapsikuna, ehkki vormikeel on lapselikult lihtne ja kompositsioon sageli süüdimatu. Mulle tundub, et ta käitubki oma piltide loomisel nagu laps ning lapsed ise ei mõju teadupoolest kunagi lapsikult (viimane on pigem täiskasvanute privileeg). Hea laps on alati iseenesega üks ning rõõmustaval viisil lapselik, ei muud.

Enamik lapsi ja mõned üksikud kunstnikud – Jasper Zoova nende seas – suudavad kanda oma piltidele selle algupärase ja eheda mõttejada, need loomulikud tunde- ja tähendusseosed asjade vahel, mida meie, rohkem või vähem blaseerunud, etableerunud ja skeptilised täiskasvanud, kipume juba eos hakkima ratsionaalseteks mõttemustriteks ja allutama analüüsile. Samas ei välista ju lapselik ehedus tõsiste teemade käsitlemist, pigem vastupidi. Mis on elus tegelikult tähtis, teavadki ilmselt lapsed kõige paremini – meie lihtsalt keeldume nende jutte uskumast ja ning üksnes muigame tähtsalt ja elutargalt. Ning lõpptulemusena kannatame pideva stressi all, peame lugema eneseabiraamatuid ja puistama südant spetsialistidele, kes meid siis suurte pingutustega aitavad läbi tungida meie enda elukogemuste paksust koorikust, mille üle nii uhked oleme olnud. Ikka selle nimel, et jõuda kuidagi tagasi lapseni endas. Tõepoolest, ehk oleks targem algsest harmooniast kümne küünega kinni hoida ning jäädagi oma südames lapseks... Vahest pakub just Jasper Zoova moodi kunstitegemise viis – lihtsalt-joonista-ja-värvi – selleks ideaalse vahendi? Loomulikult on tema loomingus ka muid tasandeid ja dimensioone – raske oleks mitte märgata sotsiaalseid ja poliitilisi allegooriaid või eri varjundites irooniat – ent neist ja muudestki kvaliteetidest on juba värvikalt kirjutanud erinevad kunstiteadlased.

Jasper Zoova (s. 1975) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia lavastuskunsti erialal aastal 1998. 2000-2002 täiendas ennast Amsterdamis. Kuulub Eesti Kunstnike Liitu ja kunstnike rühmitusse Stiilne Viisnurk. Tegevusaladeks video, skulptuur, maal, graafika, animatsioon, performance, foto, installatsioon, lavastamine ja muusika.

Tema tegelased, situatsioonid ja keskkonnad on ulmelised, siin ei kehti tavalised füüsikaseadused - joonistusel on kõik võimalik. Zoova on alati tundnud huvi alternatiivsete reaalsuste vastu ning üks neist on Tiibeti budism kõigi oma müstiliste elevantide, sümboolsete draakonite ja muuga. Kuid eelkõige sellega, et see võimaldab inimesel tõepoolest väljuda õhtumaisest jätkuvalt ning süvenevalt masendavast reaalsusest. Aga Zoova ei ole buda munk, vaid tavaline eurooplane: seega näeb ta kogu Tiibeti sümboolikat siinse kultuurikonteksti vaatevinklist. Selle keskmise eurooplase nimi võikski ju olla Frank, kes asendab mandalates idamaised sümbolid jäätistega ja kasutab meele-elevante süüdimatult duðina. Ja lõppude lõpuks on väga oluline ka see, et Zoova on peaaegu pool aastat olnud ühe tegelase isa: too näeb välja üsna sama moodi nagu "Franki Tiibeti" peategelane ja tema nimi on ka Frank. See fakt annabki neile töödele vastupandamatu isikliku puudutuse, mis viib kokku kõik muud filosoofiad ja esteetilised kontseptid.
(Siram, kunstnik ja kunstikriitik)

Kuigi Zoova joonistuste magus popglämm võib mõnele mõjuda tõrjuvalt või pole temaatika tõttu vastuvõetav, on joonistuste laad vaba eesti graafikat ja joonistuskultuuri iseloomustavatest stampidest. Vajadus alluda kontseptsioonile ja karakteritele on koomiksites ja animatsioonis tunduvalt olulisem soovist joonistada ilusat ja muljetäratavat pilti. Zoova kasutab koomiksite ja animatsiooni dünaamilist visuaalset keelt, et vahendada talle olulisi lugusid võimalikult mõjuval ja otsekohesel viisil.
(Eha Komissarov, kunstikriitik ja Kumu kuraator)

…need on mikroutoopiad, millega tihtipeale püütakse kirjeldada paralleelset yin ja yang pankade, universumi direktorite, kääbusdinosauruste või ülemaailmsete doktriinide draakonite ja üksteisega läbipõimunud majade ja kehade süsteemide mikrouniversumit. Näiliselt vastandlike sümboolsete süsteemide segu ehitatakse siin tajumisnurkade muutmise abil pidevalt uuesti üles - logod ja sümbolid on pea peale pööratud, omandades animalistlikud jooned või sulandudes kokku ilma ühegi nähtava üksteise vahelise vastuolulisuseta.
(Hanno Soans, kunstikriitik)

Franki silmadest purskub värvilisi südameid ja sädemeid. Ta pissib unistustepuu alla seitsmeharulisi tähti. Ta sõbrustab draakonitega ja peatab elevante. Lutt tema suus loovutab koha värvilisele vahvlijäätisele. Tegelikult on Frankil roosad Barbie-huuled. Frank kannab riideid vaid siis, kui lasteaeda läheb. Lasteaias on Frank Buddha. Väärika ilmega skalpeeritud Frank istub lootose poosis, tema peast väljuv vikerkaar valgustab maailma... Miki-Hiir, Roosa Elevant, Lõvi, Kaelkirjak ja muu loomaaed jalge ees. Vihm, päike ja välk. Ma ei kahtle hetkekski, et Franki puhul avalduvad kõikvõimalikud imevõimed korraga...

Igatahes suutis see tegelaskond luua infantiilselt rõõmsa oaasi keset lõputut kaamosekõrbe. Absurdioaasi, millest ei raatsi end välja kiskuda. Tegelased ise on taandunud peaaegu märkideks. Mitmemõttelisteks, kiiksuga märkideks, millest iga vaataja võib panna kokku oma äraspidise kosmose. Neid on võimalik lahata keerulises diskursuse ja paradigmakeeles, nende pealt saab vabalt teha uurimistöid hüperreaalsustest…
(Anu Aaremäe, moekunstnik ja kunstikriitik)