Jarõna Ilo VALITUD JOONISTUSED (20.09.-30.11.2009)
Ürgkunstnik! Looduslaps! Lausa Urkünstler, tuleks ilmselt lisada meie kunstirahvale südamelähedases saksa keeles. Jarõna Ilo seda kõike igatahes on. Tema suhe kujutatavaga on veenvalt vahetu – seal sõna otseses mõttes pole vahet, kuhu mahuks kahtlusi või küsimusi selle kohta, mida kunstnik ikkagi silmas peab ja miks ta nii teeb.

Ilo on tegelikkuse enesekindel interpreet. Oma töös kasutab ta head, lausa suurepärast joonistusoskust. Kindlasti on ta ka andekas – niimoodi oskamiseks peab olema midagi kaasa antud. See võib kõlada lihtsustavalt – ent kas pole see kosutav lihtsus ning veenev vaheldus kunstile, kus on palju mõtet, aga vähe näha. Ka Ilo töödes on mõtet, aga see ilmneb kuidagi loomulikuna kujutamise sees, kujutatava kvaliteedi või omadusena. Kahtlemata on tema töödes ka teatud dekoratiivsust ja siin-seal mängu ja ehk ilutsemistki. Aga siiski see ilu on rohkem nagu ilusa inimese loomulik ilu, mitte hoolika sättimise ja kaunistamise tulemus. Eks ilus lill, või kapsas, või puu, need võivad ka natuke edevad olla. Rikkumata, omal moel süütud, nagu nad on loodud – ja nüüd märkaja poolt paljastatud, kunstiks muudetud. Seeläbi muidugi mõnes mõttes anastatud, omatud – aga ikka ülistatud. Mitte materjalina tarvitatud ja raisatud.

Jarõna Ilo (s. 1955) sündis Kiievis, omandas kunstihariduse sealses Tööstusgraafika Tehnikumis, Praha Filmiakadeemias ning Eesti Kunstiakadeemias (lõpetas 1981). Eesti Kunstnike Liidu liige aastast 1988. Õpetanud joonistamist EKAs, Vanalinna Hariduskolleegiumis, Euroülikoolis ja Austraalia Rahvuslikus Ülikoolis Canberras. Illustreerinud mitmeid raamatuid. Aastail 1991-1997 tegutses ETVs lastesaadete autori ja läbiviijana. Kaheldamatult üks asjatundlikumaid ja virtuoossemaid joonistajaid eesti kunstimaastikul.

Praegu olen kahe muuseumi - Sirdal Fjellmuseum Norras ja Kirsten Kjaers Museum Taanis - aednik ja kunstnik. Oma elus olen pidevalt mitme keele vahel, kasutan neid suhtlemiseks ja ei valda neid täiuslikult. Visuaalne keel on üks neist, milles ennast väljendan. Väljendus ühe keele piires on mulle piisav. Seetõttu ei pea ma vajalikuks anda verbaalseid seletusi oma joonistustele. Ma arvan, et hetkel mil vaataja loeb pealkirja, lõpeb ta suhe pildiga. Pealkiri ütleb talle, millega on tegemist, ta saab "teada" ja rohkem polegi vaja vaadata. Sellepärast mulle meeldiks, et vaataja alustaks vaatamise-tajumisega ja teadmine tekiks sellest.

Elus see, mis on kogu aeg meie ümber (on "antud"), muutub enamikule inimestest tavaliseks ja "nähtamatuks". Mulle aga pakuvad huvi just need väikesed tavalised asjad. Ma loodan, et ka vaataja, kellele "mõttetu" kapsas tõstetakse otse silme ette, peatub ja ütleb "vau". Aednikuna viibin enamuse ajast väljas ja see, millega valdavalt tegelen, on tavataimestiku taastamine peale seda, kui inimene on maastikku "kultuurselt ilmestanud". Mina üritan muuta seda tavalist taimestikku jälle nähtavaks.

Mis on ümberringi, on nii ilus, et ma ei oska seda mitte-ilusana näha.
(Jarõna Ilo)