Jaanika Peerna VALGUSE JA TUULE ÄÄRED / The Edges of Wind and Light (10.11.-31.12.2010)
Korrapära ja geomeetriat on kunstnikud otsinud ikka inimese kujundatud keskkonnast – ning näinud kammitsemata looduses rohkem korralagedust ja etteaimamata asju. Vähemasti neil uuematel aegadel, mil asjade seisu tagant ei paista Looja ettenägev sõrmevibutus ning surelikud teadlased üritavad innukalt taaslavastada kõige algust – tekitada Suure Hadronite Põrgataja abil tillukest Suurt Pauku. Selge see, et looduseski võimutseb oma sisemine kord ja ordnung. Ehk pole selle vormid nii rangelt kandilised ja jooned sirged, kuid suuremates hoovustes ja ajavahemikes joonistuvad välja reeglid ja mustrid, mis vapustavad meid oma ülimuslikkusega. Ning sageli on üksnes kerge häire, üldist korda rikkuv väike võbelus see, mis vormib tuulehoost tornaado või kuhjab ühtlasse lainejadasse ootamatu hiidlaine. Kui arhitektuuri meistriteoste kuplid ja sambad on oma täiuslikesse proportsioonidesse vangistatud, pakub loodus meile dünaamilisi vaatemänge, kus ebakorrapära on korrapära vältimatuks osaks.

Kaasaegseid kunstnikke näeme vaatlevat maastikuzhanri pikendusena nii sotsiaalselt kõnekaid tühermaid kui indiviidi üksindust inimmassis, aga samahästi ka kiretult kauneid mäestikuvaateid või autoaknast möödavilksatavaid pastoraale. Enamasti on autori positsioon vaatleja, kadreerija, jäädvustajana seejuures tajutav – isegi kui rõhutatakse kiretust või juhuslikkust. Peerna lähenemise oma ainesele muudab tähelepanuväärseks tema eriline sisse- ja kaasaelamisvõime. Kunstnik pole siin lihtsalt looduse vaatleja või imetleja, vaid omamoodi insider – pühitsetu, kes ei lase end petta pinnavirvendustel, vaid teab ja tunneb masinavärgi neid hammasrattaid, mis kõik muu liikuma panevad. Peerna läheb väga vahetult oma ainese sisse, ent siis nagu lahustub selles ära – nii et kuigi tegu on selliste stiihiate nagu tuul, vesi või valgus kahtlemata subjektiivse ja omanäolise käsitlemisega, taandub tõlgendaja isik kuhugi ära, eesriide taha. Mis toob paratamatult mõtte, kas ei ligine kunstnik – võib-olla täiesti kogemata – siin omamoodi jumalikule või vähemasti objektiivsele vaatenurgale... Muutudes sensitiiviks, meediumiks, kes vahendab meile mingit kõrgemat kunstilist tõde.

Peerna kirjutab oma pealkirjad inglise keeles. "The Edges of Wind and Light" kõlab julgelt ja isegi pretensioonikalt. Milan Kundera "The Unbearable Lightness of Being" ja "Eternal Sunshine of the Spotless Mind" (Michel Gondry film, mille peaosades Jim Carrey ja Kate Winslet) olid minu jaoks esmased spontaansed kultuuriseosed. Muidugi on see üksnes märksõna-tasand, ent teatud eeterlikkus ja karge meel on kvaliteedid, millest Peerna puhul kuidagi mööda ei saa. Nojah, mõeldes kodumaa loodusele kui juba tosin aastat Ameerikas elanud kunstniku nostalgia-allikale, lisagem siis nimekirja ka August Gailiti "Karge meri"!

Igatahes on muljetavaldav see lihtne, kuid samas fundamentaalne mõttetegevus, mis Peernal "oma" stiihiate tunnetamisega kaasas paistab käivat. Ta näib oma tuulepööristes ja valguse-varju-mängudes puudutavat ka nende nähtuste abstraktset, filosoofilist, ehk matemaatilistki olemust. Hoog ja spontaansus ei jää piirduma üksnes emotsiooniga, vaid kristalliseeruvad raskesti sõnastatavateks, kuid samas selgelt piiritletud mõttekonstruktsioonideks ja tajuüksusteks. Valguse ja tuule "äärtest" rääkimine viitab autori teadvustatud huvile piirialadel toimuva vastu. Võib-olla on siin tegu ka linna ja maa piiriga? Mängib ju Peerna kui algupäralt "maarahva tütre" elus olulist rolli selline jõulise kuvandiga hiidlinn nagu New York. Mulle tundub, et tema tuulepöörised ongi kohati urbanistliku varjundiga – küll ürgjõududest kantud, kuid samas kandiliste kõrghoonete vahele kammitsetud, elegantsed ja omajagu abstraktsed. Ja intelligentsed. Mis on ühe loodusnähtuse puhul ehk esmalt ehmatav, kuid viimaks ikkagi põnev asjaolu.

Jaanika Peerna (s. 1971) on omandanud kunstiõpetaja hariduse Tallinna Ülikoolis (MA 1995), täiendanud end Soomes (University of Art and Design, Helsingi, 1998) ja USAs (MFA, intermedia design, SUNY New Paltz, 2005). Töötab video, installatsiooni ja joonistamise vallas, teeb koostööd muusikute ja tantsijatega. Elab ja töötab New Yorgis. Näitusetegevusest tõstab kunstnik ise esile järgmist: grupinäitus NEW (kuraator Paul Kahn) Pariisis galeriis Lavignes Bastille (2008), kust Peerna töö soetas oma kollektsiooni Prantsuse Rahvusliku Kunstikogu; videoinstallatsioon näitusel "Film on Water" (Mill Contemporay Art Space; kuraator Cynthia Reeves, New York); aastal 2011 on tulemas isikunäitus Pelavini galeriis New Yorgis, kus saavad väljas olema nii joonistused, valgusinstallatsioon kui videod. Eestis nägi Peerna loomingut viimati pealkirja all "Tuule äär" galeriis ArtDepoo 2010. aasta suvel.

Mind huvitavad looduse stiihiad ja protsessid. Töötan paralleelselt video, valgusinstallatsiooni ja joonistamise vallas ning tunnen, et kuigi väga erinevad, on need kolm siiski lihtsalt eri meediad samade ideede teenistuses. Mind meelitavad nii vaiksed muutumised kui ka protsessid, mis inimmõõtmetega võrreldes aukartustäratavad. Olen oma joonistuste ja videokaameraga tormide tunnistajaks ja kaardistajaks. Ma uurin ka vulkaanilisi tuhamöllusid ning veealuseid naftapurskeid. Näen kogu elusloodust pidevas muutumisprotsessis ja seega on ka mu joonistused, videod ning valgusinstalltsioonid alati dünaamilised. Vahel on mul endal vaja läbi tantsu ja liikumise loodusstiihiaks kehastuda, et neid protsesse paremini mõista ning paberile panna.

Niisiis on mu joonistused tihti õhu liikumise kaardistused, baromeetriks minu enda eri meeled. Need kaardistavad tuult, mis tasane ja paitav, aga ka torme, millel jõud kõik inimloodud struktuurid maa pealt pühkida. Sellises äärmuslikkuses on oma ilu, aga ka kergelt ärevust tekitav toon. Mulle meeldib mõelda, et mu joonistused on sündinud tänu sellele, et tuul jäi pliiatsi taha pidama ja liigutas seda paberil ringi. Valgusinstallatsioon "Vaikne Torm" on kolmedimensiooniline kaardistus valguse vormivast jõust. Muutuv valgus seinale kinnitatud sadadel ja sadadel mylar-matejalist ribadel tekitab tunde igavesti vormumisprotsessis olevast organismist. Aeglaselt kulgeva protsessi varjus avaldub pikemal vaatlusel aimdus tormist. Video "Valguse jooned" aga toob meie ette peegelduva valguse tantsu mu ateljee seinalt, mis tasases rütmis eri kujundeid võtab.

Mul on eriliselt hea meel oma töid Kunstikeskuse 24h galeriis näidata, kuna elan nüüd juba 12 aastat Eestist kaugel New Yorgis ja soov kodumaaga läbi kunstiloomingu sidet pidada on järjest kasvanud.

Jaanika Peerna

Vaata lisaks:
Vello Vikerkaar Jaanika Peerna loomingust http://jaanikapeerna.blogspot.com/2010/05/vello-vikerkaar-peerna-toodest-igatsus.html
Jaanika Peernat intervjueerib Chunghee Han http://www.youtube.com/user/jaanikapeerna#p/u/6/8EhcsK3LeBk
näituse avamine galeriis A.R.C. Fine Art (Fairfield, CT, september 2010) http://www.youtube.com/user/jaanikapeerna#p/u/7/Iz192EPr2Co
Oksana Titova tantsib Jaanika Peerna näitusel ArtDepoo galeriis (Tallinn, juuni 2010) http://www.youtube.com/watch?v=MWcHK-6YBj8&feature=related