Inga Heamägi FOSSIILID, ARVED JA TEISED LITOD (25.03.-31.05.2011)
Miks ma armastan litot (täisnimega: litograafia)? Võib-olla sai kõik see alguse graafika 1. kursuse litotunnist, mida juhendas kadunud Alo Hoidre. Mõni inimene lihtsalt on karismaatiline. Tema tööd olid mulle tõsiseks latiks ja suunaks, kuhu ja kuidas oleks tahtnud minna. Ta ei viitsinud suurt midagi seletada, mõnikord oli suurim tunnustus töö kohta – ehk siis lubatäht edasi liikumiseks – vanameistri ekstravagantne häälitsus "auh-auh!". Isegi minu diplomitöö "Kabaree" (teostatud küll sügavtrükis) oli sisuliselt inspireeritud Hoidre töödest. 80ndate ERKI oli veel koht, kus ei saanud ümber ega mööda "tööeesrindlase portree" kujutamisest vabagraafikas, Alo Hoidre aga astus sellest kõigest kaunis elegantselt üle.

Võib-olla meeldib mul lito tegemise juures meeskonnatöö – see, et minu mureks jääb ainult töö kivile kanda ja muu eest hoolitseb meister. Selle näituse "Fossiilide" seeriad ja osa "Arvetest" trükkisime koos meistrite Voldemari ja Uku Kanniga EKL graafika eksperimentaalateljees (Eesti Graafikakoda). Ülejäänud tööd olen ma teinud Minskis koos meister Dmitri Molotkoviga. Ja seda 10 aastat järjest. Nüüd on meister pensionil – ja mina vist ka, järelikult. On alanud digiajajärk, mugavuse ja rohelise elu järk. Jaksab siis neid tiraazhe trükkida – ja kellele? Olen avastanud, et Eesti on nagu üks SUUR SAHTEL – teed ja teed, aga keegi ei näe. Vist tuleb joonistada SAHTLI ÄÄRTELE.

Inga Heamägi (s. 1961) on õppinud Eesti Kunstiakadeemias (diplom vabagraafikas 1988). Õpetanud hiljem samas litograafiat, kompositsiooni ja joonistamist, töötanud art directorina reklaamibüroodes, aastast 2009 vabakutseline kunstnik. Esinenud arvukatel rahvusvahelistel graafikanäitustel, pälvinud preemiaid ja diplomeid. Eesti Kunstnike Liidu ja Vabagraafikute Ühenduse liige aastast 1993.

2004. aasta sügisel viibis Inga Heamägi Väino Tanneri stipendiumiga Mazzano Romanos, Itaalias ja kavandas seal sarja "7 Itaalia pilti". Litod valmisid Minskis 2005. aasta suvel litomeister Dimitri Molotkovi kaasabil. Alljärgnevalt kirjeldab ta nende tööde, aga samuti siin eksponeeritud varasemate seeriate saamislugu.

"Väiksed fossiilid"
Kõrvuti päris geoloogiliste fossiilidega on seal ka "väiksed" inimesed, tavaliselt ajaloolised tegelased. Ilmselt sain innustust oma läti vanaema Karline suurest albumist, mis oli täis suurt suguvõsa ja kadunud hiilgeaegu, piknikke ja filmistaare. Panin päris fossiilid staaridele pähe elegantseks peakatteks ja lõbustas see mind omajagu. Siin on Chaplin, kelle peas on suurevõitu fossiil kitinosoa (kitinosoad e. kitiinikud (klass Chitinozoa) on ebaselge päritoluga happeresistentsete mikrofossiilide rühm). Teistel staaridel on peas ja seljas aga konodondid.

"Minu armsatele fossiilidele"
Seegi sari on pühendatud minu Läti vanaemale, tema albumile ja lugematutele kusäänidele. Siin mul ei õnnestunud veel "päris" värvilitot teha, seepärast tegime meistriga esimese musta värvi kivile ja ülejäänud värvi tekitasin tindi ja akvarelliga juurde. Tuli nats liiga romantiline.

"Arved"
See on juba tõsisem lugu. Läks arvete klaarimiseks. Ka tehnika muutus napimaks, samas on aga kõik "aus" värvilito ja puha, ei mingit käsitsi juurde kribimist. Meile kõigile esitatakse siin elus arveid - elektri-, üüri- ja karma-arveid. Mõnikord saame midagi avansiks ette, teinekord jääme kõvasti võlgu. Ka selles sarjas ei pääse ma mööda oma fossiilidest. Juurde on lisandunud uus tegelane - Surm. See lipsu- või tuti kujuline kompositsioon sai alguse tööst nimega "Arve nr. 1", kus 1-aastane tita Inga istub jalg uhkelt üle põlve ja peas on tal valge tutt. Neil varajastel kuuekümnendatel oli Lätimaal kombeks tüdrukutele - olenemata sellest, kas juukseid oli või ei olnud - pähe istutada tutt (shleife). Ma kahtlustan, et sellest tuli minu elu esimene suur trauma... Niisiis jällegi - ühel pool mina ja famiilia, teisel pool ajalugu (koos Surmaga).

"7 Itaalia pilti"
Fontana di Trevi / Trevi purskkaev
Eellugu. Istun Fontana di Trevi ääres ja üritan lahti saada hirmust, et mina, soliidses eas senjoora, peaksin seljakotist välja võtma akvarelliploki, täitma purgi veega Bernini(!) purskkaevust ja hakkama maalima. Möödub tund, enne kui söandan kitsast istumiskohast (olen surutud muretute ja valjuhäälsete ameeriklaste vahele) hoolimata koti kallale asuda. Kotis on peale pintslite-värvide veel 2 preemiavirsikut juhuks, kui ma saan iseendale püstitatud eesmärgiga hakkama. Ja teadmine, et viimane buss Mazzano suunas lahkub 2 tunni pärast.

Pärast pikka tundi tuhandete inimeste jälgimist, türkiissinise veepinna vaatamist alustan oma psühholoogilise eksperimendiga. Paberile ilmub üks tohutult ilus helesiniroheline purskkaevu-kujuline laik. Mõne aja pärast lisanduvad sajad värvilised täpid tähistamaks purskkaevu ümbritsevat igapäevast inimkära ja münte. Ei mingit barokki, perspektiivi ega Berninit! Näen vilksamisi inimeste nõutut näoilmet, kui nad võrdlevad Trevit ja minu "kunsti". Ei lase ennast häirida. Ei turistidest ega ka mustlastest, kes ikka ja uuesti mööduvad minust lillede ja muu träniga lootuses neid maha müüa. Nii. Akvarell on valmis ja virsikud minu.

Minsk. Kivile lisanduvad veel Fellini filmi "La dolce vita" Anita Ekberg, Bernini hobused, alla paremasse nurka Fellini ise, Mastroianni, Andrei Tarkovski ("Nostalgia", filmitud Roomas") ja lõpuks (kus-sa-ikka-pääsed!) kunstnik (mina) mustas kleidis all paremas nurgas. Määä! Minu kommentaar töö kohta: aga tegelikult tahtsin ma niii väga teha ühe ilusa minimalistliku töö, mis oleks sisaldanud AINULT ühe veesilma ja tuhandeid värvilisi täppe.

Stanze Romane. Il Rosso / Rooma toad. Punane
Käisin Roomas muuseumis nimega "Stanze Romane" ("Rooma toad"), mis ühendas omavahel mitu maja üheks kvartaliks. Majad kingiti kunagi iidsel antiikajal kahele kuulsale väepealikule mingite suurte teenete eest, hiljem kasutati osa nendest ruumidest varakristlaste kirikuks ja salajasteks matmispaikadeks.

Üks (matmispaiga?) vähesäilinud fresko, kus oli kujutatud mingi kummardav-kükitav naisekuju, jättis minusse sügava jälje. Osalt selle tumepunase taustavärvi ja kogu müstilise kogemuse pärast. Kõik detailid olid kustunud ja seetõttu asus kujutlusvõime kohe tööle: kes? miks? mida teeb? Kommentaar: põhimõtteliselt rahul tulemusega. Sest õhku jäävadki needsamad küsimused: kes? miks? mida teeb? Ja tänulik vaataja saab pildis mütata omasoodu. Vist.

Pizza Napolitana / Napoli pitsa
Vesuuv. Kraatri äärest avaneb vantastiline vaade üle kogu Napoli, Capri, Sorrento jne. Ja siin see kärakas siis käiski. Herculaneum. Muda alt leitud ja väljakaevatud väike rikaste linnake, mis erinevalt Pompeist oli päris hästi säilinud. Ja lõpuks fantastiline Pizza Napolitana Napoli raudteejaama läheduses. Äärtest natuke kõrbenud, põhi imeõhuke, ääred kohevad, juust, tomatid, seened (roomlased väidavad, et Napoli pizzade saladus peitub kohalikus vees). Kui lõikasin pizza neljaks ja sõin 1 tüki ära, siis puuduv osa taldrikul meenutas mulle Vesuuvi. Ja siin see kärakas siis käiski. Minu kommentaar töö kohta: minu pildid on kõik väga (liiga) "stoorilikud". Kuidas küll saada minimalistiks!?

Hic sunt leones / Lõvid on siin
(Tegelikult peaks vist olema "Hic leones sunt".) Ja siin nad tegelikult ongi. Need rõõmsad suure hingega ja väga emotsionaalsed itaallased. La familiad ja Mamma miad!. See on nagu üks La grande Familia. Ja loomulikult istuvad nad kõik koos üksteise kukil ja võtavad PÄIKESEVANNE. Sest ilma Sole Mio ja antiigita ei ole elu ega midagist.

Pasta Colosseo / Kolosseumi makaronid
Joonistasin seda kivile irvhamba mõnuga. Sest kujutage ette mõnes Itaalia restoranis sellist imetabase disainiga pastamasinat, mis oleks täpne koopia Colosseumi gladiaatorite kiivrist. Ja pasta voolaks välja silmaaukudest! Ha-haa-haa. Kommentaar: minu kõige (visuaalselt) ebaõnnestunum töö.

Ninnananna / Unelaul
Seda tööd inspireerisid kaks nähtud asja - etruskid ja itaaliakeelne sõna "ninna nanna", mis tähendab "unelaul".