Fideelia-Signe Roots ÄNG – PALJA RINDKEREGA LÄBI EESTI (10.09.-30.11.2011)
"Vaata, kunstnik on alasti!" – selline hüüatus vähegi kogenud kunstitarbijat enam pead pöörama ei pane. Tõepoolest, olid ajad, mil kunstnik oli käsitööline, kes heal juhul tohtis kraapida oma nime hoole ja vaevaga valmistatud savipotsiku põhja alla – kui sedagi. Ühiskonda huvitas pigem kasulik ja kaunis produkt kui tegija isik. Meelelahutustööstus oli veel sündimata ning kollast ajakirjandust asendas klatsh turuplatsil. Kunsti õige pikas ajaloos on kõigest mõned loetud sajandid, mil kunstniku nimi, nägu ja kombed suuremat tähelepanu on pälvinud. Kusagil renessansi muutuste keerises hakkas vormi võtma kujutlus kunstnikust kui erandinimesest, kelle teod ja mõtted võivad ja peavadki olema teistsugused kui lihtrahval, aadlil või usumeestel. Kui varem tihati loomisest selle sõna tõsisemas tähenduses rääkida kui jumalale jõukohasest tegevusest, hakati nüüd sama võimet üha enam omistama ka surelikele. Ja ei kulunudki palju aega, kui ülekäte läinud kunstnik astus pildi tagant välja ja hakkas nõudma tähelepanu vahetult iseendale. Oma tegudele, tujudele ja muidugi tempudele. Näole ja kehale, iseendale igas mõttes.

Ehk polegi mõtet arutada, kas selline olukord, kus autori ja teose vahele jääb ka mõni tööriist, on mingil moel rafineeritum või "kultuursem" kui vahetu kunstitegu oma kehaga. Tähtis on see, et kunst rõõmustaks või vihastaks, kuid ei jätaks ükskõikseks. Just praegu saab Tartu Kunstimuuseumis vaadata Marina Abramovici töid – see vapper naine ja maailmakuulus kunstnik on ennast kunsti tehes nii lõiganud, piitsutanud kui põletanud, rääkimata enese teadvusetuks või liikumatuks muutmisest kangete ravimipillide sissevõtmise tulemusel. Suurest hulgast ilmekatest näidetest meenutagem veel vaid ihualasti kunstnikku ketikoerana haukumas ja ettevaatamatuid näitusekülastajaid hammustamas (Oleg Kulik 1996). Tõsi, keha ja kehalisuse küsimused kunstis moodustavad komplitseeritud teemaderägastiku, kus on kerge rajalt eksida ning hirmuseguse hämmelduse või pealiskaudse sildikleepimise rappa vajuda. Ja muidugi tõusetub siin-seal paratamatult ka populaarne küsimus kunsti piiridest. Muuseas, käesoleval sügisel kerkis taas avalikkuse huviorbiiti Cicciolina, kodanikunimega Ilona Staller – pornostaari ning staarkunstnik Jeff Koonsi abikaasana meediataevasse tõusnud naisterahvas, kes viis oma eduka valimiskampaania Itaalia parlamenti läbi valdavalt palja ülakehaga (1987). Tõsi, viimane tähelepanupuhang oli seotud mitte niivõrd tänavu 60aastaseks saava daami büstiga, kui soliidse pensionirahaga, mis talle endise rahvaesindajana osaks saab. Ent rinnad pole poliitikast muidugi kadunud – meenutagem kasvõi ukraina naisõiguslaste rühmitust Femen, kelle topless-aktsioonid rõõmustavad kõmufotograafe ning panevad punastama politseinikke.

Julge hundi rind on rasvane, teab vanarahvas. Ja julgele kunstnikule tuleb au anda. Kui keegi temaga nõus pole, tõestagu või tehku vastupidist, aga ärgu lihtsalt nurisegu. Aktsioon aktsiooni, teos teose vastu! Ka Eestis on kunstnikke, kes mitte ainult oma vaimu, vaid ka keha maailmaparandamise altarile ohverdavad. See on teadupoolest tänamatu ja "asjalike inimeste" poolt sageli nöökimist pälviv töö, mis aga lõppkokkuvõttes müstilisel viisil ja vähehaaval ikka kuskile välja viib. Ei oleks ühelgi kodanikul neid tänaseks nii harjumuspäraseid ja peaaegu et igavaid õigusi ja vabadusi, kui keegi poleks kunagi kusagil barrikaadidele tõusnud, vastu peavoolu ujunud ja tülikaid küsimusi esitanud... Fideelia-Signe Roots võttis tänavusel hilissuvel ette kunstiaktsiooni, juhtimaks tähelepanu küsimusele, miks Maarjamaa mehed võivad palja ülakehaga ringi patseerida, naised aga mitte. Ning kõndis sellega seoses vaid oma rindadega relvastatuna 161 kilomeetrit läbi Eestimaa paikade, kus kasvab kenasti kartul ja mühavad metsad ning elab linlikust untsantsaklusest rikkumata rahvas. Oma retkest räägib kunstnik ise allpool – pildivalik ja film toovad tema rännaku kohati proosalise, kohati heroilise meeleolu mugavalt otse arvutiekraanile.

Fideelia-Signe Roots (1976) on õppinud Tartu Ülikoolis maali (BA 1999) ning Eesti Kunstiakadeemias interdistsiplinaarseid kunste (MA 2007). Aastatel 2009-2010 töötas EKAs õppejõuna ning Tallinna Vanglas vabatahtliku kunstiringi juhendajana. Esinenud oma loominguga nii kodu- kui välismaistel video- ja performance'festivalidel, osalenud rahvusvahelistel soouurimuse konverentsidel ja löönud kaasa EKA soome-ugri ekspeditsioonil Vepsamaale. Kirjutanud artikleid ja esseesid. Eesti Kunstnike Liidu liige.

Uurisin selle aktsiooniga (kestvusperformance "Äng. Palja rindkerega läbi Eesti", 8.-13. august 2011) soolise võrdõiguslikkuse seaduse rakendumist igapäevaelus. Performance koosnes 161 km pikkusest jalgsimatkast Tartust Karepale, mis toimus valdavalt (kui ilmaolud seda võimaldasid) palja ülakehaga. Aktsioon oli seotud 13. augustil Põhja-Eesti rannikul, Karepal, kunstnik Richard Sagritsa talumuuseumis toimunud performance'iõhtuga "Äng" (kuraator Teet Veispak).

Teekonna jooksul jälgisin inimeste reaktsioone palja ülakehaga naise suhtes. Kõik sujus rahulikult, kuni Väike-Maarja vallavanem, kelle meelest rikkusin avalikku korda, mulle politsei kutsus, mille tagajärjel kaks tundi jaoskonnas ütlusi andsin. Minu väärteomenetlus lõpetatati otstarbekuse kaalutlusel. Tsiteerin: "Küll asub kohtuväline menetleja seisukohale, et ühiskond peab veel siiski taunitavaks naistel palja ülakehaga viibimist linnapildis ja seetõttu tuleb lugeda nimetatud käitumine avaliku korra rikkumiseks". Kuigi karistust ei järgnenud, tunnistati mind siiski süüdi. Kavatsen teha avalduse soolise võrdõiguslikkuse volinikule. (Nüüdseks on avaldus juba esitatud - vt. uudis 26.09.2011. Toim.)

Naistel on põhiseaduslik õigus viibida sarnaselt meestele palja ülakehaga avalikus ruumis. Hetkel ei keela rindkere paljastamist ükski seadus. Mehed kasutavad seda õigust alati, kui ilmastik lubab, kuid naised mitte. Põhjenduseks tuuakse näiteks, et naise rind on seksuaalne ja salapärane ning et naine ja mees on olemuselt erinevad. Need on kultuurilised seletused. Bioloogilises mõttes ei loeta naise rindu suguorganiteks, need koosnevad samadest elementidest nagu meeste rinnad. Naised soovivad juba kõikjal maailmas ise otsustada, millist nende kehaosa pidada seksuaalseks. Kuni naise rinnad on seksualiseeritud, saab kapitalistlik ühiskond neid müüa. Palja rindkerega naised töötavad seega süsteemile vastu ja on kriminaliseeritud.

Paljud soouurijad väidavad, et sugu on õpitud käitumisjoonte kogum. J. Butler arvab, et sugu on performatiivne: me esitame oma soorolli nagu näidendit. E. Fox Keller ja P. Bourdieu väidavad, et soorolle on raske muuta, sest need asuvad väga sügaval alateadvuses. Osade seaduste praktiline rakendumine on pikaldane protsess, kuna nõuab muudatusi sootsiumi alateadvuses. Aktsioon tõi esile Eesti ühiskonna ängid ja hirmud seoses seksuaalsuse ja alastusega.

Fideelia-Signe Roots