Erki Meister REIS LAPSEPÕLVEMAALE (25.11.2007-30.01.2008)
Kui süveneda kaugemasse kunstiajalukku, ei saa öelda, et laste kui isiksuste kujutamine oleks just väga levinud. Erandiks on muidugi Jeesuslapsuke – vähemasti kõigil neil sajandeil, mil kunst Euroopas oli olemuselt religioosne. Isiksustena astuvad esile ka aadlivõsud paraadportreedel – meenutagem kasvõi Velazquezi infante ja infantasid. Või on nemadki pigem vapiloomad, oma päritolu ja missiooni sümbolid? Igatahes näeme olustikumaali ja realismi eelses kunstis lapsi õige harva mingis muus rollis kui kõrvalises, formaalses või paremal juhul sümboliseerivas – kehastamas lapselikku puhtust, abitust, haavatavust. Jah, mida olekski lastel vastu panna usumeestele, kaupmeestele ja sõjameestele ning nende tähtsatele asjadele. Vaadakem või Pieter Bruegeli maali "Süütalaste tapmine", milles see lõputult kurb piiblistseen on kantud üle lumisele linnatänavale kusagil Madalmaades...

Eks peegelda iga ajastu kunst selle hoiakuid ja väärtusi. Siiski oleks lihtsameelne arvata, et lapsed vanasti ühiskonnas ainuüksi "rõhutud klass" olid – ent nende märkamine täisväärtuslike tegelaste ja omaette inimestena on kultuuris tõepoolest suhteliselt uus asi. Küllap on siin päris suur roll fotograafial. On ju lapsed kärsitud ja modellidena rahutud – relvastatud hetke tabamise varustusega, leiab aga fotograaf just nende püsimatuses, kiirelt muutuvates meeleoludes, ilmetes ja tegudes tänuväärse materjali. Ning mitte ainult laste kui isiksuste portreteerimisel – mistahes eluline episood võib omandada selles osaleva lapse kaudu suurema intensiivsuse, suurema tundelisuse, suurema tähenduse. Võtkem või sõda, häda ja viletsus – maailma pressifoto "küllusesarv" – nähes selle keskel kaitsetuid lapsi, saab puudutatud isegi massimeediaga karastatud süda. Kui vaid see valus zhanr suudaks mõjutada ka neid, kes kurja teevad.

Ka Erki Meisteri fotodel leiab traagilisi tähendusi, hääletuid appihüüdeid viletsusest ja mõtlemapanevaid situatsioone. Ent meeldiv on see, et ta ei manipuleeri vaatajaga – pigem on leidnud täiesti tavalistes elulistes hetkedes mingi vaikelulise joone. Justkui mediteeriks mõttes koos oma modellidega... ja tõepoolest, lapsed tema piltidel tunduvad teadvat midagi, millest meil teiega enamasti aimugi pole. Ehk on see mingi algupärane, süütu tarkus, mis meie rikutud maailmas aastatega kaob, asendudes teadmiste, kogemuste ja muu näiliselt nii väärtuslikuga.

Viimastel aastatel mööda erinevaid maailma nurki reisides olen püüdnud kohalikke elanikke läbi fotoaparaadi jälgida. See on mu vana huvi. Olen ikka arvanud, et igast maast annavad kokkuvõttes parima pildi sealsed inimesed – nende näod, ilmed, kehakeel, riietus ja nõnda edasi. See kõik on väga põnev. Põnev on inimesi vaadata ja vahva on proovida tabada seda ainukordset ja ehedat, mis neis peitub.

Eriti huvitavad on lapsed. Nemad on vahetumad ja ei tegele veel varjamise ja näitlemisega, mis täiskasvanuks saades kujunebki paljudel inimestel loomulikuks käitumismalliks. Lapsed on otseselt oma rahvuse, tavade, traditsioonide peegeldus. Nad on eri maades erinevad ja samas väga sarnased. Lapsepõlv on ikka õnnelik aeg, olgu ta siis elatud kerjusena tänavatel või turvalises ja hoolitsetud keskkonnas. Laste naeratused on ehedad, silmad elavad, kurbus määratu suur, jonn lohutamatu...

Käesoleval e-näitusel on esindatud Kambodzha, Tai, India, Indoneesia, Ukraina, Valgevene, Moldova ja Rootsi lapsed. Samuti olen pildivalikusse võtnud ka Eestimaa lapsi – nii kontrasti kui sarnasuse esiletoomiseks.

Nõukogude ajast on meeles loosung: "Lapsed on meie tulevik!". Seda parafraseerides tahaks öelda: "Lapsed ongi tulevik." Vaadates nende nägusid võib aimata maade ja kultuuride käekäiku ja tulevikku. Jälle põnev...

Erki Meister