Jasper Zoova ÜLEVAATENÄITUS (20.12.2009-28.02.2010)

Jasper Zoova on huvitav kunstnik. Ja julge. Ta ei karda kohe üldse käituda lapsikult. Ning ilmselt seetõttu ei mõjugi tema otsekohesus häbematusena, tema mängulisus kultiveerituna ega tema filosoofilisus targutavana. Tagatipuks ei mõju ka tema looming lapsikuna, ehkki vormikeel on lapselikult lihtne ja kompositsioon sageli süüdimatu. Mulle tundub, et ta käitubki oma piltide loomisel nagu laps ning lapsed ise ei mõju teadupoolest kunagi lapsikult (viimane on pigem täiskasvanute privileeg). Hea laps on alati iseenesega üks ning rõõmustaval viisil lapselik, ei muud.

Ado Lill TÜDRUK, NAINE (20.11.2009-31.01.2010)

Mulle tundub, et Ado Lille maalide kohta on pädevate kirjutajate poolt suuresti kõik ära öeldud – seda nii tema varasema abstraktse kui hilisema figuratiivse lähenemise osas. Mis ei tähenda muidugi, et tema looming oleks nüüd surnud või seiskunud. Pigem alles algab see sealt, kus sõnad on lausutud. Ja liigub tagasi mingi algse, ürgse ja neitsiliku oleku suunas, kus kõik on alles ütlemata. Minu jaoks ongi Lill eelkõige süütuseotsija – mis teeb temast ühtlasi vastuvoolu ujuja, sest kaasaeg taotleb kõiges pigem suuremat kogemust, laialdasemat teadlikkust, kõrgemat pädevust, sügavamat rikutust.

Piret Rohusaar SEE PUNANE (20.10.-31.12.2009)

Et punane on kire ja vere, armastuse ja elujõu, vägivalla ja ohu värv, teab küllap iga lapski. Et see tõstab vererõhku ja paneb südame kiiremini põksuma, on teaduslikult kindlaks tehtud. Nii võimaldab punane nagu teisedki värvid pildi tegijal mõjuda mitte ainult vaataja mõistusele, vaid puudutada otse tema meeli ja keha. Piret Rohusaar on väga kirglik, kohati lausa talitsematu, bakhantlik maalija, kelle lemmikvärv on "see punane" – see mitmetähenduslik ja pildipinnal raskesti talitsetav, ent mitte kunagi ükskõikseks jättev.

Jarõna Ilo VALITUD JOONISTUSED (20.09.-30.11.2009)

Ilo on tegelikkuse enesekindel interpreet. Oma töös kasutab ta head, lausa suurepärast joonistusoskust. Kindlasti on ta ka andekas – niimoodi oskamiseks peab olema midagi kaasa antud. See võib kõlada lihtsustavalt – ent kas pole see kosutav lihtsus ning veenev vaheldus kunstile, kus on palju mõtet, aga vähe näha. Ka Ilo töödes on mõtet, aga see ilmneb kuidagi loomulikuna kujutamise sees, kujutatava kvaliteedi või omadusena. Kahtlemata on tema töödes ka teatud dekoratiivsust ja siin-seal mängu ja ehk ilutsemistki. Aga siiski see ilu on rohkem nagu ilusa inimese loomulik ilu, mitte hoolika sättimise ja kaunistamise tulemus. Eks ilus lill, või kapsas, või puu, need võivad ka natuke edevad olla. Rikkumata, omal moel süütud, nagu nad on loodud – ja nüüd märkaja poolt paljastatud, kunstiks muudetud. Seeläbi muidugi mõnes mõttes anastatud, omatud – aga ikka ülistatud. Mitte materjalina tarvitatud ja raisatud.

Andres Koort KOGUAEG (15.08.-31.10.2009)

Jah, ma peaaegu sooviksin, et Andres Koortist saaks äkilise valgustuse läbi rahvuslike motiivide, kodumaa maastike maalija. Sest kas siis selle maa loopealsed ja lodumetsad ei väärikski metafüüsilist analüüsi? Ning kas polnud mitte vanaeesti "ilmamaa" umbes midagi sama kui "taevasmaa", mõtiskleb Mäll oma surematu tõlke juures ("Daodejing: Kulgemise väe raamat"). Koortil ju on tegelikult seda soont, mis Kristjan Raual. Raud on muidugi vormilt kandilisem ja hingelt soojem - meenutab seda tunnet, kui toetad selja vastu vana talumaja päikesest halliks pleekunud palkseina. Ja pisar tuleb silma, kui õrn ööbik laulab akna all. Koortil ei ole seda minevikuhõllandust. Ega ole ta vist üldse mees, kes kunagi kuidagi liimist lahti läheks. Kui kauem neid maale vaadata, on tunne sarnane sellega, mis Kubricku "„2001: Kosmoseodüsseia" lõpuks. Kunstniku enda sõnul talletab hetk endas kõike seda, mis on olnud ja mis tulemas. Jah, eks peitu ju selles võrdses koguses nii ähvardust kui lohutust? Ning kõik on tasakaalus...

MIS ON SINU ASI? (10.08.-30.09.2009)

Ütle mulle, kes on sinu sõbrad ja ma ütlen, kes oled sa ise, teab populaarne rahvatarkus. Meie asises maailmas kehtib see üha enam ka inimese asjade (vara, esemed, kraam, stuff jne.) kohta. Omades teatava välimuse, omaduste ja väärtusega esemeid, signaliseerime kaaskodanikele nii mõndagi oma sotsiaalse staatuse, huvide ja kavatsuste kohta. Kultuurne olemine tähendab eelkõige valikute tegemise ja paremal juhul ka kombineerimise oskust. Seda, kes me oleme täna, kujundavad mitte üksnes minevikus tehtu ja kogetu, vaid ka meie omanduses olev – nii oluliseks peetavad, märgilise tähtsusega staatus-, kultus- ja mälestusasjad kui igapäevased tarbe- ja pisiasjad. Ning eks ava meid ümbritseva asjade kuningriigi keerukat ja kohati õige vastuolulist hingeelu kenasti mõiste "oluline pisiasi" – see kõige tähtsam mutrike, tänu millele masinavärk üldse liigub... aga võib ka logisema hakata ning seiskuda.

Maret Olvet VIA UNA (25.05.-31.07.2009)

Tegelikult on hinnata üht kunstnikku justnimelt sama lihtne ja sama raske kui hinnata üht inimest. Me väärtustame erinevaid asju ning see, mis ühe jaoks on vooruseks, paistab teisele selge puudusena. Ent siiski on asju – omadusi, võimeid, iseloomujooni – mis äratavad lugupidamist sõltumata hindaja maitsest. Üks neist on küllap suutlikkus käia oma teed ja seejuures muutuda. Ja muutudes ikka püsida sellelsamal, oma teel. Mulle tundub, et Maret Olvet on üks neid kunstnikke ja inimesi, kes seda suudavad.

Rait Rosin REBITUD KALENDER (20.04.-30.06.2009)

Rait Rosin: "Need pildid on pärit minu isiklikust kalendrist. Kalendrist, kuhu on märgitud üles kohad ja inimesed, kellega minu algne side jääb sõlmituks ja maalil nähtavaks. Neid mälupilte võib ka kalendris ümber paigutada või välja rebida, sest mina pole oluline." Jah, selles pole kahtlust, et Rait Rosina maalilooming on ühekorraga äärmiselt, lausa lapselik-naiivselt enesekeskne ja samas isetu, omamoodi äraolev, eemalviibiv. Võiks arvata, et kunstnik töötab mingis teises reaalsuses, paralleeluniversumis. Mitte mingis ilukirjanduslikus, süvamentaalses "fantaasiamaailmas", vaid lihtsalt ühes teises, meie (üldtunnustatud, meedias kajastatud, numbritega mõõdetud, koduaknast nähtava) igapäevase tegelikkusega riivamisi kokkupuutuvas maailmas. Eks ole see tegelikult julgustükk. Ja Rosin on seejuures kunstnik, kes ei karda paksu värvi ei otseses ega ülekantud tähenduses, ei karda mõjuda kentsakalt, juhuslikult, lihtsakoeliselt, marginaalselt, minnalaskvalt... Nojah, siin pole õigupoolest tegu mingi jalgrattaleiutamisega. Pigem taandub asi sellele, kuidas konkreetselt va jalgrattaga ringi kimada. Et kas näiteks muretult ja uitlevalt, vahepeal ootamatult pidurdades ja siis jälle ägedalt pedaale tallates. Jah, umbes selline võiks olla Rait Rosina sõidustiil.

Eda Lõhmus VAATED (20.03.-31.05.2009)

Eda Lõhmuse ilma inimesteta maastikud on kui näitelava, kust etenduse osalised on juba ammu lahkuda jõudnud. Või pikem lahkuma sunnitud, põgenema kiiruga varanatukest kaasa haarates, ehk lootusega tagasi tulla. Need on postapokalüptilised nägemused, milles aeg on peatunud selle sõna otseses tähenduses – sest pole enam kedagi, kes ajaarvestust peaks. Vaatajale jääb mõistatada, kas inimtegevuse jäljed – kõrgepingemastid, hauakivid, mitte kõige paremas seisukorras paadisild, mis viib pahaendeliselt punasesse järve – on üle elanud oma esimese peremehetu talve või seisnud nõnda juba aastakümneid. Ehk on käes tuumatalv – vähesed puudki on oksatud, nagu oleks lööklaine või mõni muu silmitu barbaarne jõud neist üle käinud. Masendavat meeleolu kannab lohutu koloriit ja süvendavad tihtipeale üksnes põgusalt ja rohmakalt markeerivad pintsli- ja spaatlitõmbed.

Loit Jõekalda VARJU JA VALGUSE VAHEL (15.02.-30.04.2009)

Vastuolud ongi väga toredad – neist kasvab inspiratsiooni ja intriige nii kunstniku kui vaataja jaoks. Ka käesoleva e-näituse autor Loit Jõekalda on kohati lausa ekstreemselt vastuoluline looja. Ühest küljest kunstnik, kes ei väsi uurimast, kopeerimast ja taaskasutamast ennemuistsete soome-ugrilaste kaljujooniseid. Teisest küljest eesti graafika maksimalist-malevitsh. Või pigem hoopis Auguste Rodin – sest kas ei meenuta Jõekalda paljast, muserdatud ja kägardatud paberist teosed kuulsa prantslase sõrmede vahel vahana voolitud marmorit? Tõesti, kas saab üks graafik, kes peaks neitsilikult valgele paberile jooni ja jutte vedama, käituda selle püha valge pinnaga veel sõgedamal ja karmimal moel? Tulemuseks on ...dramaatiline abstraktsionism! Või on Jõekalda hoopiski Pollocki mõttekaaslane – ainult et tema ei pritsi põgusalt värvi, vaid keevitab, söövitab, pleegitab, ilmutab ja kinnitab... Olgu, ärgu mõjugu need kuulsad nimed koduse kunstniku labase meelitamisena. Seda polegi tarvis. Loit Jõekalda on mees, kes ei kohku tagasi kontseptsiooni lävel – ning valdab seejuures oma ainest täie rauaga.

Maarit Murka MURKA TEOREEM X+Y=KUNST (15.11.-31.01.2009)

Iga tõelise kunstniku unistus, olgu ta realist, abstraktsionist või skandalist, peaks olema haarata oma vaatajat üleni, muuta tema elu, ehk isegi muuta maailma. Võrreldes meelelahutus- ja reklaamimaailma vägevusega on "klassikalise" kunstniku tööriistakast tillukene ja tema tegevus intiimne. Ent tema roll meie inimeseks olemisel (ja jäämisel) ning "päris-tegelikkuse" ehk "reaal-reaalsuse" kaitsel õigupoolest hindamatu. Oma loomingut esitab ta ausalt kunstina – see ei ole mingi art show. Ja teadlik vaataja tahabki seda just niimoodi tarbida – kui spetsiifilist inimtegevuse vormi, mis mängides tegeliku ja kujuteldavaga aitab meil maailma paremini mõista. Ning iseennast...

SOLVATES MEDUUSI. Eesti uuem naivism (15.10.-31.12.2008)

Kindlasti on siinse näituse vaatajad Eestis ringi liikudes kohtunud inimestega, kes maalivad, joonistavad, loovad skulptuure, ehitavad maju või kujundavad isiklikust elamisest keskkondliku kunstiteose. Nende erineva haridustaustaga külageeniuste eesmärk pole olnud teha kunsti ega imiteerida folkloori. Nad on ehitanud endale hingelähedase keskkonna või siis maalivad niisama "ilo pärast" nagu Põlva kandi mees Adelbert Juks. Nende loovust on peetud pigem südamest kui mõistusest lähtuvaks...

Peeter Laurits PEIRITHOOSI HOMMIK (15.09.-30.11.2008)

Mulle tundub, et Peeter Lauritsa tööd ei ole kunagi valmis. Isegi siis mitte, kui aja peatumine neis on ihulikult, peaaegu valuliselt tunnetatav. Neis valitseb mingi evolutsiooniline rahutus - mitte närvilisus, oh ei, vaid tung ja paratamatuse hõrk kutse – justkui sookurgede hääl sügistaevas. Isegi kui ta kujutab mõnd kivitahukat või antiikset sammast, pressib selle alt välja väike roheline taim. Esmapilgul nõrk ja mõttetu, igati üleliigne – ent pikas perspektiivis vallutaja ja võitja. Lamagu või laip kalatoiduna ojas, kividel, ennäe, rohetab rõõmsalt sammal. Esinegu inimesed Peetri piltidel elusalt või surnult, on nad kantud aja paratamatust kulgemisest. Sellest tumedast hoovusest, mis lennutab maakera läbi kosmose, mis sünnitas millimallikad ja dinosaurused ning viimaks meid koos kõigi meie mõtetega.

Külli Suitso LADU (15.07.-30.09.2008)

Olemasoleva foto, pildi, mistahes taiese täielik või osaline kasutamine uue teose loomisel on nüüdisaegses kunstis üks levinumaid võtteid. Siiski juhtub üsna harva, et kunstnik maalib oma maale. Külli Suitso nimelt seda teebki, kinnitades oma tööd enne pappkastidele. Kui maal on – vähemasti tavateadvuses – endiselt tõsine, peaaegu et pidulik, vaeva ja oskusi nõudev asi, siis raske on ette kujutada midagi lihtlabasemat ja praktilisemat kui harilik pappkast. Ent kas viimane ei või olla ka tugev sümbol? Idamaine tarkusetera juhib meid märkama mitteoleva tähtsust, seda, et alles tühjus teeb anuma kasutatavaks – eks samamoodi ka kasti...

Sirja-Liisa Vahtra AIAS SADAS SAIA (15.06.-31.08.2008)

Sirja-Liisa Vahtra käib oma sõnadega ringi kuidagi hellalt ja uudishimulikult. Siin pole vaja karta, et mõni majanurgale kritseldatud loosung kõrvad lukku ehmataks või läbinähtav provokatsioon tülpimust tekitaks. Isikupärasel moel, aegamisi ja sisemise veendumusega püüab ta – nagu uudishimulik õngitseja – tumedast veest välja mõne esmapilgul tuttava ja tavalise sõna. Ning asub siis sellega mängima, avastades ja luues eneselegi üllatuseks uusi asju – väikesi lustakaid reegleid ja mõnusaid paradokse. Häbenemata seejuures olla edasi kunstnik ja suhtuda respektiga enda poolt valitud kunstilistesse vahenditesse.

Siiri Taimla OHUTU? (15.05.-31.07.2008)

Siiri Taimla on ühendanud sundimatu meisterlikkusega rohelise mõtteviisi, kodanikujulguse ning Eesti Kunstiakadeemia magistratuuris lihvitud tugeva joonistusoskuse. Vaadates Siiri Taimla nõtket, samas tugevat ja kohati karikeerivat joonekäsitlust meenub kuulus austerlane Egon Schiele - ehkki noore eestlanna käekirja on sulandunud mõjutusi ehk ka koomiksikultuurist ning "korralikust" eesti graafikast. Ning mis peatähtis - ühendades ülimalt tõsise temaatika mängulise ja ühtlasi dramaatilise vormikäsitlusega on ta saavutanud näiliselt lihtsa ja elementaarse, ent tegelikus kunstielus nii raskesti saavutatava - mõju vaatajale. Eks tunnista seda ka tattipritsivad kurjustamised netikommentaarides kunstniku esinemiste puhul - ilmselt nii pühendunud tuumaenergia pooldajatelt kui neilt, kes arvavad lihtsalt, et kunstnikud peaksid jääma "oma liistude" juurde. Jah, ega see näitus polegi mõeldud abivahendiks energeetikutele oma megavattide rehkendamisel - see on hoiatuskunst, mis küsib, kas tuumaenergia on ikka nii rahustavalt ohutu. Hoiatuskunst, mis meenutab meile Tshernobõli, mida ei oleks pidanud ju "reeglite järgi" kunagi juhtuma. Meenutab meile kõigile, kes me oleme lihast ja luust. Paneb mõtlema lastele, kes ei oska veel karta. Ehk selleks, et me ei peaks hiljem kahetsema...

Mari Roosvalt VENEETSIA - FRAAS, SÜNONÜÜM, UFO (15.04.-30.06.2008)

Mari Roosvalt on üks sellistest sillaehitajatest – "uue" ja "vana" lepitajatest. Ta analüüsib ja sünteesib. Laseb kultuurimassiividel endast läbi voolata ja püüab kinni meeldivad osakesed. Laseb end inspireerida kaasaegse kunsti etableerunud lipulaevast – Veneetsia biennaalist – ja hõllanduslikult vette pudenevatest paleedest, nende külluslikest kullatud laekaunistustest ja samas sundimatult ka läikivatest UFOdest. Liidab kokku enesekeskselt nautleva, visuaalselt mõtiskleva ning kunstimaailmas jätkuvalt kõrges hinnas oleva arutleva ja tekstikeskse lähenemise. Püsib tuntavalt "ilusa" maali mängumaal ja lõhub samas maalilist ühtsust oma töödes, süstides neisse erinevaid mustreid, motiive ja faktuure. Nii lisandub kunstniku loomingusse iga kord uusi kihistusi, öeldud ja ütlemata sõnu – tema teos aga kujuneb loomuldasa kõneluseks iseenda, varem olnu ja võib-olla ka hiljem tulevaga.

Eve Kask ja Signe Kivi BUSSIPUTKAD (10.03.-15.05.2008)

Bussiputka on teekonna algus- ja lõpp-punkt, bussi ootamise koht, kuulutuste- ja teadetetahvel, valimispropaganda- ja eneseväljenduse, suhtlemise ja kauplemise paik, klubi, pubi, rahvamaja, tasuta hotell, kemps, armastamise ja armatsemise koht, omanäoline arhitektuuriobjekt, vaatamist vääriv mitmekesine rahvakunsti ilming. Selle tõdemuseni jõudsid Eve Kask ja Signe Kivi, olles kolm aastat kestnud ühisprojekti raames läbinud 13 tuhat(!) kilomeetrit Eestimaa teid ning üles pildistanud ei rohkem ega vähem kui 1545 bussiputkat.

Piret Räni 21. SAJANDI AABITS (29.02.-30.04.2008)

Oma projektis "21. sajandi aabits" küsib Räni, kas on eetiline turustada olmekaupu paljastatud (naise)keha kaudu. Millise pildi maailmast kujundab enda jaoks reklaamiküllases keskkonnas sirguv laps? Kus lõppeb müük keha abil ja algab kehamüük? Valides oma reklaamipila väljendusvormiks aabitsa – omamoodi püha ja süütu, väikeste laste formaadi – valab Piret Räni veelgi õli tulle. Klants-reklaamimaailma ja tegelikkuse ühildumatus – on's seda üldse võimalik ületada? Võib-olla me kujutame seda vastuolu üksnes ette – ehk tuleb reklaamiuputust võtta kui ilmastikunähtust ning leppida, et reklaamtahvlid ja -voldikud on kujunenud samasuguseks paratamatuks ja loomulikuks tegelikkuse koostisosaks nagu kuused või kapsapead. Või autod ja arvutid. Ja eks seksismigi juured ulatuvad looduse igavese trendi, paljunemise juurde... Ent alles võitlus paratamatusega teeb inimesest kunstniku.

August Künnapu HETK (25.01.-31.03.2008)

August Künnapule on viimasel paaril aastal saanud Eestis osaks silmapaistvalt siiras tunnustus ja tähelend. Usklikum kunstiinimene võiks temas näha koguni messiast, kes kuulutab praegusel liiderlikul ja silmakirjalikul ajajärgul lihtsat, loomulikku ja inimlikku kunsti. Sellist kunsti, millest me sügaval sisimas teadlikud oleme, kuid mida kultiveeritud "kultuursus" ja intellektuaalne valehäbi ei lubaks ise täiel rinnal teha ega avalikult nautida... Kartmata sattuda justkui õppimata ja püksata eksamile, nagu koolipoisi õudusunenäos – või paremal juhul ilmuda lihtsalt vanamoelise veidrikuna mõnele post-post-ajastu glamuuripeole.

Erki Meister REIS LAPSEPÕLVEMAALE (25.11.2007-30.01.2008)

Ka Erki Meisteri fotodel leiab traagilisi tähendusi, hääletuid appihüüdeid viletsusest ja mõtlemapanevaid situatsioone. Ent meeldiv on see, et ta ei manipuleeri vaatajaga – pigem on leidnud täiesti tavalistes elulistes hetkedes mingi vaikelulise joone. Justkui mediteeriks mõttes koos oma modellidega... ja tõepoolest, lapsed tema piltidel tunduvad teadvat midagi, millest meil teiega enamasti aimugi pole. Ehk on see mingi algupärane, süütu tarkus, mis meie rikutud maailmas aastatega kaob, asendudes teadmiste, kogemuste ja muu näiliselt nii väärtuslikuga.

Björn Koop AUTOD (20.10.-31.12.2007)

Pole ka tarvis pikalt mõistatada, mis on tänapäeva tähtsaim sakraalse tähendusega tarbeese - abivahend, milleta heaoluusku inimene ei saa eraldada end patusest maapinnast ega teenida lugupidamist kaasusklike silmis. Loomulikult auto! Sõiduvahend! Ükski endast lugu pidav beduiin ei liikle kõrbes ummisjalu, vaid ikka kaameli seljas õõtsudes. Püha Jürigi ei astunud lohele vastu mitte joostes, vaid uhkelt hobuse seljas ratsutades. Täna näeme, kuidas noor Björn Koop on esimese rüütlina Maarjamaalt võetud vastu autodisainerite rahvusvahelisse ordusse. Täpsemalt ühte valevate joonestuslaudade ja vaikimisvannetega ümbritsetud autodisainikantsi Saksamaal Frankfurdis, kus kujundatakse tulevaste sõiduriistade palet. Ei pea olema paadunud autousklik märkamaks, et see mees teeb oma tööd äravalitu sihikindluse ja pühendumusega. Ning paistab, et ka autod armastavad Björni...

Riina Kivirüüt VALIK MAALE AASTATEST 2006-2007 (5.09.-15.11.2007)

Vaatamata toore, vaimselt töötlemata tegelikkuse pealetungile peaks maalikunst pakkuma vaatajale jätkuvalt ka seda, mida teised kunstiliigid parimagi tahtmise juures ei suuda. Ja siinkohal tuleb paratamatult mängu "kuidas". Kivirüüdile on see tähtis, ilma kahtluseta – näeme tundliku maalijakäega loodud struktuurikihistusi ja sukeldumist värvide sügavusse. Tema "mis" aimdub esialgu rohkem pealkirjadest, mis viitavad maaliliste otsingute varjus – või nende kaudu – toimuvatele tõeotsingutele. Ilmselt on igavikuliste teemade esitamine maalis olemuselt nõudlikum kui päevakajaliste turjal ratsutamine – nõuab kõigele lisaks lihtsalt elamist – kogemuste omandamist, üldistamist ja nende valulist konverteerimist kunstilisse vormi. Riina Kivirüüt näib oma küsimustega siiralt ja pühendunult tegelevat. Saame näha, et mis ja kuidas siis...

Marge Monko UURIMUSI HÜSTEERIAST (15.08.-15.10.2007)

Fotograaf olla on ilmselt väga-väga raske. Raskem kui mõni teine kunstnik. Sest sa võid pildistada põhimõtteliselt kõike mistahes nurga alt. Mängida heletumeduse ja teravussügavusega. Muuta vee voolamise käegakatsutavaks ja tabada linnu lennult. Sul on käes toekas ja turvatunnet sisendav riistapuu, mis lausa kutsub oma päästikunupule vajutama. Tegelikkus tuleb ennast sulle ise pakkuma, pealetükkivalt nagu avalik naine. Rääkimata musttuhandest võimalusest lavastada, luua silma- ja meelepetteid ning illusoorseid maailmu...

Seepärast on eriti kiiduväärt, kui fotograaf ei lase end kaasa kiskuda üksnes hetke peatamise lummusest, vaid süüvib ja süveneb ja mõtleb ja analüüsib. Marge Monko seda igatahes teeb. Ega asjata ei ole kunstikriitik Anders Härm teha kohta kirjutanud: "Erinevalt kunstist, mis naudib nartsissistlikult oma patoloogiaid ja sümptome ning kutsub kriitikuid neid imetlema ja pakub end varjamatult psühhoanalüütilisele tõlgendusele, võtab Monko psühhoanalüüsi töömeetodina, vahendina iseenda ja maailma uurimiseks. Ta ei tee psühhoanalüüsitavat kunsti, vaid kunsti kui psühhoanalüüsi."

Peeter Allik LOODUSE MÜSTILINE OLEMUS (5.06.-15.08.2007)

Teame päris palju selliseid sisemist vastuolu kätkevaid sõnapaare nagu "püha hullus" või "magus valu". Lisaks konkreetsete nähtuste kirjeldamisele võimaldavad need väljendid meil justkui oma kõnet vürtsitada - lisada sellele tunde- ja mõttenüansse, mis jäävad väljapoole tavapärast hea-halva või magusa-hapu-kibeda skaalat. Alliku loomingu puhul võiks rääkida näiteks muhedast absurdist, hooletust korralikkusest ja jumalavallatust empaatiast. Pealekauba põimuvad selles poliitika ja porno, olme ja üleloomulikud ilmingud, seksuaalsus ja kultuursus. Tagatipuks sõidab kunstnik veel kunstile ka sisse ja võtab nokkida isegi poolpühakust Wiiralti tiigri kallal - lastes samal ajal mingil kanal oma sõrmed lausa otsast ära nokkida. Ja nagu asi poleks juba piisavalt hull, otsustab ta seda kõike teostada linoollõikes - tehnikas, mis moodsate digiprintide kõrval mõjub nagu... no nagu korralik hobuvanker linnamaasturi kõrval. Ent Allik oskab oma tehnikast välja pigistada uskumatuid hobujõude, silmamoondusi ja stiilivastandusi.

Liina Siib TÜDIMUSE MÕNU (15.04.-15.06.2007)

Ning filmis on muidugi kõik võimalik – nagu unenäos. Kaasajal pole enam mingeid arvestatavaid tehnilisi takistusi – vaataja silme ette võib manada mistahes näiva reaalsuse. Ja kunstis on kõik kui mitte just võimalik, siis vähemasti lubatud. Liina Siibi loomingus kohtuvad need kaks piirideta võimalikkust – või reaalsust – õige huvitaval ja delikaatsel moel. Ta ei lähe "pöördesse" neist ahvatlevatest võimalustest, mida pildi ja seeläbi vaatajaga manipuleerimine pakkuda võib, vaid lõikab sellest kõigest, palun väga, vaid õhkõrna ja õhukese kihi. Miks? Küllap ikka seepärast, et tema enda loodud uue reaalsuse kummaline olemus tõepoolest vaataja silmanärvi puudutaks – nagu üliõhuke parma singi viil gurmaani keelepära. Meloniks, mis seejuures maitse veelgi paremini esile toob, on aga Siibi õrna, kuid kindla esteedi-käega vormitud piltide puhtvisuaalne, puhtkunstiline kvaliteet.

Markus Kasemaa FIGUURID (15.03.-15.05.2007)

...Markus Kasemaa kuulub küll nende loojate hulka, kelle kunstiline sõnum on saanud vormiks samasuguse enesestmõistetavusega nagu kord sõna sai lihaks. Eks ole ta enesekindlus sama sorti kui see, mis vaatab vastu Beckmanni autoportreedelt või Picasso "Guernica" hiigelsuurelt lõuendilt? Ehk ka Hirsti formaliini pistetud haikala elututest silmadest, kes teab... Muidugi pole Markus Kasemaa kunstnikuna veel valmis ja see ongi tore! Ka oma akrüülmaale töötleb ja tõlgendab ta digitaalsete vahenditega üha edasi. Saame näha, millises suunas arenevad ja muutuvad tänased kvaliteedid – figuuride suisa käegakatsutav raskus ja pronksine pind ning heroilis-dramaatiline hoiak (tahab see meenutada meile olnut või hoiatada tuleviku eest?). Igatahes oleks intrigeeriv kujutleda Markus Kasemaa kavandi järgi sündivat mõnd langenud kangelaste memoriaali – või hoopiski näha tema visuaalset tõlgendust meie rahvuseeposele "Kalevipoeg".

Sirje Protsin ELUTANTS (15.01.-15.03.2007)

Kes kardab ilusat naist? Teaduslikud uuringud näitavad, et suurem osa mehi – eks ikka hirmust kuulda otsustaval hetkel "ei" või muidu lolliks jääda. Ja tundub, et ilusat naist pelgab kujutada ka suur osa nüüdiskunstnikke. Eks ikka hirmust kuulda otsustaval hetkel kunstikriitiku ehk -kuraatori "ei" või muidu naiivseks, vanamoodsaks ja "pehmeks" peetud saada. Muidugi tohib kaasaja kunstis justkui kõike teha, aga suurepäraselt toimiv enesetsensuur loksutab "õiged" teemad ja vaatenurgad "valdedest" lahku. Nii dekonstrueerivad isegi kena väljanägemisega nooremad naiskunstnikud suguõdesid ja iseennast rohkem sotsiaalsel pinnal. Taga hullemaks, nad riputaks iga kell näitusele pigem oma vana aluspesu kui autoportree kena kübaraga.

Õnneks on ka julgeid erandeid, nii vanema põvkonna dzhentelmenide kui naiste endi hulgas. Näib, et üheks neist on kujunemas ka Sirje Protsin. Tema naisefiguurides on renessansi-maigulist püüdu täiuslikkuse poole, ilu sõnumit toetavad kirglikud värvivalikud ja kohati ülihoogne pintslitöö. Et... miks siis mitte naine, kes on korraga tark, ilus ja ihaldusväärne – ning keda ometi ei pea selle pärast kartma!

Sirli Hein MUSTA ÜLIKONNAGA MEES (15.01.-15.03.2007)

Kui õudusfilm on teada-tuntud kultuuriformaat ja õhtune perekondlik meelelahutus paljudes kodudes, siis väljend "õuduskunst" ajab kergelt judinad peale. Ei tea, mida oodata – ja see ongi kõige hullem. Vähemasti Eesti kunstimaastikul on see zhanr ka veel üsna tundmatu – õudset kunsti on siinmail muidugi tehtud, aga siis pigem mõne muu nime all. Igatahes on meil hea meel eksponeerida 24h galeriis kodumaise õudusmaali siira ja pühendunud esindaja Sirli Heina loomingut. Tema hieronymusboschilik armastus veidrate õudsete detailide vastu kohtub riivamisi maavillase koomiksihuumoriga. Piltide tundelaad on kohati lausa sõbralik ja soe ning seeläbi heidutab vaatajat vahest enamgi kui suudaks külm kalkuleeritud ehmatamine.

Tiina Tammetalu EESTI MAASTIK. HIRVEPARGI SAVITEE PÄRAST VIHMA (25.11.2006-30.01.2007)

...Tiina Tammetalu paneb, nii poolkogemata, pika puuga ära suurele osale eesti maali-isadest. Selles, kuidas naiskunstnik on võtnud oma õblukestele õlgadele Eesti maastiku raskuse mitte nii väga ülekantud tähenduses - maalides isamaa püha pinnase enesega - on midagi Koidulast ja teistest ärkamisaja suurtest naistest. Vahest on neis savi, mulla ja liiva ning värvi intiimses ühenduses sündinud piltides isegi midagi poliitilist? Ehk täpsemalt kunstniku seisukohavõtt kodanikuna - meeldetuletus meile kõigile, et kodune Eesti maastik ei ole meile niisama möödaminnes antud. Et see võib ükspäev kaotsi minna. Kasvõi kord elus võiks seda emmata, süleleda... viskuda kõhuli maha ja tunda oma südametukseid vastu põllukamarat. Rohumätast. Männiokastega kaetud metsaalust (nagu tundis üks mees Hemingway raamatus "Kellele lüüakse hingekella", või oli see mõnes teises loos). Ja olla olemas.

Anu Kalm KODU (1.10.-30.11.2006)

Mõnes kohas on väga hea olla, kohe eriliselt hea. Minul on Tallinnas, kus ma olen elanud suurema osa oma elust, paar sellist kohta. Veel on üks koht Saaremaal, Tagamõisa poolsaarel, kus on meie suvekodu. Kuskilt, justnagu õhust, tuleb rahu ja õnnetunne, hea kerge on olla. Võib-olla sellepärast, et seal ma tavaliselt puhkan.

Sellel suvel tuli äkki tahtmine joonistada, polnud seda ammu teinud. ERKIs õppides oli joonistamine küll minu lemmikuid, ja mul olid mõned väga head õpetajad (Alex Kütt, Silvi Liiva, Olev Soans). Parimatel kordadel oli tunne, et joonisus on juba nagu paberil olemas, mina ainult aitan ta välja. Niisiis, käsi oli roostes. Sellegipoolest võtsin pliiatsi ja proovisin, paber oli seismisest veidi kollakas, aga sellest polnud lugu, sobiski hästi. Vaikse elu detailid - ma pole kindel, kas see on just see, mis elu seal nii mõnusaks teeb. Aga kodu ju väikestest asjadest koosneb - ja muidugi inimestest. Need tulevad ehk järgmine kord.

Ly Lestberg SALADUSLIKUD PORTREED (5.07.-15.09.2006)

Seda e-näitust mõlgutasin mõtteis õige pikka aega. Ma ei tahtnud lihtsalt oma vanu ega ka uuemaid pilte üles riputada, vaid leida mingi nipi, mis just internetis põnevalt mõjuks. Aegade vältel on arhiivi kogunenud märkimisväärne hulk portreid mind ümbritsenud huvitavatest ja ilusatest inimestest. Erinevate portreepiltide kogumine on minu jaoks olnud lausa salajaseks kireks. Samas pole ma nendest eraldi ühtegi väljapanekut teinud.

Foto eeliseks on, et selle läbi saab inimese nooruse, sära, ilu või salapära jäädvustada igaveseks filmilindile või CD-le. Sellegi näituse enamik pilte pärineb lausa aegade hämarusest - mõned kaadrid võivad olla enam kui kümne aasta tagused ülesvõtted mu toonastest sõbrannadest, tuttavatest ning erinevate näituste materjalidest. Sisu värskendamise mõttes on samas neli fotot õige uued - vaid mõnenädalased tabamused Vodjalt - tehtud mu uhiuue digitaalse peegelkaameraga. Iga näitus tähendab väga ranget valikut ja paratamatult jääb suurem osa materjalist ikkagi kunstniku lauasahtlisse varjule. Mul on aga hea meel, et saan nüüd selle väljapanekuga natukenegi oma portreede galerii materjalidest sellise mängulise vaatenurga alt (webmaster Janar Puurami abiga) teieni tuua. Igasugused põnevad pakkumised tulevaste fotode tarvis on mulle aga ikka ja alati teretulnud.

Urmas Viik NUKUD JA FRUKTID (15.04.-15.06.2006)

Ei ole kerge pihta saada, mida Urmas Viik oma kunstiga õigupoolest teeb. Tahab ta vaatajat õpetada ja manitseda, vihjamisi maailmalõpu eest hoiatada? Segadusse ajada ja siis itsitades minema hiilida, nagu paljudel kunstnikel kombeks - jättes publiku oma ajusid vaevama või lihtsalt õlgu kehitama? Selleks on Viik liiga viisakas, suisa liiga aus. Ometi on tema tööd provokatiivsed, mõtlemapanevad ja veel midagi ...ainult talle omast.

Viigile meeldib igatahes vaataja liistule tõmmata - esteetilises plaanis. Ja moraalses mõttes järele katsuda. Liba-asjad tema töödes mõjuvad tõestena, päris-asju aga ümbritseb imelik aura... Kujuneb eriskummaline maailm, mille kokkupuutepunktid vaataja mõttetegevusega on kui elektrikontaktid. Millest võib surakat saada, kui märja käega katsuma minna... Seejuures on kõik kokku endiselt isiklik - autori sisekaemus, enesevaatlus asjade (ja vaataja eeldatava reaktsiooni) taustal.

Toomas Altnurme VJ ALTNURME (20.02.-15.04.2006)

Kes usub, et pilt pole midagi staatilist, vaid liikuv, värelev ja pulseeriv aines, võiks vabalt olla Toomas Altnurme fänn. Ta on mitmekülgne mees, kes nimetab ennast pildikeerutajaks ning segab kokku impulsid idamaadest, popkultuurist ja omaenda meeltest. Tulemuseks on tõeline mikstuur igavikulistest ja kosmilistest asjadest ning pealispindselt meile näkku säravatest linnatuledest, neoonist ja nailonist.

Niisiis VJ Altnurme ehk pildikeerutaja, visual jockey – teada-tuntud video jockey ja disk jockey ning vähemtuntud light jockey sugulane. Tegutseb ühtviisi koduselt nii klubis kui kunstigaleriis... ja viimasel puhul on lõpptulemuseks siis peatatud hetk – pilt.

Jaan Elken MAALID 1978-2005 (15.01.-15.03.2006)

Jaan Elkeni loomingust on palju kirjutatud. Ja õige palju kirjutanud on ta isegi. On's Elkeni looming keeruline, et vajab seletamist? Mitmekihiline kindlasti, nagu tort - nii värvi- kui mõttekihtide osas. Ja kui üks neist annab ennast emotsioonina kergesti kätte, siis teise koostise ja tähenduse taipamiseks pole sugugi üleliigne sõnad appi võtta. Nii maalide pinnale kritseldatud kui paberile trükitud...

Küllap on Elken üks süsteemsemaid ja põhjalikumaid tegijaid eesti maalikunstis. Seda mitte tingimata iga konkreetse maali juures - mis võib olla üpriski lohakas (kuigi vaevalt läbimõtlemata). Päris kindlasti aga oma kunsti kui terviku ja enese loomingulise mina arendamisel.

Mall Nukke URBANID JA JUMALAD (10.11.2005-15.01.2006)

Mall Nukke on väga tõsine kunstnik. Isegi tema mitmemõtteliselt lustakaid pilte varjutab mingi sügavale tumedasse vette sukeldumise tunne... ja katab justkui vanaaegne, praguline lakikiht. Oraakel, muusa, vaim, alkeemia, ikoon, jumal on kategooriad, millega ta toimetab - ja muidugi kõikjalolev mateeria.

Iroonilised urbanistlikud allegooriad... hieronymusboschilikud digitaalsed nägemused - nii võiks ehk kirjeldada Nukke urbanite-seeriat. Ja urban ise pole keegi muu kui moodsas tehiskeskkonnas tegutsev inimene - meie kaasaegne. Oma idealistlikke soovunelmaid kavatseb urban ellu viia asiste retseptide ning mõistagi asjade eneste läbi... taustal aga terendab apokalüptiline tulekuma ning vonklev DNA-mudel on kui pudelisse korgitud mürgimadu. Soov kontrollida ja valitseda tähendab suurt, vahest liigagi suurt vastutust...

186 KILOMEETRIT. Tallinna ja Tartu noored maalijad (25.07.-30.09.2005)

186 kilomeetrit on vahemaa Tallinna ja Tartu vahel. Milline on vahemaa Tallinna ja Tartu kunsti vahel, on olnud Eesti kultuurimaastikul kõneaineks juba aastakümneid. Kus tehakse õiget kunsti? Kes on kõvem? Kes moodsam, rahvusvahelisem, pallaslikum, lihtsalt kõige õigem? Ja nõnda edasi...

On's neil (võimalikel) erinevustel nüüd - aastal 2005 - enam üldse mingit tähendust? Ehk aitab selle vastata käesolev, maalikunsti eriala bakalaureuseõppe lõpetajate näitus, mis toob meie ette nii äsja Eesti Kunstiakadeemia kui Tartu Ülikooli lõpetanud noorte maalijate tööd.

TEINE LOOMUS. Nikita Titov (Ukraina) (15.06.-30.07.2005)

Vahel tundub, et eesti kunst on juba sedavõrd mitmekesine ja kunstnikud nii värvikad isiksused, et meil on kõike küll ja veel, "seinast seina". Vaadates aga ukraina kunstniku Nikita Titovi töid on selge, et tegemist on teistlaadi... jah, millega siis? Küllap vist teistlaadi vaatenurgaga, jutustusega, sümbolitega... Kirevama värvikultuuri, kohati erineva esteetikaga... Slaaviliku salapära, lõunapoolsema temperamendiga?

Igatahes - kui Ukraina on viimastel aegadel olnud poliitikas kuum teema, siis vähemasti sama kuumalt, lausa pühendunult ja kirglikult mõjub tema kunstnike looming!

Tõnis Saadoja ja Maarit Murka EESTI POISS. EESTI TÜDRUK (25.04.-30.06.2005)

Teame, et kunst muutub üha rahvusvahelisemaks – ja eristada ilma autori nime eelnevalt teadmata eesti kunsti läti, soome või saksa kunstist võib olla raske, kui mitte võimatu. Ning mitte ainult vormid, võtted ja kunsti keel pole üha universaalsemad, vaid tihtipeale ka sisu.

Seepärast ongi huvitav, kui vahelduseks võtab keegi kujutada midagi ehteestilikku. Ning kas võiks siin olla paremat teemat, asjakohasemat sisu kui noored eestlased! Ehkki tabatud argises, juhuslikus hetkes ja jäädvustatud üpris kiretult, kannavad Saadoja ja Murka fotorealistlikud noored ometi mingit laengut, mingit ehedust, mida ei varjuta isegi trendikus.

Juss Piho OLUKORRAD (10.03.-30.04.2005)

Võib öelda nii, et Juss Piho on omanäoline inimesekujutaja ja lihtsate, ent samas keeruliste lugude rääkija. Kõlab lihtsalt? Tegelased tema piltidel ei räägi – ja samas ometi räägivad ka. See meenutab natuke tummfilmi, ainult et tekstiga vahekaadri ja klaverimuusika asemel on pildiallkiri.

Ka Piho maalide tegelased on teinekord dramaatilised ja pidulikud nagu vanade filmide kangelased – vahel aga täiesti endasse pöördunud – nagu elaksid omaenese unenäos või kujutluses. Värv on hästi tähtis ja kannab sõnumeid meeleolust. Sõnumitoojana astuvad mõnikord pilti sisse ka linnud-loomad. Omamoodi vaikelud inimestega on need maalid. Kes teab, vahest ka lüürilised mõistujutud – või siis lihtsalt olukorrad...

Ingmar Muusikus SELTSKONNAKROONIKA (20.01.-31.03.2005)

Kes meist poleks no kasvõi salamisi uurinud ja puurinud seltskonnakroonikaid. Seal eksponeeritakse persoone, kes justkui peaks meile midagi tähendama – olema eeskujuks, ehk lausa kadeduse objektiks oma ekstravagantse elustiili, nurjatute intriigide või segaste suhetega. Küllap ongi kuulsuste hulgas palju häid ja tublisid inimesi, aga nad muutuvad oma kättesaamatuses, kvaliteetpaberile trükitud pildi taga haigutavas tühjuses justkui mingiteks maskideks või nukkudeks... Ja kui seltskonnakroonika lugeja nüüd vaatab oma südamesse - on's seal siis kasvõi killuke siirast soojust nende suhtes? Aga miks ka mitte, kui selles kroonikas astuvad üles tavalised, toredad ja lihtsad inimesed – nagu meie!

Inimeste hindamisel on üks väga hea mõõdupuu. Nimelt see, kas me neid armastame. Kas me hoolime, kas me neist midagi peame. Olgu see või lihtsalt lugupidamine ja inimlik arusaamine. Selle tunnebki ära soojast tundest südames. Aga niimoodi pildistada, et see ka välja paistaks, oskavad vaid vähesed fotograafid...

Kai Kaljo KUNSTNIKU KAPP (5.11.2004-15.01.2005)

Tänapäeval on publik harjunud, et igal kunstnikul on oma "kaubamärk" - ehk meeldejääv leivanumber. Kes maalib igale poole mummusid, kes põletab oma teoseid tulega ja kes näeb välja ning käitub ise nagu mõni kunstiteos. Näiteks võtab meelsasti riidest lahti ja pildistab iseennast. Või kirjutab iga pildi nurka "abrakadabra" või koguni "mine p..sse".

Hüva, nii lihtne see nüüd ka pole! Tegelikult on paljud kunstnikest mitmekülgsed loojad – olgu südamesunni, uudishimu või leivateenimise vajaduse pärast. Olgu nii ehk naa – hea võimaluse eri sorti asjad "kapist välja" tuua pakub e-näitus :) Kui klikkad sahtlitele Kai Kaljo teosel "Maalikunstniku kapp", näed, mis seal peidus on... muuseas, kapi sahtlitele on maalitud detailid erinevate ajastute tuntud maalidelt. Ja mõnigi sahtel ootab alles teosega täitmist.

Jaan Toomik MAALID (20.09.-30.11.2004)

Kellele messias, kellele provokaator, kellele lihtsalt väga hea – harva jätab Jaan Toomik kedagi ükskõikseks. Vahest jätab ta vaataja lihtsalt üksi iseendaga – ja see on raskesti talutav.

Ehkki kujutatu on vaid hetk, oleme osalised liikumises. Nagu rongkäik kulgeks pimedusest valgusesse... Midagi muutub, midagi juhtub inimesega. Kujutades sageli ennast pole Toomik ometi ekshibitsionist – pigem loobunud iseendast. Saades nii üha uuesti endaks saada. Ja lubades seda ka vaatajale.

Vano Allsalu MAAL ON MAASTIK (27.07.-30.09.2004)

Kui vaadata päris lähedalt, on minu maalid maastikud. Kaugusse kaduvad tasandikud ja konarlikud teed. Violetsed veekogud ja punased põllud, sinised seljandikud ja kollased künkad... Lõuendile rajatud värvidest maailm, mis kujuneb tegemise käigus niisama loomulikult nagu maakera pinnavormid seestpoolt tulevate tõugete, tuule, vihma ja päikese mõjul.

Maastikumaal on kunstis tavaline asi, ja abstraktne maal niisamuti. Ent mitte iga maal pole maastik.

Mauro De Martino NÄGU (20.06.-31.08.2004)

Tänapäeval juhtub päris tihti, et kunstnikud teevad lihtsast asjast keerulise – ehk teisisõnu räägivad oma loomingu suuremaks ja sügavamaks. Vaataja peab siis kohe autori tekste ja kontseptsioone lugema ning pead murdma, sest silmaga nähtavast jääb väheks.

Õnneks leidub endiselt kunstnikke, kes kunsti lihtsalt teevad – ja itaallane Mauro De Martino on üks nendest. Nautides maalimist kui protsessi koos kõigi ettetulevate otsingute, apsude ja üllatustega, peab ta oluliseks teose käegakatsutavat materiaalsust ja omamoodi asjalikkust... ehk maal tema jaoks lihtsalt "on nagu on". Selle mõnevõrra primitivistliku hoiakuga sobivad kenasti kokku kriipsujukulikud näod – nii, nagu taoline inimese "tähistamine" on omane juba väga varasele, ürgsele kunstile.

August Künnapu VALVUR SAAB SUUDLUSE (15.05.-15.07.2004)

Küllap on kunstisõprade hulgas keskmisest enam loomasõpru – huvitumine millestki või kellestki peale oma mina eeldab ühtmoodi suuremat avatust. Samas on häbematult vähe kunstnikke, kes loomad oma loomingusse lasevad... eriti veel isiksustena ja inimestega vabalt ja süüdimatult suhtlemas! August Künnapu teeb seda, kusjuures erilise soojusega. Kindlasti ka irooniliselt – aga eks loomad või ollagi õige naljakad. Inimesed muuseas ka!

Alice Kask MEES PEAGA (15.03.-15.05.2004)

Vahel on osa kõnekam kui tervik. Vaadates inimesele silma, aimame tema kavatsusi ja leiame mõistmist – või siis kohtame suletust, sallimatust, isegi vihkamist. Käed, jalad, kõht, selg ja kael... kõik räägivad midagi nende omaniku iseloomust, kuuluvusest, minevikust. Veelgi enam, tema võimalustest tulevikuks.
Esimese hooga tahaks öelda, et Alice Kask lammutab tegelased oma maalidel osadeks ja vaatleb inimest kehaosade summana. Tegelikult ta pigem taasloob, pannes inimese uuesti kokku üksikosadest, mille on eelnevalt läbi uurinud, välja maalinud ja (ümber?) mõtestanud.

Priit Pajos KENTAUR KELDRIS (15.02.-15.04.2004)

Kui jagada kunstnikud "headeks" ja "pahadeks", kuulub Priit Pajos ilmselt sinna halbade hulka... Jah, Pajos ei ole mees, kes üritaks meeldida. Tahab ta meid shokeerida? Vaevalt küll – pigem on Pajos sedasorti arhetüüpne kunstnik, kes ei saa teisiti, kui peab ennast vaatajale avama. Tema eriskummalised tegelased veel kummalisemas ümbruses ajavad omi tumedaid asju – ning ometi ei puudu selles verelõhnalises ajatus (ajaloo-eelses?) Kristuse, kentauride ja paheliste inglite maailmas inimlikkus.

Virge Jõekalda PUUDUTUS (19.12.2003-15.02.2004)

Vahel öeldakse, et kõik hea on tegelikult väga lihtne. Ehk siis paistab lihtne ja loomulik ka siis, kui on tegelikult raske ja keeruline.

Luua suureformaadilist trükigraafikat pole ei kerge ega lihtne. Kuid hoopis olulisem on suuta loobuda – ebaolulisest, eksitavast, segavast. Virge Jõekalda teeb seda. Ta keskendub, pühendub ega jäta poolel teel järele. Tema tööde vaatamine on nagu tunne, kui suruda sõrmeots ettevaatlikult vastu klaasikillu teravat nurka. Ja teinekord vastu lilleõie siidpehmet kroonlehte. Ta puudutab olemise, elus olemise tunnet.

INIMESED MAAILMAS. Bipinchandra (Suurbritannia) (23.10.-15.12.2003)

Maailm on üliväga mitmekesine – kui ainult tahame vaadata veidi kaugemale sellest, mis otse nina all. Ja ometi on kõiges alati midagi sarnast, tuttavlikku, üldinimlikku... Vahest just see viimane köidabki briti fotograafi Bipinchandrat. Olles ise india päritolu ja elades Inglismaal Brightonis, pildistab ta tundlikult ja tähelepanelikult inimesi igal pool maailmas. Ja mitte ainult neid – sest ka pilguheit rongiaknast, esemed igapäevaelust ja päikeselaigud maastikul võivad rääkida paljugi elust ja inimestest.

PALJALT JA RIIDES. David Harkins (Suurbritannia) (15.05.-15.07.2003)

Maailm on üliväga mitmekesine – kui ainult tahame vaadata veidi kaugemale sellest, mis otse nina all. Ja ometi on kõiges alati midagi sarnast, tuttavlikku, üldinimlikku... Vahest just see viimane köidabki briti fotograafi Bipinchandrat. Olles ise india päritolu ja elades Inglismaal Brightonis, pildistab ta tundlikult ja tähelepanelikult inimesi igal pool maailmas. Ja mitte ainult neid – sest ka pilguheit rongiaknast, esemed igapäevaelust ja päikeselaigud maastikul võivad rääkida paljugi elust ja inimestest.

SUUR HIINA NAERATUS. Kaasaegne Hiina kunst (13.01.-15.03.2003)

Toetudes paksule kultuurikihile, visadusele ning oskusele ühendada ida ja lääne saavutusi, tegutsevad üle maailma ühtmoodi edukalt nii hiina teadlased, kokad kui kunstnikud... Kaasaegne hiina kunst on kujunemas samasuguseks kvaliteet-nähtuseks nagu "saksa auto", tehes ilma maailma mainekamatel kunstinäitustel. Pealegi on neil rohkem kunstnikke kui mõnes riigis rahvast... world art superpower?

Song Haizeng, Du Xinjian, Xue Jiye, Wang Jing, Wu Meng Chun ja Zhong Biao on vanuselt 30 ja 40 vahel, sündinud ja õppinud Hiinas ja kujutavad oma maalidel enamasti inimesi.

Jüri Seljamaa TREPID (28.05.-31.07.2002)

Trepp on tavaline asi – ja ometi midagi enamat kui lihtsalt üles ja alla käimise abivahend. Trepp lubab tõusta kõrgemale, saada paremaks, näha ja kogeda midagi uut... Ja vastupidi – minna alla, minna uksest välja ning leida end keset alasti reaalsust. Ehk minna mööda allakäigutreppi, laskuda keldrisse, oma teadvuse hämarale tagahoovile – sinna, kust polegi alati tagasiteed.

Käimisest kulunud kivitrepp kirikus, koduselt nagisevad astmed vanas majas ning ükskõikse ilmega betoontrepp avalikus asutuses – eks ole trepid sama erinevad kui inimesed! Jüri Seljamaa fotodel näed uute majade ilusaid treppe, mil vaevalt et esimenegi pesu seljataga?

Anne Parmasto CHERRYSHERRYDELIGHT (10.04.-31.05.2002)

Mind huvitab maalimisel värv. Kujundi osatähtsus on oluline niivõrd, kuivõrd selle abil saab väljendada värvi ideed. Maal on valmis, kui midagi juurde panna ei saa ja midagi üleliigset seal pole. Kui olen ennast väljendanud värvis, on ka pilti pandud mõte väljendatud...

Peeter Allik RADIKAALSELT KORREKTNE (5.03.-30.04.2002)

Need on tervistavad pildid, mis aitavad inimestel ühiskonnas hakkama saada. Siin leidub pilte nii ökoloogilise, liberaalse kui kommunistliku maailmavaate esindajatele. Otsige siit konkreetseid näpunäiteid teatud olukordade lahendamiseks ja tõlgendamiseks.

HINGEDE AEG. Sally Stuudio õpilased (5.01.-28.02.2010)

Hing on eesti keeles üks ühtlemata tähtis mõiste. Ja mis pole sugugi vähem oluline – ka päris kodumaine ja algupärane meie oma sõna. Heitke pilk eesti keele seletavasse sõnaraamatusse, kui vajate meeldetuletust. Hingeõhk ja hingetõmme. Üheshingamine. Elujõud ja eluvaim. Hing kui inimese sisemaailm, tema tundmuste ja tahte asukoht. Surematu hing kui elu-alge, mis võib usutavasti eksisteerida ka kehast sõltumatult. Lihtsalt üks inimene - hea hing, õnnetu hing, otsiv hing, mõne ettevõtmise eestvedaja ja hingestaja. Talvel võib teinekord tuisk matta hinge. Hing võib kinni jääda nii rõõmust kui hirmust. Hea, kui raskel ajal ikka jätkub raha, et hinge sees hoida. Kui hing aimab halba, on parem jätta ta rahule. Muidu jääb okas hinge. Oma hinge põhjas on inimene enamasti ikka hea. Ja silmad on hinge peegel. Eriti kui teha asju hingega. On veel hingede rändamine, surmaga arvatakse ju hinge kehast lahkuvat. Ja on usutud, nagu võiksid surnute hinged oma endist kodu külastada. Ikka just sellel pimedal ja kõledal aastaajal, mil võib välja minnes mitte kohata ainsatki hingelist... no vähemasti maal elades. Hingede ajal. Ennemuiste usuti pealegi, et igal loomal, linnul, puul ja kivilgi on oma hing. Eks needki hakkavad kõnelema, kui ainult olla tähelepanelikum ja paremini kuulata ja vaadata.

24 TUNDI LINNARUUMIS. Sally Stuudio õpilased (20.08.-31.10.2009)

Kes meist ei teaks populaarset tele-põnevussarja "24", kus ööpäeva igasse tundi mahub tohutult peamurdmist, dünaamilist tegevust ja närvipinget - ning kõik toimub justkui reaalajas. Ent elu pole huvitav ainuüksi helesinisel ekraanil - ka Tallinnas, meie oma koduses linnaruumis toimub midagi 24 tundi ööpäevas. Ning õnneks enamasti positiivset ja head ning mitte nii dramaatilist kui tagaajamisfilmis. Linnakodanikel on aga erinevad elurütmid: varased tööletõttajad ja koolilapsed näevad paljuski teistsugust linna kui poole ööni pidutsejad ja öövalvurid. Ümbritsevat tajub üldse igaüks isemoodi - boheemlane ja töömesilane, värskelt armunu ja ammu töö kaotanu, insener ja kunstnik, pankur ja prükkar. Millisena paistab meie "ööpäev läbi avatud linn" kunstihuvilisele noorele, kel südames ergas uudishimu, nägemismeel kaasaegse kunstiga juba kergelt koolitatud ja häälestus sotsiaalselt tundlik? Seda näeb tutvudes Sally Stuudio Kunstikooli õpilaste mitmekihilise kunstiprojektiga "24 tundi linnaruumis".

NAGU PÄRIS! Sally Stuudio fotorealismi kursuse tööd (15.01.-31.03.2009)

Lihtsad inimesed näivad hindavat kunstiteose juures eelkõige seda, kas kujutatu on "nagu päris" – taasesitab võimalikult äratuntavalt ja üks-ühele ümbritsevat tegelikkust. Kui ka pildi süzhee on fantastiline, olgu inimesed, loomad ja lilled kindlasti ausalt ja peene pintsliga välja maalitud! Ent samas on püüdlus vahetu ja täpse kujutamise poole ka "kõrge kunsti" üks alustalasid – olles näiteks selliste suurte kunstihoovuste nagu renessanss ja realism "kaubamärgiks", rääkimata 60. aastate lõpus popkunstist välja kasvanud fotorealismist ja viimastel aastatel üha jätkuvat taastulekut nautivast uuemast hüperrealismist. 20. sajandi modernistlikud kunstihoovused on neid põhimõtteid korduvalt ja mitut moodi pahupidi keeranud, tühistanud ja naeruvääristanud, ent kunsti olemusliku elemendina ei paista tõetruu kujutamisviis küll kavatsevat kuhugi kaduda...

...KOHTUB REMBRANDTIGA. Õpilastööde näitus (10.09.-15.11.2006)

Tänavu möödub 400 aastat Hollandi (ja kunstiajaloo) ühe kõige kuulsama ja armastatuma kunstniku – Rembrandti (Rembrandt Harmensz van Rijn, 1606-1669) – sünnist. Seoses sellega korraldas Kullo Lastegalerii kooliõpilastele vanuses 7 kuni 18 aastat kunstikonkursi "... kohtub Rembrandtiga". Idee oli põnev – iga osaleja pidi leidma enda jaoks ühe kaasaegse Eesti kunstniku, kelle loomingusse süveneda. Seejärel tutvuti Rembrandti elu ja teostega ning otsiti puutepunkte 400 aasta taguse ja tänapäevase kunstimaailma vahel – ehk pandi Rembrandt kokku Jüri Arraku, Jaan Elkeni või Malle Leisiga... Niisugune varem loodut tsiteeriv ja miksiv lähenemine on kahtlemata väga tänapäevane ning õpetab noortele kaasaegse kunsti üht olulisemat võtet.

Esmalt Kadrioru Väliskunsti Muuseumi Lossikooli ruumides eksponeeritud näitus rändab seejärel mööda Eestimaa väikelinnu. Projekti kuraatoriks on Kullo Lastegalerii juhataja Epp Leikop. KUNSTIKESKUS.EE pakub kohtumistest Rembrandtiga väikese meeleoluka valiku.

ELAVAD SKULPTUURID (20.06.-31.08.2006)

XXV Tallinna Vanalinna Päevade raames toimus 2.-4. juunil 2006 Sally Stuudio kunstiprojekt "Uued monumendid vanas linnas". Näitusel sai näha hulganisti laste ning noorte tehtud monumendikavandeid nende arvates väärtustamist vajavale - president Lennart Merist eesti tõugu hobuseni. Eriprojektina esitati noorte performance'igrupi poolt linnaruumis elavaid skulptuure - neid võis kohata Raekoja platsil ning Viru ja Harju tänaval. Need tegelased ei käitunud sugugi väljakutsuvalt ega kandnud silti "See on kunst!". Pigem sulanduti keskkonda ja sekkuti vanalinna virr-varri üksnes delikaatselt, tekitades üldpildis väikseid visuaalseid nihkeid. Ühtlasi võtsid osalejad ümbritseva suhtes kriitilisi hoiakuid - olgu siis pihtasaajaks korruptsioon, prügi või sotsiaalsed käärid.

Elava skulptuuri kui kunstiliigi rajajateks on teatavasti briti kunstnikepaar Gilbert&George - nemad kuulutasid nii iseennast kui kogu oma elu ja tegevuse kunstiteoseks. Sally Stuudio elavate skulptuuride projekti juhendas Jane Remm.

VAATAMISE KUNST (10.03.-28.05.2006)

Kultuuriministeerium ja Sally Stuudio Kunstiteadlikkuse Keskus korraldasid Kunstiaasta 2005 raames põhikooli- ja gümnaasiumiõpilastele fotokonkursi VAATAMISE KUNST. Osalesid võistkonnad (3-4 õpilast ja nende juhendaja) üle Eesti, oodatud olid visuaalselt ja sisuliselt terviklikud komplektid. Konkursi juhtmõte oli see, et koolilapsed vaataksid oma kodukohas värske pilguga ringi ja avastaksid kunsti enda ümber!

Sest ilu (ja huvitavus) on meie endi silmis - pealtnäha tavaline supermarketi parkla või viiekorruseline elumaja võib osutuda hea rütmiga abstraktseks pildiks. Samamoodi võib harilik kapinupp, ukselink, istepink või konnatiik saada ainulaadseks ja huvitavaks objektiks. Ning pole sugugi nii, et lööklause "kunst igal pool" kehtiks ainult Tallinnas - parimad üllatused võivad meid oodata hoopiski mõnes väiksemas ja tagasihoidlikumas paigas...

KEDA MA ARMASTAN (1.09.-31.10.2005)

Kes meist ei tahaks olla armastatud? Tunda ennast hoituna ja hoolitsetuna, lugupeetuna ja vajalikuna? Elada huvitavalt ja samas turvaliselt, omades häid sõpru ja sugulasi ning toredaid asju... Ning armastada ise ka, olla hea ja tubli.

Tegelikkuses pole see nii lihtne - nagu me kõik hästi teame. Sageli aitaks seegi, kui mõtleksime enne kui ütleme ja ütleksime enne kui teeme. Ja eelkõige julgeksime öelda seda, mida peame õigeks ja oluliseks - kasvõi lihtsalt "ma armastan!". Ent... keda ja mida siis tegelikult? Küllap tasuks täiskasvanutel, kes pahatihti kipuvad lihtsaid asju keeruliseks ajama, siinkohal võtta siiruses ja sõpruses eeskuju lastest. Nii saigi tehtud Sally Stuudios, paludes 4 kuni 7 aasta vanustel kunstnikel jäädvustada plastiliinist bareljeefidel neid, keda nad armastavad.

RAFFA OMA GALERII 6. Külastajate online-joonistused (15.03.-15.05.2007)

See on juba kuues ülevaatenäitus piltidest, mis KUNSTIKESKUS.EE külastajad on ise joonistanud – meie joonistusmasina abiga. Kui arvad, et online-joonistamine on väga lihtne, tee ise ka proovi! Tulemuse võid saata e-kaardiga sõbrale või panna teistele vaatamiseks galeriisse üles :)

RAFFA OMA GALERII 5. Külastajate online-joonistused

RAFFA OMA GALERII 4. Külastajate online-joonistused

RAFFA OMA GALERII 3. Külastajate online-joonistused