Eda Lõhmus VAATED (20.03.-31.05.2009)
Kunsti pikas ajaloos on "puhas" maastik enamasti täitnud tausta, paremal juhul näitelava rolli – askeldagu seal siis pühakud ja patused või unelegu piknikku pidavad kodanlased. Keskaegne loss või üksildane bensiinijaam kusagil Ameerikamaal – eks ole nemadki rangelt võttes üksnes näitlejad, inimese kapriisid, kõrvalnähtused emakese Maa pinnal. Vahest ainult mõni näotu mäenõlv Islandil või merevaade laevade, poide ja kajakateta võib olla päris puhas ja kange, sajaprotsendiline maastik. Iseseisva ja olulise, häälekalt enda eest kõneleva zhanrina on maastikumaal õigupoolest üksnes mõned sajandid vana – ja samas tänaseks justkui juba "veeuputuse-eelne" nähtus koos vaikelu ja veel mõnega. Teisalt näeme selliste traditsiooniliste alade nagu maastik lahtimonteerimist, ümbermõtestamist ja taaskasutamist õige palju. Lõpuks polegi ju oluline, kuidas neid vahendeid ja tehnikaid täpselt nimetame, kuidas lahterdame ja analüüsime – tähtsam on, et sünniks toimiv ja mõjuv kunst.

Eda Lõhmuse ilma inimesteta maastikud on kui näitelava, kust etenduse osalised on juba ammu lahkuda jõudnud. Või pikem lahkuma sunnitud, põgenema kiiruga varanatukest kaasa haarates, ehk lootusega tagasi tulla. Need on postapokalüptilised nägemused, milles aeg on peatunud selle sõna otseses tähenduses – sest pole enam kedagi, kes ajaarvestust peaks. Vaatajale jääb mõistatada, kas inimtegevuse jäljed – kõrgepingemastid, hauakivid, mitte kõige paremas seisukorras paadisild, mis viib pahaendeliselt punasesse järve – on üle elanud oma esimese peremehetu talve või seisnud nõnda juba aastakümneid. Ehk on käes tuumatalv – vähesed puudki on oksatud, nagu oleks lööklaine või mõni muu silmitu barbaarne jõud neist üle käinud. Masendavat meeleolu kannab lohutu koloriit ja süvendavad tihtipeale üksnes põgusalt ja rohmakalt markeerivad pintsli- ja spaatlitõmbed.

Ent teame ju hästi, et kõige pimedam on just koidiku eel. Nii ei puudu ka Eda Lõhmuse loomingus helged noodid – laasitud puutüvede vahelt kumav kahkjas valgus peletab vähemasti luurava hämaruse, mõnel maalil on lumigi sulanud pruuni maapinda – ning ehk löövad seal peatselt õitsele väikesed, ent erksad polaarlilled ...ja kivid kauguses osutuvad lambakarjaks. Paljude kaasaegsete autorite asemel, kes tahavad panna publiku oma piinarikkalt kaardistatud uurimuslikke radu mööda viksilt kaasa vantsima, lubab Eda Lõhmus tahest-tahtmata lahkelt kõik vaatajad oma avarasse maaliruumi – ehkki enda sõnul on kunstnik loonud selle egoistlikult üksnes oma tarbeks, tühjana teistest ja kõigest muust. Nii leiab vaataja tema töödes tõepoolest rahu ja võimalust tänapäeval peaaegu müstilise aura omandanud "privaatsuseks", luksuseks kuulda omaenese mõtteid, vaadata endasse. Ning leida sealt nii hirmu kui lootust.

Eda Lõhmus (s. 1978) on õppinud maali Tartu Ülikoolis ja täiendanud end Eesti Kunstiakadeemias. Tartu Kunstnike Liidu liige aastast 2004. Näidanud oma loomingut aktiivselt nii Eestis kui raja taga ning pälvinud tunnustavaid arvustusi kui isepäine ja kindlalt oma rida ajav (ning ehk ka vastuvoolu ujuv) looja. Töid Tartu Kunstimuuseumi ja mõnes muuski kogus.

"Tühjavõitu" on Lõhmuse maalid kindlasti, eriti võrreldes esemetest ja kuvanditest pungis tarbimiskultuuriga. Pole neis selgeid lubadusi ega käske. [...] Üks terane arvustus soovitaski kriitikuil mitte keerutada minimalismi mõiste ümber, vaid meenutada Lõhmuse varast lapsepõlve ühes Lõuna-Eesti metsatalus, kust ta sai kaasa suure kompsu intiimsete aistingutega metsade, järvede, rabade ja heinakõrte vaiksest vägevusest. Ja seda ta nüüd maalivatki - oma mõtteid loodusest. [...] Lõhmus kõneleb tõtt - sõnatu sild lapsepõlve on säilinud, see on tallel ta maalides. Kuid see pole enam Tartu kanti osutav teeviit, vaid bukett memuaare usalduslikest randevuudest Kõigevägevama Mulla, Pori ja Madala Taevaga, millega kõik eestlased kord kokku sulavad.
(Eda maalib mulda, pori ja madalat taevast. Johannes Saar, EPL 6.01.2005)

Sel aastal lõpetasid esimesed TÜ maalikunsti magistrid. Jäädes truuks traditsioonilisele maalikäsitlusele, pakkusid kõik uued magistrid välja oma arusaama hästi läbimaalitud pindadega maalilisest, jutustusekesksest ning rikka semiootilise struktuuriga pildist. Eda Lõhmuse nimi on nende hulgas ilmselt kõige tuntum ja ka tunnustatum. Tema hallikas-valgetele pooltoonidele rajatud sümbolistlike maastike komplekt sobib meeleolult ja koloriidilt eepiliste saagade tõlgenduseks perfektselt.
(Anneteparaad II. Harry Liivrand, EE Areen 20.06.2008)

Kui ma maalisin, siis kujutasin ette, et olen olemas ainult mina. Ma tahtsin luua enda jaoks ruumi, mis oleks kõigest tühi. Kus oleksin ma üksinda või ehk siis kahekesi. Endaga kahekesi. Ma kujutasin end paadiga vee peal ulpimas.

Teinekord jälle mööda lõputut lagendikku uitamas või maas vedelemas. Ümberringi poleks muud kui silmapiir. Ainult mina ja silmapiir. Omaette. Mul on ainult oma mõtted ja arusaamad.

Kas siis olekski vaja millestki aru saada!? Ei oleks tähti ega teksti, keegi ei räägiks ega kirjutaks. Kui ma nõnda oleksin. Ei oleks selgitusi ega vahendamist. Ma poleks kellegi jaoks kasulik. Olen iseendale, iseenda jaoks. Ma poleks mitte kellegi ega millegi poolt välja nõutud.

Minu abi ei vajaks keegi, minu puudumine ei kurvastaks kedagi. Ja kõik oleks vaikne. Nõnda olen ma loonud oma tühjuse. Või leidsin ma selle!? Seal on avar ja rahustav. Kõik ülejäänu matsin maa alla. Ma kõnnin sellest kõigest üle ja keegi ei näe mind. Üksinda oma maal.
(Eda Lõhmus)