August Künnapu HETK (25.01.-31.03.2008)
August Künnapule on viimasel paaril aastal saanud Eestis osaks silmapaistvalt siiras tunnustus ja tähelend. Usklikum kunstiinimene võiks temas näha koguni messiast, kes kuulutab praegusel liiderlikul ja silmakirjalikul ajajärgul lihtsat, loomulikku ja inimlikku kunsti. Sellist kunsti, millest me sügaval sisimas teadlikud oleme, kuid mida kultiveeritud "kultuursus" ja intellektuaalne valehäbi ei lubaks ise täiel rinnal teha ega avalikult nautida... Kartmata sattuda justkui õppimata ja püksata eksamile, nagu koolipoisi õudusunenäos – või paremal juhul ilmuda lihtsalt vanamoelise veidrikuna mõnele post-post-ajastu glamuuripeole.

Jah, professionaalse kõrgkultuuri prozhektorite valguses võib lihtsameelse ja läbipaistvana lavale astuda vaid kas väga ettevaatamatu või väga julge inimene. August Künnapu tööd mõjuvad igatahes äärmiselt sugestiivselt. Need nagu ei saakski olla teistsugused. Selliseid töid saab luua vaid inimene, kes on põhjalikult veendunud oma valitud tee õigsuses – näiteks pühak või siis maniakk, vaimuhaige. Aga samuti lihtsalt küps ja terviklik isiksus, kes kulgeb maailmas samasuguse enesestmõistetavusega, kui Maa tiirleb ümber Päikese. Või on ka Künnapul kõhklusi? Kui asjalood peakski nii olema, ei võta see ometi ära kõige väiksematki tükki tema lõbusalt empaatilisest ja sisekaemuslikult ekspressiivsest pildimaailmast. Maailmast, kus laps ja vanaisa, sportlane ja boheemlane, küllap ka punkar ja politseinik on Looja ees võrdsed. Kus igal mööduval hetkel on väärtus, inimlik sisu ja tähendus. Omamoodi utoopiast, teostumata paradiisist, kus kõigil on hea olla vaatamata selle ebatäiuslikkusele... või just tänu sellele.

"Pilt peaks tähendama hetke, mis on tehtud igavikuliseks". Lugesin seda toredat tsitaati ühest Teater.Muusika.Kino numbrist, autoriks stsenograaf ja kunstnik Vladimir Anshon.
(August Künnapu)

Kunst on keel, väljendusvahend. August Künnapu maalides meeldibki mulle just see, et nad kõnelevad minuga. Tal on ainukordne stiil. Samamoodi nagu tunned eksimatult ära Henri Rousseau või Amedeo Modigliani või Mathias Kauage'i või Chaim Soutine'i, hakkavad Augusti tööd juba eemalt silma. Ja mulle tundub, et tal on nende kunstnikega ühist veel see, et teda võib usaldada. Augusti aines on ausameelne ja armsalt lihtne. John Lennon ütles kunagi, et ta laulud on nagu postkaardid. Iga ta laul kõneleb sellest, kuidas ta ennast parasjagu sel hommikul või pärastlõunal tundis. Augusti maalid on samuti postkaardid maailmale. Mõned inimesed arvavad, et koerte või lemmiksportlaste maalimine on liiga lihtne, aga minu arust on hea teha elu lihtsaks. Nagu üks kuulus detektiiv kunagi ütles: "Kui hakkad liiga palju mõtlema, muutud kurvaks. Ja kui muutud kurvaks, jätab õnn sind maha."
(Harry Pye (London), kuraator, maalikunstnik ja kirjanik. Esseest "Päikesepaisteline August", August Künnapu maalikataloog, Epifanio 2007)

August Künnapu on minu jaoks üks viimase aja parimaid maalijaid, ma pean silmas Eestit. Esiteks on ta tuntavalt teistsugune, tema suhe traditsioonidesse, koloriiti, tehnikasse, kõigesse, mis kummitab maaliga tegelejat on viisakalt distantsi hoidev ja sõltumatu. See on vist hea haridus ja lai silmaring õiges vahekorras tundliku loomusega, mis lubab tal nii sundimatult end kehtestada. Teiseks on ta piisavalt produktiivne, et olla arvestatav.
(Kaido Ole, maalikunstnik, EKA maalikateedri juhataja. Väljavõte soovituskirjast Eesti Kultuurkapitalile, 2003)

August Künnapu maalides on olulisel kohal värvid ja pigem suurem formaat. Ning ükskõik, kas ta maalib kasse või lapsi või täiskasvanud mehi, kujutab ta neid kõiki justkui võrdsena, mis tähendab, et kassid ja lapsed saavad maalimise käigus väge ja tähtsust juurde, mehed aga muutuvad justkui väiksemaks ning nende tõsised ja suured tegemised omandavad koomilise varjundi. See on maailmapilt, kus kunstnik hoiab pigem väiksemate ja nõrgemate poolele, püüdes teha nad nähtavamaks keset vaimset keskkonda, kus maksab tugevama õigus. Äärmiselt sümpaatne kunstniku-programm.
(Heie Treier, kunstikriitik, ajakirja kunst.ee peatoimetaja. Artiklist "Kaks Künnaput ja elu põhiväärtused", Sirp, 24.11.2006)

Künnapu suudab hakkama saada nii loomade kui laste kujutamisega, vältides täielikult nende motiivide puhul ohtlikku banaalsust ja kitshi-maigulisust. Ta kujutab seda, millesse usub ise, ning see siiras veendumus, ühendatuna tähelepaneliku vaatluse ja hea maalimisoskusega, toimib alati tõrkumatult. August Künnapu maailm on kohati infantiilne, jabur ja totakas, kuid alati sümpaatne ja elurõõmus, pehmed väärtused mõjuvad siin üllatavalt aktuaalselt ega tundu ära leierdatuna.
(Elnara Taidre, kunstiteadlane. Kirjatükist "Imelaps või Väike Prints?", August Künnapu maalikataloog, Epifanio 2007)