Anu Samarüütel-Long MÄRTS, APRILL, MAI... (5.06.-31.07.2011)
Kas teha kunstis midagi lihtsat ongi lihtne või hoopiski eriti keeruline? See lapsikult lihtne, aga samas salakaval küsimus kerkib ikka ja jälle esile nii professionaalsetes kui vähem rafineeritud arutlustes. Kõik geniaalne olevat lihtne, samas kõik lihtne kindlasti mitte taidurlik, teavad mõned. Jah, nii lihtsalt need asjad kahjuks ei käi... Kunstis õnneks on juba palja silmaga näha, kas tegija on üritanud mütsiga lüüa ja ennast gurulikult kogenuks ja jumalikult tähtsaks mõelda – või kõneleb lihtsuses tõepoolest looja küpsus ja veendumus. Anu Samarüütel-Long on juba kogenud "vana kala" eestimaises moetiigis, ja tema sabalöögid ulatuvad ka maailmalinna Londonisse. Tema moejoonistused – olgu need siis mõne uue erialase idee otsing paberil või ajakirjaloo illustratsioon – on meeldivalt lihtsad ja veenvad. Eks pea ju samasugune – lihtne, veenev – olema ka mistahes parim võimalikest rõivastest, mille elegants kasvab loomuldasa välja lõike ja materjali orgaanilisest abielust, pindade ja joonte kasulikust koosmõjust, ehk veel mõnest väikesest üllatusest, mis kompositsiooni pingestab... Ehk jääb sõna "elegants" sellise tulemuse iseloomustamisel liialt pealispindseks – tuleks öelda, et õiges rõivas on iseloomu. Selles on isiksuse jooni. Õige rõivas elab! Tõsi, ainult koos oma kandjaga. Aga nii ju ongi mõeldud. Pidamata end pädevaks moemaailma hoovusi hindama usun end teadvat, et ka Anu disainitud rõivad on just sellised. Hea iseloomuga. Justkui enesest teadlikud. Ning mulle tundub, et see tunne – hea loomulik enesekindel tunne – kiirgab ka tema joonistustest.

Mida lihtsam on vorm, mida selgem sõnum, seda vähem jääb alles võimalikke pisiasju või ebaolulisi nüansse, seda enam koondub tähelepanu asja essentsile, tuumale, iseloomule. Muidugi ei puudu Anu joonistustes ka paras ports elurõõmsat deokoratiivsust – ning ega olegi need mõeldud ju mingit süvaeksistentsiaalset asja ajama. Või siiski? Naised tema piltidel pole kaugeltki oma elu uusimate rõivaste shoppamisele pühendanud beibed – neis naistes aimdub nii saatuslikku vampi kui ujedat kergejõustiklannat, madonnalikku kui emalikku, ehk isegi killuke Willendorfi Veenust salendatud kujul. Eelkõige muidugi enese ja eluga hästi hakkama saavat urbanistlikku inimest... Jah, just, paluks mitte unustada, et vahel tulevad mängu ka mehed! Siis aga ilmub jälle üks hakkaja naine ning veab lehviva salliga meesinimese kaadrist välja. Nii et ikkagi on see üks naiste paganama lihtne ja samas täiesti müstiline maailm!

Anu Samarüütel-Long (1966) õppis tööstusdisaini ja moodi ERKI-s, lõpetas moeosakonna 1991. Aastatel 2004-2006 õppis Londonis Central Saint Martins College's, läbides sealse moemagistratuuri. On kujundanud teatrikostüüme Mati Undi etendustele, töötanud moeajakirjaniku ja -stilistina, televisiooni moesaate toimetajana, kirjutanud 2 raamatut ja joonistanud veel mitmetele illustratsioone. Eesti Kunstnike liidu liige. Praegu on Anu Samarüütel-Long vabakutseline looja, kes teeb illustratsioone, disainib moodi, ehteid ja kangamustreid ning on sage külalisõppejõud EKA moeosakonnas. Ta on oma loomingut näidanud mitmetel moeetendustel ja möödunud kevadel oli tal esimene isikunäitus "Freehand" Londonis, galeriis 10 Gales. Vaata ka www.anuworld.co.uk ja www.fashionsaboteur.blogspot.com.

Ma hakkasin tegema illustratsioone peale ERKI lõpetamist, kui töötasin ajakirjade juures ja toimetajad palusid mul aeg-ajalt lugude juurde pilte joonistada. Ma olen kasutanud enamasti guashvärve, peenikesi pintsleid ja paksu akvarellipaberit. Klientide tellimusi tehes olen skänninud valmis maalitud pildid arvutisse ja puhastanud Photoshopis. Viimasel ajal hakkasin lisama arvutiga ka erinevaid taustu ja detaile.

Minu senine stiil jõudis mingil hetkel kulminatsioonini ning umbes aasta tagasi tekkis igatsus suunda muuta, proovida vabamat ja spontaansemat joont. Näitus "Freehand" Londonis 2010. aasta kevadel oli esimene samm uues suunas.

Kuna tänavu hilissuvel on mul ees osalemine Tallinnas toimuval rahvusvahelisel näitusel "Uus Põhjamaade moeillustratsioon", siis olen käesoleva kevade pühendanud loomingulistele katsetustele. Kunstikeskuse e-näituse tööd valmisid ajavahemikul märtsist maini. Minu jaoks on see olnud väga erutav ja põnev protsess, enese jaoks uue avastamine. Tööd on valminud kasutades guashvärve ja grafiiti.

Anu Samarüütel-Long

Näituse "Uus Põhjamaade moeillustratsioon" kohta vt. lisaks www.exhibition.ee ja www.facebook.com/moeillustratsioon.