|
Anne
Parmasto TUUL (30.04.-30.06.2010)
Kord, kui ma Suure Kanjoni ääre peal maalisin,
hüppas jooksujalu mu selja taha pilti kaema üks fotomees
ja küsis: "Are you crazy?". Kogusin end veidi, sest
ma polnud päris kindel, kas ta ehk mind hoopis suitsiidiplaanides
ei kahtlusta ja vastasin: "So what, a free country!".
Sest selliselt polnud ma kunagi osanud asjale vaadata - et maastikus
maalimist nii hulluks teoks võiks keegi pidada tänapäeval.
Noh,
igatahes olen seda teinud aastaid, see on oluline osa mu tööst,
millel põhineb ühel või teisel moel ka enamik
mu abstraktsetest töödest. Suviti ja muudel sõitudel
on mul kaasas visandimapp ja maalikast. Talvel ateljees maalides
ei tule need tööd mulle meeldegi, siis on hoopis teised
pildid käsil. Ometigi see, mida ma olen jälginud ja kogenud
ning õppinud väljas maalides, ilmub ootamatutes kooslustes
mu abstraktidesse. Olgu selleks siis aimdus novembrikuu mustavate
vagude vahele poetunud helesinisest lumest, läbi puulehtede
säravast mai-sinisest Itaalia taevast, samblikul kasvavatest
pisikestest ookrikarva miskitest, Sierra Nevada rusketest mägedest,
hallidest oliivipuuridadest, Läänemere augustirasketest
pilvedest ja tuulest või ehk hoopis Sonora, Karakumi, Monument
Valley lõputu vaikuse värvidest.
Ja
need pildid, need maastikus tehtud pildid... Neid vaadates tuleb
meelde, kuidas oli marssida peale maalimist - vihmas, lõõskavas
päikeses, augustiöös, külmunud põllul
- maalikast seljas, tuules laperdavad pildid sääri määrimas,
ninas ikka veel maastik oma lõhnadega.
|
|
Anne
Parmasto (s. 1952) on eesti maalikunstis tuntud ennekõike
oma isikupäraselt lihtsate värvikate ja geomeetrilis-abstraktsete
töödega. Viljeleb samuti maastikumaali, vähemal määral
tegutseb installatsiooni valdkonnas. Kunstnike Liidu liige aastast
1993, Eesti Maalikunstnike Liidu ja Tartu Kunstnike Liidu liige.
Alates aastast 1998 õpetab maalikunsti Tartu Ülikoolis.
Ado Vabbe nimelise kunstipreemia laureaat. Elab ja töötab
Tartus ja Tallinnas. Loe ka intervjuud
Anne Parmastoga rubriigis ISIKSUS.
|