Andres Koort KOGUAEG (15.08.-31.10.2009)
On maale, mis kohe kisuvad kirjutama. Need on pildid, mis pole iseenesest kuigi jutukad, ent avavad vaataja ees ruume ja maailmu, kus näib leiduvat palju. Ehk kuhu annab vaatajal palju panna. Andres Koorti tööd sobivad kenasti illustreerima ka tõdemust (ja loosungit) selle kohta, et "vähe on palju". Ent kui palju? Ilmselgelt panevad Koorti pildid vaataja vaimule teatava koormuse, olemata samas millekski otseselt kohustavad. Oma pingestatud hõreduse ja nimetatavate vormide pea täieliku puudumisega meenutavad need haikusid, kus ainuüksi sõnapaar "kuu paistab" võib kananaha peal ajada. Ja oma seotusele hommikumaise kunsti ilmingutega on autor ka ise viidanud.

"Taevasmaa ei ole inimlik," sõnab poolmüütiline hiina mõttetark Lao-zi Linnart Mälli abiga meie armsas emakeeles. Mulle tundub, et inimlikud pole ka Koorti maalid - vähemasti mitte selle sõna harjumuspärasemas tähenduses. Ta vaatleb objekte eemalviibija pilguga. Ent kus ta siis viibib? Teatud mõttes on Koorti maalide ajatus (kui ajaline pidetus) ja defineerimatu kohataju peaaegu hirmutavad. Kui mõne nimeta töö nimi oleks "Eesti maastik", läheks kohe kõik paika. Või "Karjala maastik". Jah, selles mõttes on geograafilis-klimaatiline määratlus neis töödes ometi olemas, et vohavat taimestikku ega heldet päikesevalgust ei paista kusagilt. Pigem on see tundra mõne üksiku männiga. Kiltmaa Mongoolias. Hämarus, sügis. Paakjää kusagil Wrangeli saare külje all. Stepp, tatarlaste kõrb... igatahes on see miski liiga suur mahtumaks mugavalt Eesti füüsilisse ja vaimsesse ruumi. Samas nende piltide justkui pulseeriv, vaikselt ringlev ja lainetav ja vonklev sisemine maaliline struktuur meenutab hoopis seda, mida näeme oma silmi sulgedes laugude sisepinnal. Proovige järele, tuletage meelde - me ei näe seal Malevitshi musta ruutu. On's need maastikud ehk vaadeldudki läbi silmalaugude?

Jah, ma peaaegu sooviksin, et Andres Koortist saaks äkilise valgustuse läbi rahvuslike motiivide, kodumaa maastike maalija. Sest kas siis selle maa loopealsed ja lodumetsad ei väärikski metafüüsilist analüüsi? Ning kas polnud mitte vanaeesti "ilmamaa" umbes midagi sama kui "taevasmaa", mõtiskleb Mäll oma surematu tõlke juures ("Daodejing: Kulgemise väe raamat"). Koortil ju on tegelikult seda soont, mis Kristjan Raual. Raud on muidugi vormilt kandilisem ja hingelt soojem - meenutab seda tunnet, kui toetad selja vastu vana talumaja päikesest halliks pleekunud palkseina. Ja pisar tuleb silma, kui õrn ööbik laulab akna all. Koortil ei ole seda minevikuhõllandust. Ega ole ta vist üldse mees, kes kunagi kuidagi liimist lahti läheks. Kui kauem neid maale vaadata, on tunne sarnane sellega, mis Kubricku "„2001: Kosmoseodüsseia" lõpuks. Kunstniku enda sõnul talletab hetk endas kõike seda, mis on olnud ja mis tulemas. Jah, eks peitu ju selles võrdses koguses nii ähvardust kui lohutust? Ning kõik on tasakaalus...

Andres Koort (s. 1969) omandas kunstihariduse Eesti Kunstiakadeemias lavakujunduse erialal (1987–1993) ja Hollandis (Academia Minerva Groningenis, 1991). Osaleb näitustel aastast 1991. Eesti Kunstnike Liidu liige, Eesti Maalikunstnike Liidu juhatuse liige 2002. aastast. Loonud lavakujundusi etendustele Eesti Draamateatris, Tallinna Linnateatris, Pärnu teatris „Endla“, Eesti Nukuteatris ja Theatrumis. Kureerinud ja kujundanud Maalikunstnike Liidu näitusi.

Näitusel olevad maalid kujutavad põhiliselt arhetüüpseid maastikke. Maastik on ruumiline mõõde, mis kannab endas alati ajalist mõõdet, minu maalid on vaade ajas väga kaugele (kui põld oli meri) tagasi (või edasi), aeg liigub siin tinglikkuse suunas. Eelkõige keskendun just maalile kui zhanrile, kus puudub igasugune sotsiaal-poliitiline väljakutse.
(Andres Koort oma näituse "Põld oli meri" (Pärnu Linnagalerii, 4.02-1.03.2009) kohta)

Need on vaiksed vaikelud ja mõtisklused, kuidagi kurvad ja mõtlikud. Koorti tööd kannavad endas metafüüsilise maali tunnusjooni, mille müstiline maailm õhutab mediteerima. [...] Mõnes mõttes sarnanevad Koorti teosed lüürilise abstraktsionismiga, mille põhimõtted töötas 1910. aastal välja abstraktse ekspressionismi isa Vassili Kandinsky. Näiteks avastas ta, et vaatamata sellele, et Claude Monet' maalil "Heinakuhjad" puudub süzhee, vabaneb sellest teosest uskumatu jõud. Ka Koorti töödes pole kindlat jutustust, kuid nad annavad siiski edasi kummalist energiat.
(Riin Kübarsepp, PM 23.07.2009)

[...] kunstnik tajub teda ümbritsevat reaalsust ühe lõputu protsessina, kus kõik objektid ja nähtused on üksteisest lahutamatud ja pidevas liikumises. Sel põhjusel võib Koorti teoseid kohati siduda hiina traditsioonilise maastikumaaliga. Ennekõike väljendub ida mõju piltide skemaatilisuses ja minimalismis, mis ulatub nii värvide kui kujundite kasutamise puhul lausa askeesini. Sarnaselt Vana-Hiina meistritega ei maali kunstnik kauneid maastikke natuurist, vaid üritab lõuendile kanda loodusvaatlusel tekkida võivaid mõtteid ja emotsioone ehk vahendada maastiku tunnetamise kogemust, mis ei pruugi alati väljenduda materiaalsetes vormides.
(Jekaterina Petuhhova, Sirp 24.07.2009)