Ado Lill TÜDRUK, NAINE (20.11.2009-31.01.2010)
Mulle tundub, et Ado Lille maalide kohta on pädevate kirjutajate poolt suuresti kõik ära öeldud – seda nii tema varasema abstraktse kui hilisema figuratiivse lähenemise osas. Mis ei tähenda muidugi, et tema looming oleks nüüd surnud või seiskunud. Pigem alles algab see sealt, kus sõnad on lausutud. Ja liigub tagasi mingi algse, ürgse ja neitsiliku oleku suunas, kus kõik on alles ütlemata. Minu jaoks ongi Lill eelkõige süütuseotsija – mis teeb temast ühtlasi vastuvoolu ujuja, sest kaasaeg taotleb kõiges pigem suuremat kogemust, laialdasemat teadlikkust, kõrgemat pädevust, sügavamat rikutust.

Ado Lille tööde puhul räägitakse nii muuhulgas, aga samas ilmtingimata erootikast. See paneb mind juurdlema küsimuse üle, kas Aadam ja Eeva olid enne pattulangemist erootilised. Enda arvates ilmselt mitte, sest nad olid siis veel täiesti süütud. Ent mõne kaasaegse, näiteks mao silmis? Lille modellid on kahtlemata teadlikud oma kehast ja veetlusest. Ent erootilise pitseri lisab pigem vaataja – sest mida muud siis kenad paljad naised saavad meile öelda. Ehk siiski? Erootikas on eelkõige flirti ja eputamist. Minu jaoks on Lill hoopis paradiisimaalija. Vaadake pühalikult õndsaid naeratusi tema modellide nägudel – kas pole siin mängus lausa religioossed tunded? Vaadake nende lõõgastunud, et mitte öelda üdini rahuldatud kehahoidu, nende unelevaid poose. Vaadake neid istuvaid figuure – kas mitte ei tegele nad salamisi meditatsiooniga (masturbatsiooniga?), olles vaikselt libisemas vaataja haardest naiselikult malbesse, ent raudkindlasse nirvaanasse. Kas oli orgasm? Kui jah, siis kust see tuli? Kas süütus on läinud? Jah, kes julgeks arvata – või hullem veel, asjaosalise käest küsida – mis toimub tüdruku peas, kui temast hakkab saama naine. Ehk ema, teine naine – aga mitte mees ja kunstnik, ma kardan. Süütus on aga seisund, mille olemuse üle peaksime ehk mõtlema palju enam – ja seda mitte läänelikus kultuuriruumis praktilise tähenduse minetanud "süütuse hoidmise" vaatepunktist, vaid inimeseks saamise, olemise ja jäämise küsimustes. Lill ehk teebki seda – oma puhtmaaliliselt moel, lastes mõtteil valguda lõuendile ning tundeil pakseneda värvikihiks. Ja tähtis pole seejuures mitte põgus lõiguke mingit võimalikku teemaarendust – olgu selleks või lesbilise armastuse veel tänaselgi päeval veidi irriteeriv varjund – vaid see, mida kõneleb maal tervikuna, iseenda eest ja sõnadega ümberöeldamatult.

Ado Lill (s. 1932) on mees, kes omandas kõrghariduse õigusteaduse alal (Tartu Ülikool, 1952–1957), ent oma õige kutsumuse leidis maalikunstis. Mitme aastakümne jooksul viljeles Lill järjekindlalt ja programmiliselt abstraktselt ekspressionistlikku maali ning tegi seejärel aastatuhande vahetuse paiku pöörde figuratiivsuse suunas - pälvides oma loomingu eest tunnustust nii enne kui nüüd. Kunstnike Liidu (1988) ja Eesti Maalikunstnike Liidu liige (1992). Kristjan Raua nimelise kunstipreemia laureaat.

Lille looming on jagunenud kaheks: abstraktsed maalid ja erootiline graafika. Nüüd on ta maalis ühendanud akti- ja varasemast tuntud erootilised motiivid. Tegelikult peab ütlema, et tema aktides pole erilist erootikat. Pigem on modell talle maalilistele probleemidele lähenemisel ettekäändeks. [...] Vaatamata näilisele spontaansusele on tema maalid kalkuleeritud. Tundub, et ta on teinud maali tarvis palju mõttetööd ja visandeid. Kunstnik ei pelga suurt formaati, kuid selle maaliks komponeerimine pole lihtne.
(Ants Juske. Ado Lille anonüümsed aktid Vaalas. EPL 4.08.2009)

Endiselt tunneb töödes ära Lillele iseloomulikud eripärased värvilahendused ning reljeefse maalipinna. Ka uutel töödel valitseb rohkem värv kui figuur. Suureformaadilistel lõuenditel looklevad üksteise kõrval massiivsed värvipinnad, mille seest ilmuvad arglikult figuuride katkendlikud jooned. [...] Haprad figuurid, mis Lille paksu värvikihi alt välja üritavad tungida, on noored naised. Kunstnik ei ole eriti süvenenud nende näoilmete edasiandmisesse, vaid ilmselgelt on Lille huviorbiidis olnud kurvikate ja nappide joonte läbi figuuriloomise katsetamine.
(Ragne Nukk. Ado Lille värvierootika. ÄP 14.08.2009)

Erootilise luule sütitatud emotsioone on Lill omapärasel viisil püüdnud väljendada abstraktse kunsti, ekspressiivse värvi ja anonüümse akti sünteesis. [...] Lille maali teostuse puhul on huvitav naiselike, õrnade, pehmete ja kergete väljendusvahendite vastandamine mehelikele, robustsetele, karedatele ja rasketele. Vastandpooluste sulandamisel on Lill suutnud luua mitmetähenduslikkuse, mida iseloomustab talle omane värvikvaliteet.
(Eero Kangor. Kunstiajaloolised allusioonid ja luuletustest inspireeritud lesbiline erootika. Sirp 21.08.2009)

Seda, miks maalikunst peab alati maailmast kõrgemal seisma, pole tänapäeval kerge seletada. Võimalik, et tegemist on üksnes ühe lahutamatu osaga maalitraditsioonist, millest tuleb kinni pidada ka juhul, kui see ennast enam õigustada ei suuda. Maaliesteetikat on täielik õigus pidada salakeeleks, mille pürgimustest leiab sageli religioosset ulatust. [...] Lill esindab esteetilise värvikäsitluse traditsiooni oma kõige klassikalisemal kujul, millel on kindlad piirid ja ülesanded täita. [...] Levinud mõtteavalduse väitel pole ilu tõe sünonüümiks, kuigi seda sageli usutakse. Ilu paralüseerib tõe ja vale ning kõik muutub ilu ees mõttetuks. Ilu ei pea midagi tõestama, ta on süütu nagu koolitüdruku pilk ja tüdrukuid on kutsutud ilu võrdkujusid etendama juba iidsetest aegadest alates. Niisiis on Lill avatud uueks teemaks – ilu terroriks oma ohvrite üle.
(Eha Komissarov. Ado Lille näituse "Anonymus" pressiteade. Vaal galerii 30.07.2009)